Hendrik Agur: nõrgad koolid tugevate tasemele

Hendrik Agur aastal 2013. Foto: Mihkel Maripuu

Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor ja Tallinna linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni aseesimees Hendrik Agur tegi Tallinna linnavõimudele avalduse, milles esitab oma ettepanekud, kuidas aidata Tallinna nõrgad koolid tugevate tasemele. Paraku ei olnud linnavolikogu kultuurikomisjon nõus seda teemat arutama.

Esitan oma arvamuse hetkeolukorrast ning visioonina tegevused, mida tuleks Tallinna hariduskorralduses ette võtta ja muuta.

Andkem üheskoos Tallinna linnavolikogu juurde moodustatavale haridus- ja kultuurikomisjonile uus hingamine. Kutsun üles koostööle ja mitte pelgama uusi algatusi ning sisulist tööd ka eelnõude algataja ja haridusvaldkonnas ette võetavate tegevuste initsiaatorina. Laste käekäik ja hea haridus väärivad erakondade ülest head koostööd, iseäranis haridusvaldkonnas igapäevaselt töötavate inimeste poolt.

Tallinnas pakutavat haridust tuleb asuda parendama nii, et kõik koolid oleksid tugevate koolide tasemel ja lapsed saaksid väga hea hariduse ka kodulähedasest koolist. See on võimalik, kui Tallinna linn koolipidajana seda tegelikult soovib. Selleks, et koolipidajana ja koolipidaja meeskonnas saaksid tegutseda inimesed, kelle ideedesse uskuda, tuleb neid kaasata ja teha nendega koostööd, sõltumata inimeste maailmavaatest ja erakondlikust kuuluvusest. Laste haridus on erakondade ülene asi ja vaieldamatu missioon, kus ei tohi aega kaotada tarkade ja mõistlike otsuste tegemisel.

Koolipidamine tuleb muuta õpilase arengust lähtuvaks. Tallinna linnavõimul kui koolipidajal ja koolivõrgu peremehel tuleb teha paradigma muudatus koolipidamisel ning muuta haridusvaldkonna juhtimist eeskätt õpilase arengust lähtuvaks. See tähendab, et kooli ja koolipidamise ainus eesmärk on õpilase areng. Koolipidamine ei tohi olla vahendiks töökohtade loomisel ja poliitiliste manöövrite sooritamise kaudu kellegi isiklike ambitsioonide rahuldamisel.

Senine hariduspoliitika ja soov kvaliteetse, kaasaegse ja lapsesõbraliku hariduse võimaldamiseks on olnud kesine. Remonditud koolimajad üksi ei taga head haridust.

Tallinnas asuva kooli direktorina tajun, et linnavõimu fookus ja prioriteedid ei ole hariduse edendamisel. Seda seisukohta jagavad paljud teisedki koolijuhid, kuid Tallinna allasutuste juhtidena hoitakse suu kinni ning kartusest töökoha kaotamise pärast ei hakka ükski koolijuht kergel käel linnavõimu tegevust kritiseerima.

Initsiatiivi ei näidata kas kartlikkuse võ huvipuuduse tõttu. Nii on tekkinud nõiaring – muudatused on vajalikud, kuid need, kes kõva häälega kriitikat peaksid tegema ja käed külge lööma, seda ei julge.  Ka võimuerakonnas olevad koolijuhid, kes kuuluvad linnavolikogusse. Ma keeldun uskumast, et nad ausate kooliinimestena ka sisimas on Tallinna koolikorraldusega rahul. Ometi on koolijuhid olnud läbi aegade kogukonna liidrid ja lugupeetud inimesed, kelle arvamusega arvestatakse ja kelle häält kuulatakse.

Täna on valdavalt koolijuhi amet tagandunud administraatori tasemele, kes täidab koolipidaja tabelite ja juhtnööride kaudu antud korraldusi. Seega on koolijuhid vaikivalt andnud muudatuste võtme koolipidajale tagasi, tunnistades mokaotsast, muutke, aga meie need muutjad ei ole. Nii et linnavõim, koolipidaja – Sinu kord! Tee see ometi nüüd ära.

Nõrgad koolid heaks

Viimastel aastatel on süvenenud Tallinna koolide drastiliselt erinev tase. Koolide pakutav hariduse kvaliteet  seab õpilased ebavõrdsele positsioonile hariduse omandamisel ning hiljem oma elu edendamisel ja hakkama saamisel. Haridus, mida lastele Tallinna erinevatest koolidest võimaldatakse, on ebaühtlase kvaliteediga.

