Virve Sarapik: sirbiga teadusväljal

Foto: Corbis/Scanpix

Miks ikkagi on sel viisil – analüüsideta, selgitusteta, riigi alusstrateegiale toetumata – tarvis teadlaskonda kokku tõmmata, arutleb kunstiteadlane Virve Sarapik värskes Sirbis.

Viimastel nädalatel avalikkuse tähelepanu köitnud Sirbi-saaga varju on jäänud teine haritlaskonda puudutav protsess. See ei paista esmapilgul ehk nii reljeefne, ent siiski leidub sisulisi sarnasusi, ja mis veelgi olulisem: tegemist on otseselt palju suuremat hulka inimesi mõjutanud sündmuste käiguga.

Jutt on Eesti teaduse reformist, mis algas eelmisel aastal ja on tänavu saavutanud täistuurid. Teaduse uue rahastamissüsteemi kohta on avalikkuseni jõudnud üksjagu sõnumeid. Ühe ülevaatlikuma artikli avaldas Sirp 4. oktoobril.¹ Seal kirjutab Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel sellest, mis on aset leidnud reformi korraldaja seisukohalt. Artikkel sisaldab paari väga olulist arvu. Nimelt, kui senine riiklik teaduse finantseerimise süsteem rahastas 1884 täiskohaga teadustöötajat, siis reformiga seatakse eesmärgiks rahastada umbes 600–650 teadlase kohta. Need arvud on statistilised ja lähtuvad arvestuslikust töötasust: see tähendab, et 650 teadlase arvestusliku töötasuga võib „ära toita” ka mõnevõrra rohkem inimesi. Samuti on üsna tavaline, eriti ülikoolides, et töötatakse osakoormusega õppejõuna ja osa palgast saadakse teadusrahast. Kuid ka sellise pehmenduse pinnalt võib öelda, et plaanitud vähendamine puudutab ligi poolt seni avalikust sektorist rahastatud teadlaskonnast. See tähendab siis umbes tuhandet inimest, kes peavad leidma uue rahastamisallika või töö.

Tundub mõistuspärane, et kui tehakse nii ulatuslik teaduspoliitiline otsus, siis eelneb sellele põhjalik analüüs: mis on teadlaste hulga vähendamise plussid, mis miinused, millised on kaugeleulatuvad mõjud. Kindlasti peaks selline otsus kajastuma riigi teaduspoliitika alusdokumentides. Paraku ka kõige hoolikama otsimise järel sellist analüüsi ei leia. Teaduspoliitika alusdokumendis «Teadmistepõhine Eesti 2007–2013» nähakse kuni 2013. aastani ette teadlaste ja inseneride arvu kasvu, sellele järgnevas, väljatöötamisel olevas riiklikus strateegiakavas kasvu küll enam ei mainita, ent mitte ka vähendamist. Vaikimisi võib eeldada, et eelmises strateegias ette nähtud kogus on saavutatud ning see on teadmistepõhise ühiskonna ja haridussüsteemi toimimiseks praegu optimaalne. Vähendamisele ei leidu viiteid ka valitsuse koalitsioonilepingus ega riigieelarve seletuskirjades.

Kui otsuse riiklik ja ühiskondlik kasu näib tõepoolest kahjusid üles kaaluvat, tuleks terve mõistuse järgi nii paljusid töökohti puudutav otsus teha läbipaistvalt, avalikkusele, teadusasutustele ja teadlastele arusaadavalt.

Teadusraha: kas vähe või palju?

Nii Andres Koppeli artiklist kui ka teistest teadusreformi puudutavatest kirjutistest tuleb esile veel üks omapärane vastuolu: nimelt räägitakse ühe hooga sellest, et teadust rahastatakse praegu enneolematult rikkalikult, ja teisalt sellest, et raha ei ikkagi ole.² Teadlaste arvu radikaalne kärbe viitab ilmselt raha vähesusele. Samaaegselt väidetav küllus sunnib küsima, miks sel viisil – analüüsideta, selgitusteta, riigi alusstrateegiatele toetumata – ikkagi on tarvis teadlaskonda kokku tõmmata.

Tegemist on kahe erineva näitajaga, mis sel viisil esitatuna põhjustavad omajagu segadust. Neist esimeseks on teadus- ja arendustegevuse osakaal valitsemissektori kogukuludes (või ka SKTs) ja teiseks otsene riigieelarvest teadus-uuringuteks eraldatav raha.

