Henrik Roonemaa FOTO: Erakogu

Kas mäletate veel ulmefilmi «Viies element»? Seal ilmus lennumasinaga hiina toitu müüv vanamees Bruce Willise pilvelõhkujakorteri akna taha ja ulatas talle karbi auravat toitu. See oli 1997. aastal täielik ulme.

Viimase nädala kõige julgem ja suurem tehnoloogiaalane idee pärineb Amazoni juhilt Jeff Bezoselt, kes teatas, et tema internetikaubamaja plaanib millalgi hakata inimestele kaupu kätte toimetama lendavate robotite ehk droonidega. Või vähemalt uurib võimalusi, kas ja kuidas seda saaks teha. Tellid paki, kusagilt hiigellaost stardib selle peale robot, pakike käppade vahel, ja toimetab selle sulle koju ära, poole tunniga alates tellimuse esitamisest.

See on ju veel ulmelisem kui see hiina vanamees ja samas tundub paljudele nii realistlik, et viimane nädal aega on tõsimeeli arutatud, kuidas Amazon oma plaani täpselt teostada võiks, milliseid lubasid, kooskõlastusi ja ilmselt seadusemuudatusi selleks vaja on, kuidas see sobitub Amazoni praeguse ärikorraldusega ja nii edasi.

Aga tõesti, samal ajal kui teised IT-hiiglased räägivad luksuslikest triviaalsustest, nagu nutikellad, mängukonsoolid, või kurdavad kasvavate kahjumite ja kukkuva aktsiahinna üle, tundus Bezose idee kõigile järsku nii teistsuguse, suurejoonelise, värske ja lahedana, et see, kas tema avaldusel ka mingi tõepõhi all on või kas ja kunas üldse selline asi teoks võiks saada, ei huvitanudki enam kedagi. Amazonile on ilmselt järgmine väljakutse kohe ukse ees olevad jõulud, enne mida on paslik väikse PR-kampaaniaga meelde tuletada, kust on kõige mugavam jõulukinke tellida. Aga Bezose haaret ja visiooni ei saa alahinnata.

Eestis on ju ka palju räägitud, et meil justkui ei ole enam suuri ideid. Peamiselt valitsusel, kui kriitikuid uskuda. Keegi ütles hiljuti Jürgen Ligi kohta, et ta täidab ainult oma Exceli-tabeleid ja suuremat pilti üldse ei näe, aga võib-olla tal ei jää mahtigi, võib-olla ongi rahandusminister muutunud robotiks. Arvestades, et kindlasti ei suuda ei Ligi ega mitte ükski teine inimene arvutamises arvutitega võistelda ja et Eesti üheks tugevuseks viimase paarikümne aasta jooksul on olnud kõik e-riigi ja avaliku sektori efektiivsusega seonduv, võiks ehk just siit paista meie järgmine suur e-idee: usaldame riigi valitsemise arvuti ehk algoritmi kätte.

See idee võib teile tunduda liiga «Marek Strandberg», aga ma olen valmis oma seisukohta kaitsma. Praegu kulutame suure hulga auru ja kohati ka öiseid töötunde sellele, et jonnida, millisele elualale peaks rohkem raha andma ja kust seda ära võtma. Kõik ju tahavad, et Eestil läheks paremini, aga arvamused, kuidas seda saavutada, lähevad kardinaalselt lahku ja siis ongi tüli majas.

Ehk oleks aga võimalik defineerida, mida me tahame saavutada (majanduskasv x protsenti aastas, teatud koht ÜRO õnnelikkuse raportis, keskmine eluiga x aastat jne), anda arvutile kätte võimalus vastavalt nendele eesmärkidele raha suunata ning makse tõsta-langetada ja vabastada inimtööjõud oma lõputust arvutamise koormast. Pealegi, kui ikka algoritm otsustab paari protsendi võrra käibemaksu tõsta, õpetajatele palka juurde panna, firmade tulumaksu taaskehtestada või autode maksustamises mingeid muutusi teha, siis järelikult nii oli vaja ja pahane olla pole meil kellegi peale.

Muidugi on see ulme, aga kui me praegu sellega peale hakkaksime, siis kumb enne valmis saaks: kas Bezos lendava postiljoniga või meie riigiasju kiretult korraldava arvutiga?