Väikestes maakondades pole kohalik leht enam kasumlik äri. Kui tahame inforuumi hoida ja arendada, tuleb midagi ette võtta, kirjutab ASi Ühinenud Ajalehed nõukogu liige Margus Mets.
Margus Mets: riik ja kohalik inforuum
6. detsember 2013, 17:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on nii, et väiksemate maakondade kohalikud päevalehed on välja suremas. See pole mingi teoreetiline tulevikuperspektiiv ega ka mitte ähvardus. See protsess on alanud. Raplamaal ja Hiiumaal ei ole enam oma päevalehte.
Kriitilises majandusolukorras on kõik kohalikud lehed, mille tiraaž jääb alla 4000. Selliseid maakondi on kuus: Valgamaa, Põlvamaa, Võrumaa, Jõgevamaa, Läänemaa ja Järvamaa. Suuremates maakondades on targa majandamisega võimalik praeguses turusituatsioonis veel pinnale jääda.
Kas see peaks kellegi murelikuks tegema? Olen sellel aastal vestelnud kohalikest lehtedest mitme poliitikuga. Kõik väitsid, et teemaga peaks tegelema riiklikul tasandil. Kohaliku inforuumi kadumine olevat regionaalpoliitiliselt vale ja isegi riigikaitse ja turvalisuse küsimus. Ma pole üllatunud, et siiani ei ole sellega tegelenud neist mitte keegi.
Mida meie riik teha saaks? Esmalt vastata küsimusele, kas Tallinna poolt vaadates on vaja regionaalset ajakirjandust. Ja kas see peaks olema pelgalt turumajanduse või ka riiklikku reguleerimist vajav küsimus.
Mina tean, et väikestes maakondades ei ole kohaliku lehe väljaandmine enam äriprojekt. Mõne kohaliku ärimehe praegusele missioonitundele ei ole samuti mõistlik tulevikku üles ehitada.
Kas minul on oma ettepanek? Isegi riigi aus vastus, et see ei ole meile Toompeal oluline küsimus, oleks samm edasi.
Kui riik tõesti soovib midagi teha, võiks esimese sammuna vaadata üle munitsipaallehtede ärireeglid. Kohaliku võimu väljaanded peaks olema selgelt ja üheselt märgistatud. Päismikus peab alati olema öeldud, kes seda lehte välja annab. Peitumine MTÜde, OÜde ja koostöölepete taha peab olema keelatud.
Ma ei usu väiteid, et reklaami keelustamiseks munitsipaalväljaannetes ei leidu õiguslikke instrumente. Rahvusringhääling on juba mitu aastat reklaamivaba.
Halb on see, et väikeseid kohalikke lehti ei päästa ainult valla- ja linnalehtede reklaamist puhastamine. Selleks et tagada pidev kohalike uudiste voog ning avalik arvamusplats, vajatakse juba järgmisel aastal kuues maakonnas riiklikku rahatuge.
Minu arvutuste järgi jääb järgmisel aastal kolm korda nädalas ilmuvas lehes tuludest puudu ca 20 000 eurot.
Variant A. kuus maakonda vajaksid riigilt kokku 120 000 eurot.
Mõistagi peaksid lehtede väljaandjad võtma endale vastukaaluks mitu kohustust. Toimetus peaks säilitama paberlehe ilmumissageduse kolm korda nädalas ning looma digiväljaande, mis edastab kõige olulisemaid uudiseid iga päev ehk seitse korda nädalas.
Valgamaalases ja Järva Teatajas jõudsime selleni tänavu. Kuid see ei ole majanduslikult tasuv, kuigi on juba praegu hädavajalik nii kohalikule elanikule kui väljaandele endale. Igapäevast infovoogu ei ole kõigis maakondades.
Variant B. Riik toetabki maakondlike digiväljaannete loomist ja hoidmist. 30 000 euro eest aastas saab heal tasemel kohaliku digiväljaande. Sellest kolmandik võiks olla toimetuste omafinantseering ning 2/3 tulla riigilt.
Pelgalt paberlehtede toetamine aitaks kohalikel väljaannetel mõne aasta toime tulla. Tugevate digilehtede sünnile kaasaaitamine aitaks leida infomudelit tulevikuks. Ja aitaks uudistega turgutada ka praegusi paberlehti, millest loobuda on veel vara. Maakonnalehtede lugejad on oma harjumustelt pealinlastest konservatiivsemad.
Riik võib jätta maakondliku inforuumi arendamise kohalike omavalitsuste õlule. Kuid kohalik võim seda ei tee, sest vaba kohalik leht ei ole hetkel võimul olevale koalitsioonile truu. Seal saavad peale nende sõna nii rahulolematud elanikud kui ka opositsioon. Kohalik võim on eelkõige huvitatud munitsipaalmeediast, mis on ka üks poliitilise võimu instrumentidest. Müts maha nende omavalitsuste ees, kes on oma infokanaleid kasutanud vaid teavitustööks.
Toompea poliitikud armastavad kohalikku ajakirjandust, omal viisil. Pidevalt saadetakse arvamuslugusid. Aeg-ajalt kutsuvad peaminister ja president kohalike lehtede peatoimetajaid Tallinna lõunasöökidele.
Poliitikud ütlevad komplimente, et just maakondlikud päevalehed on jäänud puutumata pealiskaudsuse ja klikihulluse katkust. Kõige aktiivsemad ollakse vahetult enne valimisi. Toompeale pürgijad teavad, et kõige mõjukam on jõuda mittetallinlaseni kohaliku vaba päevalehe kaudu.
Riigis üldiselt on kohalikel päevalehtedel veel üks kaalukas roll. Nad moodustavad üle-eestilise uudisagentuuri. Mitte ühelgi üleriigilisel infokanalil ei ole igas maakonnas oma ajakirjanikku, sest see on väga kulukas. Nii toetuvadki suured päevalehed, uudisteportaalid, televisioon, raadio ja BNS iga päev kohalikele päevalehtedele. Ainus häda on, et keegi ei taha selle eest maksta.
Seega on regionaalsete infovõrgustike elushoidmine riiklik küsimus. Minu arvates mitte niivõrd kultuuriministeeriumi, pigem majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Kohalike inforuumide korrastamine ja rahastamine oleks justkui sisse kirjutatud selle ministeeriumi enda nimesse. Kultuuriministeeriumis muutuks see liiga emotsionaalseks valdkonnaks, vaja oleks hoopis pragmaatilisemat lähenemist.
Kust leida raha? Kõiki maakondi katvate digikanalite hoidmine läheks aastas maksma ca 300 000 eurot. Maakonnalehtedel endal ega kohalikul reklaamiturul sellist raha ei ole. Mistahes ärimudel praegu neid kulusid ei kata. Telekomifirmadelt mõnd tuluprotsenti sisutootjatele liigutada Eesti otsusega ei saa. See nõuab Euroopa Liidu regulatsiooni. Sellest koridorides juba räägitakse.
Minu arvates oleks maakondlik inforuum 2015. aasta eelarve küsimus. Muidugi vaid juhul, kui see on Toompealt vaadates riiklikult oluline.