Liisa Pakosta

FOTO: Erakogu

Postimees.ee tänases online-väitluses üritab IRLi kuuluv riigikogu liige Liisa Pakosta tõestada, et homopartnerlust ei peaks Eestis seadustama. Vastupidist seisukohta kaitsevad Eesti Väitlusseltsi esindajad Anna Karolin ja Martin Kiik.

Avakõnedele järgneb kell 11.30 interaktiivne ristküsitlus, kus saavad sõna sekka öelda ka lugejad. Oma küsimused Pakostale võib postitada selle loo kommentaariumisse. Ristküsitlusele järgneb väitluse kolmas osa, kus kumbki pool esitab oma lõppsõna.

LIISA PAKOSTA ARGUMENDID
Homopartnerluse seadustamine ei ole Eestis põhjendatud

Väide 1: me ei vaja seadusi, mida pole vaja.

Eestis ei ole vajalik eraldiseisvalt seadustada homopartnerlust ja/või abielu, kuna täiskasvanud inimeste õigusi tagav osa on kaetud olemasolevate seadustega.

Seletus: Kooselu õiguslik regulatsioon koosneb kahest tugisambast: varalised suhted ja lapsed ehk järelkasv. Laste teemat vaatame järgmise väite juures, kuid varalise poole pealt on Eestis juba kättesaadavad samad mehhanismid, mis abielurahvalegi.

Tõestus: Mistahes mitteabielus olevatele paaridele on tagatud varalist poolt koos vastastikuste kohustustega kooselu vältel reguleerivad võimalused nagu sisuliselt abieluvaralepingugagi.

Seltsingulepinguga saab tagada kooselus sarnaseid varalisi suhteid nagu abielus. See lepinguvorm sobib nii samasoolistele kui ka erisoolistele paaridele (viimaste puhul, kui eelistatakse mitteabielulist kooseluvormi).

Samuti on reguleeritud pärimislepingu vormi kaudu kogu «kui teise poolega midagi juhtub» temaatika, tegelikult vägagi sarnaselt abielus olevate inimestega.

Samasoolistel paaridel tarvitseb vaid vastavad lepingud soovitaval moel sõlmida, ning nende varanduslik elukorraldus paarina on põhimõtetes sama hea kui mehe ja naisena abielus paaridel.

Järeldus: Paarisuhtes olijate varaliste õiguste kaitsmiseks puudub vajadus uuteks seadusteks ja täiendavaks halduskoormuseks riigi ja kõikide maksumaksjate poolt.

Väide 2: Eestis tuleb paremini kaitsta laste õigusi.

Vajame murede lahendamiseks paremaid regulatsioone nii samasooliste paaride kui ka erisooliste paaride laste osas (juhul, kui erisoolise paari üks vanematest pole näiteks lapse bioloogiline vanem ega lapsendaja) ning osadel juhtudel ka formaalselt abielus paaride laste puhul. Kuid neid küsimusi ei ole otstarbekas lahendada samasooliste paaride lastele erisusi luues.

Seletus: Eestis on väga palju peremustreid ja kõik on head, kuni lapsel on selles peres hea ja turvaline elada.

Murede tekkimisel on need meie riigis eeskätt nõrgema poole ehk laste probleemid, seega lahendamine peab lähtuma vajadusest kaitsta laste, mitte samasooliste paaride huve. Lapsed ei ole ühegi täiskasvanu omand.

Tõestus: Sarnases hädas võib olla laps, kes on hoitud ja armastatud samasooliste peres, vanaema-emaga peres või last kasvatava vanaema peres, kus vanaemal on meessoost elukaaslane.

Kui nüüd näiteks lapse ema või vanaema hukkub õnnetuses, siis läheb lapse hooldusõigus üle teisele bioloogilisele vanemale, sõltumata sellest, et lapse jaoks võib olla harjumuspärane, eelistatud ja turvaline täiskasvanu hoopis ema naissoost elukaaslane või last seni kasvatanud vanaema meessoost elukaaslane, kellega vanaema polnud abielus.

Järeldus: Laste õiguste kaitse vajab Eestis täiendavat riiklikku regulatsiooni, ent see pole samasooliste paaride eriteema, vaid üldine küsimus.

