Mikk Salu: Rootsi koolikriis

Mikk Salu Foto: Liis Treimann

Viimastel päevadel, kui Eesti lehed on täis rõõmusõnumeid, kui tublid on meie õpilased PISA testides – oleme Euroopa parimate seas nii matemaatikas, loodusteaduses kui lugemisoskuses ja mis eriti tähtis, kõigis kolmes näitame tõusutrendi –, vaatab Rootsi ajalehtedest vastu must masendus. Rahvuslik katastroof, just selliseid sõnu öeldakse Rootsis praegu. Rootsi langus PISA testides on olnud läbiv kõigis kolmes aines ja juba kümnendat aastat järjest. Parimate seast on Rootsi järk-järgult kukkunud halvimate sekka.

Huvitav on seejuures, millega rootslased kukkumist põhjendavad ja milliseid lahendusi pakuvad. Üks asi on Rootsi opositsiooni- ja koalitsioonipoliitikute omavaheline süüdistamine. Poliitikute kõrval saavad meedias aga sõna ka eksperdid, haridusteadlased, ametiühingutegelased ja õpetajate esindajad. Väga paljud ütlevad, et Rootsis tuleks koolid taasriigistada.

Selle ettepaneku taustaks niipalju, et nagu ka Eestis, on enamik Rootsi koole munitsipaalkoolid, aga viimase kahe aastakümne jooksul on Rootsis tekkinud ka nn erakoolide rühm, kes raha saavad küll riigieelarvest, aga juhib neid koole erasektor (vanemate kogud, erafirmad, MTÜd). Teise põhjusena nimetatakse läbivalt seda, et klassikomplektid on Rootsis liiga suured ja klassid tuleks teha väiksemaks. Tegelikult on Rootsis ühed väiksemad klassid võrreldes ülejäänud Euroopaga, ka väiksemad kui Eestis.

Samamoodi soovitatakse Rootsis eripedagoogide arvu suurendamist, individuaalsemat lähenemist, kurdetakse ühiskondliku ebavõrdsuse suurenemise üle (isegi seda, et ainult rikkad vanemad jaksavad oma lapsele koduõpetaja abiks palgata), räägitakse õpetajate väikestest palkadest ja üldse sellest, et haridusse rohkem raha panna. (Vahemärkusena: kui vaadata veel natuke kaugemale ajalehekülgedest ning lugeda, millest Rootsi «rahvas» nende samade artiklite all internetikommentaarides vestleb, siis seal kohtab veel kahte põhjendust. Nimelt et distsipliin Rootsi koolides lonkab ja et nõrgad immigrandid on Rootsi kooli taset allapoole vedanud. See on küll kõrvalteema, aga näitab samas, mis on koššer avalikus ruumis ja mis mitte.)

Tegelikult, kui vaadata rootslaste põhjuste otsimist ja lahenduste pakkumist, siis enamiku näitajate järgi (õpetajate palgad, eripedagoogide arv, hariduskulutused, klassikomplektide väiksus) on Rootsi ikkagi Euroopa paremate seas, ka Eestist eest. Ainult et PISA testi tulemused liiguvad eri suundades.

Räägitust ei maksa siiski teha automaatselt järeldust, et nüüd peaks Rootsi tegema kõik vastupidi, et kõik nende pakutud lahendused on rumalad ja võtku hoopiski Eestist eeskuju. Eesti võib praegu küll rõõmustada, aga oletan, et ega ka meie väga hästi oma edukust PISA testides põhjendada oska. Nii nagu ka rootslased ei oska põhjendada ebaedu. Väiksemad klassid ja rohkem raha kõlavad hästi, aga mitte sellepärast et need on tingimata õiged lahendused, vaid sellepäras,t et need on mugavad ja populaarsed.