Teaduskulude osakaalu on mõistagi keeruline analüüsida. Kõigepealt on raske piiri tõmmata kõrghariduse ja teaduse eelarvetes, sest õppejõud ja doktorandid tegelevad üldjuhul ka uurimistööga. Teadusraamatukogud on olulised nii uurimiskeskkonna tagamisel kui ka laiemale avalikkusele. Humanitaaridele on vahel abiks kultuurkapital, teadustööga tegeldakse muuseumides jne. Ka erasektori tellitud rakendusuuringute piiritlemine võib statistiliselt olla keerukas. Teine oluline kasvu allikas on eurorahastus, mis aga vägagi suures mahus on seotud mitte teadlaste palkade, vaid töökeskkonnaga, seadmetega jm, laienemata teadlaskonna põhisissetuleku katteks.

Niisiis on viimase kümne aastaga tulnud juurde eri allikaid, mis aitavad uurimistööd teha, ja see väärib kindlasti heakskiitu. Kuigi näiteks doktorantide toetus on püsinud aastaid samal tasemel, on neil ometi päris head võimalused osaliselt õppida välisülikoolides, käia konverentsidel, võtta osa doktorikoolide tööst jne.

Samuti on riigieelarves paar kindlat rida, mis on mõeldud avalikus sektoris töötava teadlaskonna põhipalkade ja otseste uurimiskulude katteks. Ilma sellise katteta ei ole suurt kasu ka muudest võimalustest. Eestis on alates 1998. aastast nendeks eelarveridadeks sihtfinantseerimine, mis peaks toetama teadus- ja arendusasutuste järjepidevat teadustööd, Eesti Teadusfondi uurimistoetused ja 2005. aastal lisandunud asutuste baasfinantseerimine. Esimesed kaks rahastust on toiminud projektipõhiselt, baasfinantseerimine on kolme kogusummast 18,5 protsenti. Lisaks on riigieelarves eristatud teadusasutuste infrastruktuuri rahastus ja otseselt mitte põhipalkadeks mõeldud kindlad riiklikud programmid.

Need eelarveread lahendavad ka näilise vastuolu «raha on palju» ja «raha ei ole» vahel. Nimelt, kui kuni 2008. aastani summad järjekindlalt kasvasid, kuigi mitte päris korrelatsioonis riigieelarve üldise mahuga, siis 2008. aasta eelarvekärpele on järgnenud külmutamine. See tähendab, et kui veel 2008. aastal moodustasid siht- ja baasfinantseerimine ning toetusraha riigieelarvest 0,71 protsenti, siis 2013. aastaks on nende osakaal langenud 0,50 protsendini, kogusummad vastavalt 41,891 ja 38,535 miljonit eurot.

Teadusreformi küsitav pool

Sellistes tingimustes otsustatigi teostada teadusreform: koondada teaduse rahastamine ühe sihtasutuse, Eesti Teadusagentuuri alla, senine sihtfinantseerimine asendada institutsionaalsete uurimistoetuste (IUT) ja teadusfondi grandid personaalsete uurimistoetustega (PUT). Reformi üks suuremaid õnnestumisi ongi nn PUTd, mis annavad võimaluse ühel uurijal või minirühmal tegelda kindlapiirilise probleemiga. Samal ajal on konkurents uurimisraha saamiseks tihe: sel aastal rahastatakse ligikaudu üks kümne taotluse kohta.

Reformi märksa küsitavamaks pooleks võib aga lugeda IUTde süsteemi. Reateadlase seisukohast on siin kolm probleemi.

1. IUTdele üleminekul plaaniti teemade arvu vähendamist ja seda vähendamist survestas veelgi raha vähesus. Teadusagentuuri esindajad on ka ise tunnistanud, et nõrgad uurimisrühmad olid juba varem kõrvale jäänud ja seega tuli kärpima hakata tugevat osa. Küllap olnuks kõik valutum, kui vähendada oleks plaanitud mitte pooli, vaid näiteks viiendikku senistest sihtfinantseeritud teemadest.

2. Otsustusprotsess ei olnud teadlaste seisukohalt läbipaistev. Valikusõel oli kolmeastmeline: kõigepealt telliti välisretsensioonid erialaspetsialistidelt, seejärel tegi oma pingerea valdkondlik ja põhiosas Eesti ekspertidest koosnev komisjon, kes osa taotlusi välja praakis, ning lõpliku otsuse tegi ETAGi hindamisnõukogu. Seejuures on oluline, et eelmiste astmete seisukohad ei ole järgmistele siduvad. See tähendab, et väga hea välishinnangu saanud taotlus võib end ikkagi leida ukse tagant ja kesiste alghinnetega taotlus saada rahastuse. Et ETAG on otsustanud algretsensioonid salastada, ei tugine see tegevus mitte läbipaistvusele, vaid usaldusele.

