Brian Palmer

FOTO: Ere Uibo

Sotsiaalantropoloog Brian Palmer peab loenguid Harvardis, Göteborgis ja Uppsalas. Tema loengukursuseid kodanikujulgusest on käinud ühes semestris kuulamas üle 600 tudengi. 2002. aastal anti talle kui Harvardi parimale õppejõule Levensoni auhind, millega tunnustatakse silmapaistvaid pedagoogilisi saavutusi. PÖFFi alafestivali Sleepwalkers dokumentaalfilmide töötuba Baltic Bridges tõi õppejõu kõnelema ka Eesti publikule. Ta pidas Tallinna Ülikoolis avaliku loengu «Kangelased meis endis».

Malala Yousafzai

FOTO: Erakogu

Nelson Mandela

FOTO: Erakogu

Sophie Scholl

FOTO: Erakogu

Raoul Wallenberg

FOTO: Erakogu

«Kodanikujulgus on nagu armumine,» ütles Palmer loengupublikule. «See võib tabada sind järsku või haarata tasapisi.»

Avaldasite hiljuti koos Ola Larsmoga raamatu «101 ajaloolist kangelast». Raamat on rootsi keeles, tulemas on ka inglis- ja koreakeelne tõlge. Kes valis välja raamatukaante vahele pandud kangelased ning mis neid ühendab?

Kangelased valisin mina. Need on inimesed, kes on riskinud oma eluga, et võidelda inim­õiguste, demokraatia ja rahu eest. Nad on jätnud jälje ajalukku mõne kangelasliku teoga, ohverdanud ennast teiste, ka täiesti võõraste eest. See on kodanikujulgus, mis on võib-olla alanud väikesest teost, ühest emotsioonist ja suurest tahtejõust. Need inimesed väärivad mäletamist, sest nende eneseohverduse taga on olnud püüd muuta maailma paremaks. Kindlasti on end kodanikujulgusega ajalukku kirjutanud inimesi veel, kuid 101 nime on valik ja ülevaade inimestest, kes väärivad mäletamist.

Miks te kodanikujulguse teemat uurima ja nimesid koguma hakkasite?

Lugesin juba õpilasena ajalehtedest lugusid ennastohverdavatest ning kangelaslikest tegudest. Olen ise kõhn ja pigem nohiklik. Ma ei ole kunagi midagi kangelaslikku teinud, aga olen alati imetlenud inimesi, kelles on sellist vaprust. Mulle avaldas muljet näiteks mees, kes seisis 1989. aastal Hiinas Tiananmeni väljakul tankide ees. Teise maailmasõja suur kangelane oli Raoul Wallenberg, kes päästis holokaustist tuhandeid juute, andis Budapesti juutidele Rootsi passe ning aitas neil koonduslaagritesse sattumise eest põgeneda.

Kirjutasin neid nimesid ülikooliajal oma ühiselamutoa seinal olevale paberile. Neid tuli aga aina juurde. Näiteks ema, kes uppus jääkülmas vees, kui läks päästma võõrast last. Nimekiri aina kasvas ning nüüd on mul kirjas 950 vaprat tegu ja nime. Nimesid tuleb juurde ajaleheartiklitest. Suhtlen ka spetsialistidega kogu maailmas, kes annavad mulle infot inimestest, kellest ma pole veel kuulnud. Jälgin, kes on võitnud kodanikujulguse eest auhindu, ning loen nende inimeste kohta lugusid.

Kodanikujulguse teemaga olen tõsisemalt ehk akadeemiliselt tegelenud viimased kümme aastat. Selle ajaga on tekkinud mul selle teemaga eriline side ja isiklik huvi. Kaitsesin Harvardi ülikoolis doktoritöö, mis keskendus solidaarsuse kontseptsioonile Rootsis.

On imetlusväärne, kuidas ühe inimese teod võivad muuta kogu maailma. Sellest teemast on saanud minu eluenergia allikas, mu tegevuse fookus. Mu eesmärk on rääkida nendest vapratest tegudest ning jagada neid lugusid kogu maailmaga. Kui me neid inimesi ei mäleta, võidavad mõrvarid, kes teisitimõtlejad, inimõiguste ja rahu eest võitlejad maha surusid ja hukkasid.

Käin aastas umbes 75 korda väljaspool oma ülikooli loengud andmas. Kui tuhanded õpilased üle kogu maailma kangelastest kuulevad, säilib nende mälestus. Mul on hea meel olla edasikandja, kes ei lase mälestustel surra.