Tallinnas on täna kaheldava väärtuse ja arusaamatu olemusega koole, mida vanemad ei usalda ja mille võtmenäitajad on viletsad, kuid sellest hoolimata lastakse neil edasi vegeteerida. Ometi saaks olukorda parandada mõne otsusega – mõne kooli liitmisega tugevama kooliga, ühendjuhtkondade moodustamisega, mentorluse või juhi vahetusega.

Tallinna linnavaolikogu haridus- ja kultuurikomisjonil tuleb keskenduda Tallinna üldhariduskoolide hariduse kvaliteedi tõstmisele. Eelmine haridus- ja kultuurikomisjon tegutses sisuliselt kummitemplina, omamata ühtegi uuenduslikku mõtet ja tegemata ühtegi hariduskorralduslikku algatust või avaldamata ühtegi arvestatavat arvamust hariduse sisu ja korralduse kohta Tallinnas. Kahjuks on esimeste päevade uue komisjoni juhi välja saadetud sõnumi indikatsioon samasugune.

Koolide välise keskkonna parendamisega on valikuliselt tegeletud. Koole on remonditud ning sellega ka poliitilist kasu võidetud, aga koolide sisu, hariduse kvaliteet ja tulemus – kui hea hariduse tegelikult saavad lapsed? Erinevates koolides erineva. Nagu viimased PISA tulemused kajastavad, on Tallinna koolide vahel kuni 120 punktilisi erinevusi paremate ja halvemate koolide vahel.

Tugevad gümnaasiumid ei usalda põhikoolide lõputunnistusi, sest neil antud hinnangud ei kajasta õpilaste tegelikke teadmisi ja kompetentse. Seetõttu on tugevad gümnaasiumid töötanud välja omaette usaldusväärse riigieksamitele sarnase gümnaasiumidesse vastuvõtu süsteemi, mis kahjuks on ressursikulukas, kuid objektiivne. Miks see nii on? Sellepärast, et koolid on huvitatud õpilaste arvust sõltuva pearahasüsteemi tõttu suurest õpilaste arvust ning kvaliteeti asendab kvantiteet. Teiseks hajub nõrkade täistsükli gümnaasiumide energia oma kooli edendamise ja arendamise asemel oma olemasolu eest võitlemisele ja kooli säilimise, kui eesmärgi enese täitmiseks. Ometi tuleks võrku korrastades lõpetada nõrkade täisgümnaasiumide pidamine ja panna koolid keskenduma tugevale põhiharidusele.

Tänased tugevad koolid on end ise tugevaks üles töötanud – kas ajalooliselt, traditsiooniliselt või mõtestatud ja targa juhtimise abil. Vaja oleks tugevdada ja tõsta kogu Tallinna koolide hariduse kvaliteeti ja mainet, tuues nõrgemad koolid tugevamate tasemele.

Ei ole vaja tappa tugevaid ja erisusi pakkuvaid ning traditsioonidega koole, vaid aidata ja tugevdada nõrgemaid. Jätkem tugevate koolide kiusamine ja aasimine järele! Las nad teevad oma head tööd ning pigem võtku nõrgemad neist eeskuju.

Meetodeid selleks on mitmeid: ühendada nõrgemaid koole tugevate juurde ning moodustada nn konsortsiumkoole, milles ei ole oluline eelnevate koolide nimi, vaid jagatavad väärtused ja pakutava hariduse kvaliteet, sisu ning tuumakas pedagoogiline kreedo. Võimalus on moodustada koolidega ühendjuhtkondi ja viia ühtse juhtimise alla ning kanda parimad hariduskogemused ja väärtused edasi. Riisuda heade koolide praktikalt ja kogemustelt koor, see kontsentreerida ja jaotada nõrgemate vahel. See on hariduskorralduslik küsimus, millega peab väga jõuliselt tegelema linnavõim.

Koolivõrgu optimeerimine ja korrastamine

Täna on Tallinnas palju koolihooneid, mida kasutatakse ebaotstarbekalt: suured majad, mis on alakoormatud õpilaste väikese arvu tõttu. Peetakse edasi väikse täitumusega gümnaasiumiosi, mis kulutab palju tööjõu- ja materiaalset ressusrssi, kuid kõige hullem, pakub viletsat ja konkurentsivõimetut gümnaasiumiharidust.