VÄITLUSSELTSI VÕISTKONNA ARGUMENDID
Homopartnerluse seadustamine on Eestis põhjendatud

Sissejuhatuseks

Leiame, et küsimus homopartnerluse seadustamisest Eestis ei ole lihtsalt seaduste otstarbekuse küsimus, nagu oponent väidab, vaid puudutab inimeste õigust eraelule ja perekonnale. Kui abiellumine on lubatud erisoolistele paaridele, ei ole mingit põhjust, miks see ei peaks olema lubatud ka samasoolistele paaridele.

Regulatsiooni vajadusest

Oponent väidab, et uut seadust kooselu määratlemiseks vaja ei ole. On õiguslikult väär samastada tsiviilpartnerlus olemasolevate seltsingu- ja pärimislepinguga. Selliste lepingute sõlmimine ja õiguslik haldamine on keerulisem ja kulukam. Ka ei sisaldu lepingutes nii täielikke õigusi kui abielu puhul.

Lisaks puudulikele pärimisõigustele pole de facto elukaaslasel õigus langetada koomas oleva partneri eest tervishoidu puudutavaid otsuseid, rääkimata tema külastamisest haiglas.

Ka ei ole tal võimalik vajaduse korral saada tööandjalt haiguslehte, et oma partneri eest hoolitseda. Taolistes olukordades on inimeste jaoks tähtsam lähedus, praegused seadused seda ei luba ning kahjustavad nende kooselu.

Samuti on inimeste kooselu riiklikul tunnustamisel emotsionaalne lisaväärtus. Kui kõik samasooliste kooselu puudutavad õigused on väidetavalt juba praegu kaetud, siis miks nõutakse uut seadust?

Kui sellel kooselul on kellegi jaoks sümboolne tähendus ja see pühendumuse demonstreerimine teeb teda õnnelikumaks, puudub riigil õigus kedagi keelata, kui tegevusel ei ole tugevaid kahjusid kolmandatele osapooltele.

Kuigi me ei pruugi alati aru saada teiste inimeste vajadustest, ei tähenda see, et neid ei ole olemas ning et nendega ei pea arvestama.

Lapsed

Nõustume oponendi väitega, et igasuguses peres kasvanud lapsed vajavad õigluslikku kaitset, kuid see on argument uue seaduse loomiseks, mitte samasooliste partnerluse seadustamise vastu.

Oponent tõi välja, et lapsed võivad kasvada õnnelikult üles igasuguse perekonna rüpes. Nii oleks mõistlik reguleerida samasooliste partnerluse küsimust, et ka neil oleks lihtsam lastele seda õnnelikku elu näiteks lapsendamise kaudu tagada. Lisaks loob õiguslik hall-ala palju võimalusi diskrimineerimiseks, mida tuleks lapse huvides vältida.

Õigus abielluda

Igal inimesel on õigus enesemääratlemisele ja õnnelikule elule. Põhiseaduse paragrahvid 26 ja 27 kaitsevad 2 eraldi õigushüve: perekonnaelu ja eraelu.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika on eraelu kaitsealasse arvanud ka soolise identifitseerimise, soolise sättumuse, seksuaalelu, õiguse identiteedile ja isiksuse arengule ning õiguse luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga.

Samuti on EIK välja toonud, et riigil on aktiivne kohustus neid õigusi tunnustada ja tagada tsiviilpartnerluse kaudu.

Tsiviilabielu eesmärk ei ole ainult laste saamine ja vara jagamine, vaid sellel on tähtis osa oma isiksuse kujundamisest läbi tunnustuse.

See pakub kindlustunnet ja turvalisust ning ka võimalust oma pühendumise kinnitamiseks, mis on põhjuseks, miks riik lubab ka heteroseksuaalseid abielusid ilma, et kohustaks inimesi lapsi saama.

Kuna homoseksuaalsus on kaasa sündinud (viide 1, viide 2), ei saa inimesed ka enda perekondlikku õnne kuidagi teistmoodi saavutada. Tsiviilpartnerluse mittelubamisega diskrimineerib riik üht gruppi ühiskonnas põhjendamatult.

Nendel põhjustel on ka samasooliste partnerluse seadustamine põhjendatud.

NB! Kell 11.30 jätkub väitlus interaktiivse ristküsitlusega!