3. Seoses küllalt ühtlase ja tugeva tasemega on juba korduvalt öeldud, et taotluste rahuldavat pingerida ei olnud võimalik moodustada ja see on paratamatult põhjustanud juhuslikke otsuseid. On aga vägagi tähtis küsimus, kas otsuseid, mis mõjutavad vahetult terveid uurimissuundi, teadlasrühmi ja sedavõrd suurt hulka erialaspetsialiste, on ikka otstarbekas teha täringumeetodil. Või kui see riigi ülimalt piiratud ressursse arvestades on otstarbekas, siis miks?

Retsenseerimine: miks ja kuidas

Neist kolmest on praegu kõige põletavamaks teemaks tõusnud taotluste retsenseerimine. Nagu öeldud, algretsensioonid on küll salastatud, ent asutused said kätte taotluste lõppretsensioonid. Nende puhul on tegemist sisuliste ja ametlike põhjendustega, miks vägagi kaalukas osa uurimisrühmadest jäi ilma rahata. Olles ise üks asjaosalistest, pean muidugi tunnistama ka teatud emotsionaalset kallutatust. Kõigepealt, esmapilk nii meie taotluse kui ka mõne teise teema lõppretsensioonile oli kummastav. Kirjapandu mõjus sageli ebaloogiliselt ja sisaldas ilmseid vasturääkivusi. Eri retsensioonides ei suudetud ühtlustada isegi näiteks sedavõrd lihtsalt võrreldavat hinnangut nagu „kas põhitäitjad juhendavad doktorante ja järeldoktoreid”. Ühel juhul saab seitse juhendatud doktorikraadi, üks järeldoktor ja viisteist juhendamisel olevad doktoranti hindeks hea ehk tubli koolipoisi keskmise. Mõnel teisel puhul piisab aga väga hea hinde saamiseks märksa vähemast.

Teadusreformi alguses rõhutati eeskätt seda, et IUTde taotluste hindamisel on määravaks taotluste teaduslik kvaliteet, ühiskondlik ja majanduslik kasutegur. Koalitsioonileppes on eesmärgina kirjas: «Isikukeskne teaduse rahastamise süsteem on asendunud konkurentsikesksega – teadusasutuste rahastamine sõltub teadustulemustest, mitte olemasolevate teadlaste arvust.»

Selle aasta retsensioonide põhjal on aga näha, et käitutakse vastupidi. Teemade rahastusi on kukutatud just nimelt isikukesksel põhimõttel. Näiteks on taotlust peetud kõlbmatuks, kui selle täitjate hulgas on inimesi, kes töötavad osakoormusega mitmes asutuses. Mõistagi mõjub see seisukoht anakronistlikult tänapäeva mobiilset teadusruumi ja koostööd soosivate ülemaailmsete tendentside taustal. Ent, mis veelgi olulisem, seda kriteeriumi ei leia taotluse juhendeis ning seda põhimõtet on rakendatud taotluste puhul valikuliselt. Niisiis näib, et hindamise käik tugines mingitele reeglitele, mis taotlejatele ei olnud ette teada või siis muudeti neid reegleid protsessi käigus.

Ning lõpuks küsimus retsensioonide salastamisest. Üldiselt on akadeemilises maailmas ka n-ö pimeda, s.t anonüümse retsenseerimise puhul tavaks anda artikli autorile või taotlejale edasi retsensiooni terviktekst. Põhjus on eeskätt sisuline: selleks et retsenseerimisest oleks tõesti kasu, peab autor nägema kogu argumentatsiooni. Kui retsensente on mitu, siis võib autor/taotleja jälgida mõttekäike, vahel ka oma seisukohti põhjendada. Igasugune algretsensioonide kompilatsioon muutub ebatäpseks ja ebaloogiliseks. See oli paraku tagajärjeks ka praegu.

Kuid teine aspekt on siin veel. Nii kriitilise valiku puhul nagu praegu, kui mängus on asutuste ja uurimisrühmade eksistents, hakkavad sellise salastatuse puhul ka siiraima usalduse juures välja joonistuma soovimatud mustrid. Kellele näib, et otsustajate ringis on eduka taotleja hea tuttav, sõber või sugulane, kes näeb muid ebavõrdse konkurentsi ja manipuleerimise skeeme. Läbipaistmatu hindamise puhul on see paraku vältimatu ja usalduse säilimine sellises õhkkonnas eeldab orwelliliku kaksisoima mehisust. Just sel põhjusel paljud asutused praegu ka retsensioonide salastatuse vastu protestivad.