Nõrkade gümnaasiumide direktorid on aetud segadusse ning nad ei erista nõrga hariduspoliitika tõttu enam, mis on oluline. Direktorid püüavad iga hinna eest gümnaasiumisse õpilasi värvata, et saada ometi klassid täis – et oleks tagatud pearaha ja võiks veel venitada kasvõi aastakese gümnaasiumiosaga jätkamisel. Vastu võetakse õppurid, kel ei ole eeldusi gümnaasiumis õppimiseks ning kes sobiksid tõenäoliselt palju enam kutseõppesse. Sellega raisatakse mõttetult noorte elu hariduse omandamise imiteerimisega selle asemel, et noor saaks vajalikud teadmised ja oskused, et minna omalt tasandilt oma eluga kvaliteetselt edasi.

Kui Tallinnal oleks selge ja progressiivne hariduspoliitiline kontseptsioon ning pedagoogiline kreedo, siis sellist ressursside raiskamist ja noorte inimeste desorienteerumist toimuda ei saaks. Tänane olukord on lubamatu ja jätkusuutmatu ning seda tuleb muuta.

Tugev koolijuht teeb koolist hea kooli ja kooli juhtkonnast kooli arendusmeeskonna. Siiani ei ole Tallinnas osatud märgata ja oluliseks pidada koolijuhi äärmiselt suurt võtmerolli kooli arendamisel. Eestis on ikka olnud üksikuid koolijuhte, kelle järgi tuntakse koole ja kes on enda järele jätnud pika vao. Traditsiooniliselt on selliseid koolijuhte austatud ja nende juhitud koole peetud väga tugevateks. Tagasivaates on Tallinnas toimunud tagasiminek – koolijuhtide maine ja  tõsiseltvõetavus on kahanenud. Aga kui koolil ei ole tõsiselt võetavat juhti ja koolil oma nägu ja pedagoogilist hariduslikku sõnumit, siis kes üldse juhib ja arendab kooli?

Nii ongi sattunud osasid koole juhtima keskpärased inimesed, kellesse ei usu ei koolipere, õpilased ega vanemad. Keskpärases minnalaskmismeeleolus ei sünni kirkaid mõtteid ega sirgu teravaid pliiatseid, arengut, rääkimata haridusimest.

Tallinna koolijuhtide kaader vajab ülevaatamist ja olulisel määral värskendamist. Koolijuhi väärtustest, võimekusest kooli arendada, meeskonda luua ja olla jõuliseks eestvedajaks, sõltub koolis ülipalju. Koolijuhid omakorda mehitavad ju koolid õpetajatega, kellel on otsekontakt õpilastega. Ja seal, hariduse eesliinil tehakse tegelik töö – haritakse lapsi.

Keskpäraste administraator-koolijuhtide osakaal on liga suur ja selle asemel, et koole arendada ja nende kvaliteeti tõsta, vaid vegeteeritakse. Võimakate koolijuhtide leidmise, valimise ja motiveerimise ainupädevus on koolipidajal ehk Talinna linnal. Miks ei ole sellega tegeletud?

Muide, põhjuseid, miks head koolijuhti on raske leida, võib leida ka koolijuhi absoluutselt mitte motiveerivas ja piinlikus töötasus. Võimekad juhid isegi mitte ei kaalu koolijuhiks hakkamist. Keskpäraste võimetega inimesed aga on õnnelikud, kui sellegi koha saavad, olgu see tasu siis milline iganes.

Direktorid ja koolid, kes praegu võitlevad ellujäämise eest oma olematu gümnaasiumiosa täitmisel ja upitamisel, saaksid ja peaksid keskenduma tugeva põhikooli arendamisele. Nn torukoolidena (1.-12. klassini) saavad jätkata vaid väga tugevad koolid, kes on end tänaseks tõestanud oma kvaliteedinäitajate ja mainega. Ülejäänud senised torukoolid tuleks muuta põhikoolideks, et nad saaksid keskenduda tugevale põhiharidusele.

Täiskasvanuharidus ehk mittestatsionaarne õpe

On iganenud arusaam, et täiskasvanutele gümnaasiumihariduse võimaldamiseks peavad töötama eraldi täiskasvanute gümnaasiumid. Tallinna vajadused kataks täielikult üks hästi toimiv täiskasvanute gümnaasium. Milleks peab neid kolm olema, sealhulgas üks vene keelse õppega? Täiskasvanuhariduse ehk mittestatsionaarse õppe saab hõlpsalt viia päevakoolide ehk statsionaarse õppega koolide juurde, hoides selliselt kokku tohutult ruumilist ja rahalist ressurssi.

