Katrin Seppel Elamusaasta projektijuht

FOTO: Erakogu

Madis Habakuk väitis artiklis «Õpetame vaeseks olemist», et vaesus ja rikkus on iseloomuomadused, mis juba sündides kaasa antakse (PM 28.11). Iseloomu poolest vaeste hulka paigutab ta ka kultuuriinimesed, kuna nad ei suuda mõelda tänasest päevast kaugemale ja on nii vaesuses ise süüdi.

Usun, et kultuuriinimeste vaesus on tihti tingitud ühest asjast: neile ei maksta väärilist tasu selle eest, mida nad teevad.

Olen seotud Elamusaasta-nimelise ettevõtmisega, mille käigus kutsutakse tuntud loomeinimesi koolidesse rääkima oma elamustest, mis on nende elu mõjutanud, jutustama sündmustest, mis on olnud nende jaoks tähenduslikud. Nii olen kokku puutunud mitmete kunstiinimestega, kes räägivad, et tihti palutakse neil teha midagi tasuta. Tihti tehakse kirjanikule ettepanek «ah, kriba midagi», disainerile öeldakse, et «viska kiirelt mingi visand»; lauljale «tee paar lugu». Tasuta. Missioonitundest.

Miks oleme valmis maksma näiteks plaatijale teinekord üle mõistuse suurt tunnitasu, kuid kunstnikule üldse mitte? Iga tegija soovib oma töö eest palka saada.

Tihti teevad loomeinimesed aga oma tööd, osalevad žüriides ja nõukogudes, annavad kontserte, kohtuvad lugejatega tasuta, kuna «kultuuri peab ju arendama». Tuntud lastekirjanik, kelle raamatute seltsis on kasvanud üles terved põlvkonnad, käib koolides esinemas oma kulul, kuna kellelgi ei tule pähe sõidukulusid kompenseerida.

Sageli avaldatakse hämmastust selle üle, et looja soovib oma töö eest tasu või peetakse sellist soovi halvaks tooniks. Ometi ei oota me, et poes midagi tasuta antaks.

Elamusaasta kohtumistel jutustatud lood jäävad enamasti kummitama aastateks. Need inspireerivad lapsi leidma iseendas loovust ja õpetavad, et elus on muudki kui mõõdetav edu. Peamine on leida oma tee. Mõni neist lastest valib ka kunstitegemise. Sest ta leiab, et vaimne tasakaal, loominguline väljendusvabadus on tema jaoks tähtsamad kui aine­line heaolu. Nii võib isegi õnnelik olla.  

Elamuste jagajad näitavad, et elu on täis ootamatuid võimalusi, et iga hetk võib juhtuda midagi pöördelist ja põnevat. Need lood annavad lapsele tihtipeale raskes olukorras ja keskkonnas lootust. Selle asemel et vaesest perest lapsele pidevalt meelde tuletada, et tal on vaese inimese iseloom, annavad loomeinimeste lood mõista, et ka sellel lapsel on võimalus viletsusest välja murda. Seda mõju ei saa kuidagi ülehinnata. Kuid kas me saame selle eest maksta?

Elamusaasta sündis loominguliste inimeste vabatahtliku algatusena, kuid koolikülastuste eest maksame kõnelejatele honorari. See pole suur, kuid järgime põhimõtet, et keegi ei pea seda tasuta tegema. Iga kohtumise taga on mõtestatus, mida on raske kinni maksta, kuid me vähemalt püüame.

Üsna tavaline on loomeinimese kohmetus: «Kas selle eest makstakse ka? Arvasin, et pean tasuta tulema...». Jälle. Missioonitundest. Ei pea. Elamusaasta tegijatena loodame, et meie eeskuju on nakkav, et mõtteviis, et loojatele peab nende panuse eest ka tasuma, muutub üleüldiseks. Saadakse aru, et tihti on visand tundidepikkuse töö tulemus, iga kirjatöö taga on pikem mõtteprotsess ning laval esinedes on loojal õigustatud ootus pühendumise eest ka tasu saada.

Raske oleks kujutada ette eesti kultuuri paljude loojateta, kelle loomingut me võtame iseenesestmõistetavana, kuid kes äriinimeste meelest ei planeeri oma finantse piisavalt. Kuid kas neil üldse on, mida planeerida? Kas me oleme piisavalt nende vaimset panust hinnanud? Kunstiinimesed võivad küll «elada nüüd ja praegu», kuid see ei tähenda, et nad oleksid kuidagi vastutustundetumad ja nende töö vähem väärtuslik.