Vastutusvaldkonnad ehk kui paljudes kohtades ja mida uurida

Et tegemist on institutsionaalse uurimistoetusega, kaasneb sellega ka paratamatult asutustevaheline konkurents. On loomulik, et teaduse rahastamisel võib võtta eelduseks, et ei ole mõtet üht valdkonda uurida liiga mitmes kohas. (Kuigi sellest võib valdkonnale ka kasu olla: näiteks kultuur oma paljutahulisuses eeldabki eri lähenemisnurki ja uurimismeetodeid.) Kõrghariduses viidi üsna lähedastel põhjustel läbi õppetöö vastutusvaldkondade jagamine. Valdkondade koondamine kindlatesse asutustesse võib toimuda eelnevate kokkulepete ja läbirääkimiste käigus või ka näiteks rahvusvahelise evalveerimise tulemusena.

Niisiis ei saa olla taotluse kõvalelükkamise põhjuseks pelk väide, et vastava valdkonnaga tegeldakse juba asutuses x, y ja z. Sellist otsust ei saa teha ilma eelneva kokkuleppe või kõrvutava hindamiseta, kus võrreldaks siis tõepoolest kõiki neid uurimisrühmi ja tuuakse selgelt välja kvaliteedivahed. See on ilmselt üks koht, kus praeguses olukorras hakkab õigusriigi põhimõte tagant ära libisema.

Küsimus üldisest ökonoomiast

Vägagi kulukas on juba taotlusvoorude üldine korraldamine, peaaegu mõttetuks on osutunud välisretsensioonide tellimine jne. Kui möönda, et palgaraha Eesti teaduses napib, siis võiks ka kokku arvata, kui palju sellest kulub sel ja lähiaastatel taotluste kirjutamise peale. Teadus on ilmselt üks enim kontrollitud avaliku sektori osa: teadlane peab peale suurte taotluste kirjutama igal aastal jätkutaotlusi ja aruandeid, konkureerima välisgrantidele ja väiksematele toetustele. Kindlasti oli projektipõhisus vajalik Nõukogude teadussüsteemist väljumiseks, ent nüüdne süsteem hakkab põhjustama teiselaadset ressursside raiskamist. Ilmselt on aeg muuta baasfinantseerimise ja projektirahastuse suhet.³ Baasfinantseerimine saab tugineda rahvusvahelisele evalveerimisele ja teadustulemustele ning on ilmselt siiski parim viis tagamaks teadustegevuse normaalne järjepidevus. Vähemalt kinnitas seda selleaastane taotlusvoor.

Mul on väga hea meel, et koos Sirbi juhtumiga tõusis esile ka inimlik aspekt, mis on teadusreformis seni täiesti varjule jäänud. Missugune on selle mõju uurijate töövõimele ja tervisele? Teadusasutuste sisekliimale? Kuidas see mõjutab eesmärki luua noortele ja andekatele uurijatele atraktiivne töökeskkond? Oleme juba jõudnud aega, kus andekate gümnaasiumilõpetajate pärast ei konkureeri mitte üksnes ülikoolid omavahel, vaid Eesti ja välismaa tippülikoolid. Näiteks sel aastal läks Tallinna reaalkooli 104 lõpetanust välisülikoolidesse õppima juba 26. See on ühelt poolt väga rõõmustav, ent teisalt peaks neil noortel olema ka motivatsiooni ja usku naasta. Kuigi ka välis-spetsialistide ja üliõpilaste meelitamine Eestisse on oluline, ei maksa loota, et me kunagi suudame ses osas täit konkurentsi pakkuda maailma tippülikoolidele. Teaduskeskkonna atraktiivsus ei ole aga ainult taristu, vaid ka normaalne järjepidevus, avatud ja selge konkurents ning inimeste väärtustamine.

----------------------------

1 Andres Koppel, Teaduse rahastamise reformi teine aasta. Õhus on tuntavat pinget. – Sirp 4. X 2013, lk 9–10.

2 Vt nt Indrek Reimand, Teaduse kümnekordne kasv ja uus rahastamissüsteem. – Sirp 1. XI 2013, lk 25; Martin Pau, Volli Kalm: Teadusraha saajate hulk hakkab vähenema. – Tartu Postimees 28. IX 2011.

3 Vt selle kohta ka: Jüri Engelbrecht, Kes ees, see sees. Kes kannab teaduse rahastamise eest vastutust? – Sirp 15. XI 2013, lk 16–17.