Tallinnas on täiskasvanute gümnaasiumid ühed kõige ebaefektiivsemad koolid, kulutades palju raha. Näiteks saab inimene alustada lugematu arv kordi taas kümnendat klassi, alustades igal aastal uuesti, kuid jättes ikka ja jälle pärast alustamist kooli pooleli. Kuid iga kooliaasta alustamisega toob taoline õpilane kaasa koolile pearaha. Vaikival heakskiidul (kuid põhjendusena viidates vajalikule elukestvale õppele) ongi täiskasvanute gümnaasiumidel suur huvi võtta aina vastu õpilasi, kes toovad endaga kaasa pearaha. Täiskasvanute gümnaasiumi 10ndatesse klassidesse astujatest lõpetab gümnaasiumi vaid ca 20 protsenti alustajatest. Taoline olukord on meeletu raiskamine ja vajab otsustavat muutmist.

Õpilaste arvud klasside kaupa on paljudes koolides  väikesed, kuid koole peetakse ikka edasi. Tõsi on see, et Tallinna linna enda hariduskorralduse mõistliku ümberkorralduse kaudu saaks palju vahendeid kasutada otstarbekamalt. Ehk – oluline osa haridusrahast peitub koolivõrgu enda sees, kui seda otsustavalt korrastada.

Koolide rahastamine ja riigieelarvest saadavate vahendite läbipaistvaks muutmine. Tänase praktika järgi teab vaid kitsas ring Tallinna linnavõimu esindajaid, milliste põhimõtete ja kokkulepete järgi eraldatakse tegelikud eraldised koolidele – õpetajatele ja õpikeskkonnale. Lõputu Tallinna linnavõimu ja riigi vastandamine tuleb asendada konstruktiivse koostööga. Tõsi, linna eelarve on tervik ja eraldised haridusele sõltuvad ikka ka teistest kulutustest ja prioriteetidest linnas, millele tulebki lähendeda terviklikult. Sel moel peab jõudma ka linnalt eneselt suurem osa hariduse hüvanguks.

Olukord koolide rahastamisel on jätkusuutmatu. Koolidele ei suudeta tagada elementaarseid kaasaegseid õppevahendeid, laborite sisustusi, vajalikku tugipersonali erivajadustega õpilaste jaoks. Näiteks 2012/2013. õppeaasta IKT-vahendite auditi tulemused on kurvad: vanu, üle seitsme aasta ja keskmiselt vanu, üle 4 aasta vanuseid arvuteid on meie koolides 2/3 jagu. Uusi vaid 10 protsenti tegelikust vajadusest. Millist kaasaegset õpikeskkonda me saame koolides kujundada, kui kaasaegsele õpikeskkonnale esitatavad elementaarsed vajadused on rahuldamata?

Vene õppekeelega koolid

Vene- ja muukeelsetest peredest pärinevad õppurid peavad saama sama hea ja konkurentsivõimelise hariduse kui eesti keelsete perede lapsed. Tundlik teema, millega ometi tuleb jõuliselt tegeleda. Me ei räägi vene koolide kaotamisest ja vene keele allasurumisest, vaid hea hariduse võimaldamisest vene noortele.

Ei peaks keskenduma niiväga vene õppekeelega koolidele seadusega pandud 60/40 raamistamisele, vaid vene noorte haridus- ja kultuuriruumi Eesti juurde toomisele. Eesti ja vene koole ei tohi hoida erinevates kultuuriruumides, vaid need tuleb sulandada.

Esimeseks piduriks vene õppekeelega koolide arendamisel on osade koolide Nõukogude-aegsete arusaamadega vene koolide direktorid. Vene õppekeelega koole võiksid juhtida inimesed, kelle kodune keel on emakeel, kuid kes on lõpetanud eesti keelse gümnaasiumi ning kõrgkooli. Selline võte aitaks tuua vene koolide juurde inimesi, kes mõistavad paremini vene hinge ja eesti asja. See sihtrühm inimesi on täiesti olemas ning nad tuleks kaasata.

Väga-väga tuleks koondada parimad jõud ja mõistus ning sõltumata partei-poliitilisest sõltuvusest seista haridusvaldkonnata tegelevatel inimestel hea hariduse võimaldamise eest laial rindel. Muuta nõrgad koolid tugevaks ja teha hea haridus kõikidele kättesaadavaks.