Millega on kodanikujulguse kangelased teid motiveerinud?

Mind motiveerib nende puhul inimhinge ilu, mis nii selgelt välja joonistub. Meil on nii palju õppida näiteks Sophie Schollilt. Sophie, tema vend ja nende sõbrad olid tudengid Mün­chenis. Nad mõistsid, millist kurja teevad Hitleri võimust sündinud holokaust ja massihukkamised nende kodumaal. 1942.–1943. aastal kirjutasid nad voldikuid natsivõimu vastu, kopeerisid neid salaja ning levitasid Münchenis. Tekstid jäeti öösiti avalikesse kohtadesse ning need jõudsid järjest suurema hulga lugejate silme ette. Lõpuks sai Gestapo nad kätte ja mõistis surma.

Need õde ja vend, tavalised kooliõpilased, paistsid silma sellega, et tegid selles brutaalses maailmas midagi nii vaprat. Nad tuletavad meelde, et kui inimese sees on nii suur headus, paistab see välja ning annab jõudu. Mõni aasta tagasi tehti küsitlus, kus selgitati välja ajaloo tähelepanuväärseim sakslane. Selle tiitli said Sophie Scholl ja tema vend Hans. Nad edestasid näiteks maailmakuulsat heliloojat Beethovenit ja teadlast Albert Einsteini. Kaks noorelt hukatud inimest, kes ei kartnud riskida ning uskusid, et maailma võib muuta paremaks.

Kuidas te iseloomustaksite inimesi, kes kodanikujulgusega silma torkavad? Kas neil on iseloomulikke omadusi?

Kohates kedagi, kes on riskinud teiste nimel oma eluga, saab tema vastu tunda vaid suurt austust. Ta on puudutanud inimhinge sügavust. Üks inimeseks olemise osa on kannatada ka teiste eest. Need kangelased meenutavad, mida tähendab olla inimene ning mille nimel on mõtet elada. See on suurim motivatsioon, mis olla saab.

Nende hulgas, kes päästsid juute, oli väga erinevaid inimesi. Olid arad, vaiksed, aktiivsed, kuid siiski on eristatavad mõned tendentsid: päästjad olid tavaliselt pärit perekondadest, kes olid kokku puutunud eri usust ja rassist inimestega. Samuti peredest, kus vanemad andsid lastele rohkem vabadust. Nad tundsid tugevat tungi midagi ära teha, olid enesekindlad ja empaatilised. Ja suurem osa neist olid naised.

Naistel esineb empaatiavõimet üldiselt rohkem. Katsetega on kindlaks tehtud, et vastsündinud beebide hulgas olid tüdrukud need, kes jäid uudishimulikult kuulama, kui mõni teine laps läheduses nuttis. Poisid ei pannud teiste nuttu nii palju tähele.

Lugude kogumine ning levitamine on seega ka teie missioon hoida ajaloolist mälu?

Paljud inimesed mu raamatus pole laiemale üldsusele väga tuntud. Teatakse küll tegusid, kuid sageli ei mäletata nimesid. Nende inimeste mälestused on aga erilised ning ilusad ja väärivad mäletamist. Kui me neid ei talleta, pole meil tulevikus millestki õppida ega eeskuju võtta. Nad on ajalooraamatutes kõrvuti Nelson Mandela või Ghandiga ning täiesti teenitult. Nende lood lähevad korda, panevad mõtlema.

Mis on teie arvates inimese peamine motivatsioon, kui ta millegi nimel võitleb või riskib? Mida ta vastu saab?

See sõltub olukorrast. Kodanikujulguse tegusid tehakse mitmel põhjusel. Kindlasti mängib suurt rolli empaatiavõime ning armastus kaasinimeste vastu. Näiteks kui inimene näeb, kuidas tänaval tehakse teisele liiga, ei karda ta sattuda kaklusesse, et päästa teine ülekohtu käest. Samas võib selliste tegude taga olla ka viha. Teise maailmasõja ajal võeti tihti enda juurde varjule juudiperekond, et näidata oma viha Hitleri võimu vastu.

Kodanikujulgus võib vahel olla täiesti spontaanne. Näiteks olukorras, kus keegi tõmbab viimasel hetkel inimese rongi eest ära ning päästab ta elu. Sellise tegutsemise korral pole aega oma otsust kaaluda. Julgus tuleb kiiresti. Inimelu on vaja päästa ja seda peab tegema kähku. On aga ka julgust, mis vajab pikemat ettevalmistusaega. Näiteks otsus, kas ohverdada oma hea ja mugav elu ning minna kriisipiirkonda kannatajatele appi.

