Eelmisel nädalavahetusel käisin Tallinna külje all Luigel traditsioonilisel kevadlaadal.
Neeme Korv: midagi head
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
12. mai 2010, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei tea, kas kauaoodatud sooja ilma või äkki hoopis päev varem peetud Ühtse Eesti suurkogult saadud emotsioonide kütkes olles (mu meelest alahindavad mitmed vaatlejad asjatult selle sündmuse tähendust ja mõju) tekkis tunne, et võiks öelda midagi tõeliselt head nende toredate inimeste kohta, kes loovad oma tööga midagi kordumatut. Ilma igasuguse irooniata.
Sel loomingul pole piire. Ma ei suuda parimagi tahtmise juures esile tuua murdosagi neist, aga pean silmas näiteks kalamüüjat A-d Peipsi äärest oma erakordsete suitsulatikatega; farmer R-i, kelle talus kasvatatud shetlandi ponidega sõitmine lapsi alati nii väga rõõmustab; juustumeistrit B-d, kes isegi oma äpardused maitsvaks kraamiks muudab; viinapuukasvatajat K-d, kellelt tohutust sordiassortiist kolm istikut endalegi välja valisin jne.
Kõik need inimesed on oma töösse pannud sedavõrd palju hoolt ja armastust, et isegi samal laadal müüki pandud masstooted näisid rohkem «päris» kui tavaliselt. Just selle igal hetkel tunnetatud hoole ja armastuse pärast meeldivadki mulle turud, mille vaikset renessanssi viimasel ajal rõõmuga jälgin.
Eile oli Eesti Euroopa pailaps. Euroalasse jõudmine on kahtlemata saavutus, mille aupaiste pärast saavad poliitikud tuleva kevadeni kõvasti kakelda. «Eesti vaev saab tasutud», pealkirjastas eilne Postimees oma esikülje, kus juba ennetavalt vaadeldi Euroopa Komisjoni tänast otsust Eesti eurokõlblikkuse kohta. Kenad sõnad ju.
Kuid me teeme tihti üldistusi makromajandust silmas pidades, märgates harva laskuda mikrotasandile. Inimese tasandile. Kuid seda tuleks teha, et tegelikult mõista, mida tähendab sõna «vaev». Endale tuhka pähe raputades – seda peaksime palju sagedamini tegema ka meie, ajakirjanikud.
Mõni nädal tagasi vastandas The Independent Eestit ja Kreekat, pidades silmas valitsuste pikaajalist rahanduspoliitikat. Mõnes küünilises väljaütlemises püütakse neil päevil koguni vastandada eestlasi ja kreeklasi – et ühed inimesed ongi justkui tublimad kui teised.
Valdavalt makrotasandilt vaadates on niisuguseid järeldusi teha ohtlik. Need, kes pilluvad loosungeid, et miks me peaks kedagi teist kuhugi aitama minema, võiksid esiteks mõelda, et just seda tulebki vajadusel teha – samavõrd kui tunnustada tublisid. Ja teiseks – et laisku ja lolle jagub piisavalt ka Soome lahe lõunakaldale.
Väikese irooniana võiks ju selle irooniavaba loo lõpetada tõdemusega, et laupäeval kajas üle Luige laadaplatsi ja kutsus jalga keerutama Zorbase sirtaki.