Mis eristab hetke ajel tegutsejaid teistest kangelastest? Millised omadused peavad inimesel olema, et suuta kähku reageerida, päästa kellegi elu viimasel hetkel?

Oli üks ehitustööline, kes oskas hästi silma järgi vahemaid määrata. Ehitusel töötades on see oskus mõistagi vajalik ja ka treenitud. Ta päästis mehe, kes oli metroos epilepsiahoos rongirööbastele kukkunud: lükkas ta rööbaste vahele pikali ja viskus ise tema peale, et hoida teda krambihoo ajal võimalikult paigal. Rong vihises neist üle ja mõlemad jäid ellu.

Ta rääkis hiljem, et kui rongi tulemas nägi, polnud ta kindel, kas suudab aidata nii, et oma elu ohtu ei sea. Ta mõtles kiiresti, arvestas aega ja rööbastevahelise süvendi sügavust ning leidis, et suudab selle mehe elu päästa. Hiljem selgus, et tema selja ja rongi vahele jäi kõigest mõni sentimeeter. Samal ajal seisid tema kaks väikest tütart perroonil ja ootasid.

Inimesi, kes millegi eest võitlevad, peetakse sageli idealistideks. Protsessid on pikad ning tulemust ei pruugi kohe näha. Kui näiteks Lõuna-Euroopas on tavaline, et inimesed tulevad oma rahulolematust valitsuse vastu näitama protestiaktsioonidega, siis Eestis selline asi ei toimi. Inimesed ei tule tänavatele. Kuidas on selline olukord seotud kodanikujulgusega?

Nende hulgas, kelle lugusid olen uurinud, on palju idealiste. Paljud võitlejad on mõelnud, kas nende tegevusel on tulemust. On neid, kes arvasid, et nende hääl on nii vaikne, et neid ei märgatagi. Ometi nad võitlesid selle nimel, mida pidasid õigeks.

Sophie Scholli tegevus algas samuti vaid ühest üleskutsest. Mõtteavaldusest, mis kasvas suureks ja saavutas mõjuvõimu. Tema voldikuid smugeldati koonduslaagritesse ning need andsid sealsetele inimestele lootust. Nüüd on tema järgi nimetatud tänavaid, väljakuid, koole ja kirjandusauhindu. Iga suur muutus algab väikesest teost. Idealist on see, kes on pühendunud ideele, keda paneb liikuma armastus. Kodanikujulgus on altruistlik julgus riskida ka väljaspool oma perekonda ja sõprusringi. Selles mõttes on kodanikujulgus idealistlik.

Kuidas on kodanikujulgus läbi aja muutunud?

Meie kaasajal on kodanikujulgust mõjutanud globaliseerumine. Inimesed, kes kuulevad, et kusagil on rahutus, lähevad mugavast elust, rikkusest ja demokraatiast sinna, kus on hädaolukord või konflikt. Need inimesed on nõus rändama kellegi teise kohutavasse reaalsusesse. Kodanikujulguse põhiväärtused, mille nimel on keegi valmis riskima, on minu arvates aga samad nagu sajandeid tagasi.

Uuel ajal tuleb juurde uusi kangelasi. Viimasel ajal on mind liigutanud näiteks 11-aastase Pakistani tüdruku Malala Yousafzai lugu. Talibani võimu all elades pani ta BBC palvel kirja selle režiimi julmused. Lõpuks tulistati Malalat koolibussis pähe. Õnneks ta paranes. Malala võitis Euroopa Parlamendi Sahharovi-nimelise inimõigusauhinna.

Kangelaslik on ka Anastassia Baburova lugu. Ta õppis Moskvas ajakirjandust ning nägi, kuidas neonatsid peksavad tema kaasõpilast. Ta ei saanud kohapeal sekkuda, kuid keskendus sellest kirjutamisele. Ta sai pidevalt ähvardusi ning 25-aastaselt lasti ta maha.

Kas ja kuidas on kodanikujulgus õpitav?

Kindlasti on. Eelkõige teiste lugude kuulmise kaudu. Minu kursustel Harvardis ja Uppsalas on käinud rääkimas kodanikujulgusega silma paistnud inimesed. Vestlesime ajakirjanikuga, kes töötas Ida-Timori kriisikoldes. Ta nägi pealt massimõrva ja üritas seda peatada, oleks peaaegu surma saanud. Kui ta oli vastanud tudengite küsimustele, jäid paljud õpilased temaga veel pärast loengut rääkima. Nad tundsid huvi, kuidas temaga kaasa minna, uurisid, kuhu nad peaksid selle jaoks alla kirjutama. Nad küsisid ajakirjanikult, kuidas olla sama julge kui tema.

Julgus võib olla sama nakkav kui hirm. Me õpime näidetest, kuidas kedagi kaitsta ja aidata neid, kes ise enda eest seista ei suuda. Kodanikujulgus peaks olema juba varakult osa kooliharidusest. Ma ei mõtle, et peaks üles kutsuma oma eluga riskima, nagu tegid inimesed, kelle ma näiteks tõin. Nende juhtumitest peab aga rääkima. Isegi väikesed lapsed imetlevad neid, kes on teinud midagi väga julget.

Kodanikujulgusega kaasnev risk ei tähenda alati ohtu elule. Milliseid riske veel võib olla, näiteks ühiskonnas, kus on demokraatia ja sõnavabadus?

Risk on ka näiteks see, kui ajakirjanik näeb, et midagi on valesti, ning otsustab sel teemal kirjutada. Alati on neid, kellele see ei meeldi, keegi saab ikka kurjaks. Ajakirjanik võib saada ähvardusi, riskida oma maine ja karjääriga. Näiteks ilukirurg, kes aitab inimestel oma välimusega rohkem rahul olla, teenib hästi, kuid arst, kes läheb kriisipiirkonda malaariahaigeid ravima, ei saa selle eest nii palju raha. See on tema võetud risk, soov aidata ja päästa elusid.

Kas teie arvates on kodanikujulgusel olemas ka piir, mille ületamine pigem hirmutab inimesed eemale kui motiveerib kaasa lööma?

Kodanikujulgus on nagu filmitegemine. Mis sümboleid kasutada ja millised neist töötavad, sõltub olukorrast. Näiteks alastivõtmine, et oma ideedele tähelepanu tõmmata, võib vahel tulla kasuks, mõnes teises olukorras aga töötada inimese vastu.

Kas ka usk mõjutab kuidagi kodanikujulgust?

Usk annab laiema perspektiivi ja oskuse jätta ennast tähelepanu keskpunktist kõrvale. Kogu maailm on oluline, ka võõrad inimesed. Ilma tugeva usuta poleks olnud inimesi, kes oma pere kõrvalt ning eluga riskides võitlesid demokraatia ja oma riigi vabaduse eest.

Kas teil on ka oma eeskuju, kelle tegusid te kõige rohkem hindate?

Paljud inimesed mu raamatus on mind tugevalt mõjutanud. Hindan kõige rohkem inimesi, kes teevad sammu teooriast praktikasse maailmas, kus on nii palju vägivalda. Need inimesed meenutavad mulle, et suudetakse ennast ohverdada. Headus on tõepoolest inimeste sees olemas.

Kodanikujulguseks on peetud ka keskkonnaaktiivsust. Kui tähtis on teie arvates nende inimeste panus, kes kaitsevad loodust?

Loodust kaitstes riskime tulevaste põlvede heaks – see on samuti kodanikujulgus. Me kaitseme oma lapselapsi, võideldes selle eest, et maailm poleks täidetud radiatsiooni või kemikaalidega. Maailmas on palju väärtuslikku, mida hoida, peale looduse ka näiteks kunstiväärtused. Põhifookuses peaks aga siiski olema inimelu.

Olete pärit New Yorgist Brooklynist, kuid elate ja õpetate Rootsis. Olete mitu korda käinud ka Eestis. Mille poolest need riigid erinevad?

Nagu pajud teised ameeriklased, hakkasin idealiseerima Rootsit, sest erinevus rikaste ja vaeste vahel on väiksem ning see on rahuhoidmise missioonil olev riik. Kirjutasin oma doktoritöös rootslaste solidaarsusest. Armusin rootsi naisesse ning kolisin koos temaga Stockholmi. See kooselu on nüüd lõppenud, kuid jäin siiski sinna.

Eesti on Rootsiga mitmeti sarnane. Mõlemad riigid on hästi organiseeritud ja funktsioneerivad viisil, mis näiteks USAs ei toimi. Sotsiaalne usaldus on Rootsis küll tugevam, aga ka Eestis heal tasemel. Uuringute tulemused näitavad, et nende riikide inimesed usaldavad oma asutusi ja teenuseid. Sama ei saa aga öelda näiteks Pakistani kohta. Seal saab usaldada ilmselt ainult oma perekonda.