Lugejad: eestlased ei olnud kasimata!

Foto: Pm

Hanneli Rudi artikkel «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11) tõi toimetusse kirjade ja kõnede tulva. Avaldame siinkohal osa kirglikust vastukajast.

Puhtuse eest Siberisse

See eestlaste puhtuse küsimus on ilmselt inimesi väga laialt ja valusalt puudutanud. Nii võtsin minagi hoogu ja otsustasin kirjutada ühest juhtumist 1944. aasta sügisel. Olime vanematega pärast märtsipommitamist sõjapaos Läänemaal Saulepis. Külas oli korralik koolimaja, mis oli ehitatud just enne sõda. Kahekordses ilusas puumajas elas ka kooli juhataja ja sealne raamatukogu oli kõikide kasutada.

Koolimaja õuel korralik viiekohaline kuivkäimla, mis oli alati liiva ja seebiga valgeks küüritud. Küla ise oli keskmise jõukusega ja igas majapidamises korralik kuivkäimla. Paljud pered desinfitseerisid käimlat kustutamata lubjaga. Saun oli samuti igas peres.

1944. aastal tuli Vene sõjavägi, kes paigutati laiali taludesse. Koolimajas elasid ohvitserid. Mina läksin sinna 1. klassi 1944. aasta oktoobris ja sain seal kahjuks vaid nädala käia, kui see suleti. Põhjus – düsenteeriapuhang. Haiguse levitaja – sõjavägi. Ja alguse sai see just koolimajast. Koolijuhataja riidles nendega korduvalt, et jaluli käimla potil ei olda, kuid kõik oli asjata. Käimla sai reostatud ja nii see nakkus levis. Selle tagajärjel suri mitu last, sest ravimeid lihtsalt ei olnud.

Loo lõpp oli aga tüüpiline: õpetaja, kes oli julenud riielda Vene ohvitseridega, saadeti mõne kuu möödudes Siberisse. Vaat nii oli kemmergukultuuri toomisega.

Anu Jõekallas

1944. aastal Saulepi kooli 1. klassi õpilane
 

Puhtus ei tulnud rikkusest

Ma vist ei eksi, kui arvan, et nii palju vastukaja, kui tekitas artikkel «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11), pole ammu olnud. Mina sündisin siis, kui Eesti riik oli kümneaastane. See oli raske aeg. Minu isal olid paberid valmis, et sõita Brasiiliasse, aga siis kohtas ta mu ema ja hakkas talu pidama.

Ma alustaksin eestlaste «räpasusest». Räpasuse kõige elementaarsemast küljest. Mina käisin ihuhädasid ajamas koos isaga. Seda sellepärast, et meil oli kahe auguga välikäimla. Kõrvuti olid suur ja väike. Samas olid ka loetud ajalehed ja kast peene turbaga, mis pärast igat korda peale raputati.

Kirjutamata reegel oli seegi, et igal laupäeval pühiti õu ja pesti toapõrandad. Pesti ka saun ja vannituba. Nii toas kui laudas oli vesi. Must vesi läks eemal asuvasse imbkaevu. Ärgu keegi mõelgu, et meil oli rikas talu. Ei olnud. See oli suhteliselt väike talu, ainult 13 hektarit. Aga töö oli see, mis tegi meie peres elu elamisväärseks.

Arne Kuusmann
 

Südamelt ära

Sellest on möödunud mõni aeg, kui ilmus artikkel «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11). Mina olen vana mees ja mäletan päris hästi endiseid aegu. Mäletan, kuidas liikusid ringi mustlaste voorid, ja need olid tõesti räpased, kuid oma kodu ja lähedaste kohta, keda ma tunnen, seda öelda ei saa. Igas kodus olid käimlad ja inimestel pesu seljas. Oli muidugi ka erandeid. Ent väita, et eestlastele tõi puhtuse ja korra nõukogude kord, on küll vale. Kirjutan, kuidas oli sellega Krasnojarski krais aastatel 1952–1957, mil pidin seal elama. Nende käimlakultuur oli selline: labidas seisis põllul, selle ees oli auk. Kui tegid oma toimingud ära, siis ajasid augu kinni ja tõstsid labida edasi järgmist ootama. Pesust – mul ei õnnestunud selle aja jooksul kordagi näha, et kauplusse oleks pesu toodud. Olin küll korduvalt tunnistajaks naiste omavahelisele sõnelusele, mille käigus üksteisele paljast tagumikku näidati. Aasta jooksul tuli poodi üks või kaks vatipuhvaikat (nagu neid nimetati) ja mõni paar vatipükse, sest külmakraade oli seal kuni 54.

Edgar Makkar

Ropud eestlased Lõuna-Eesti rehielamutes

Olen kõike seda oma silmaga näinud ja läbi elanud, seetõttu on minul lihtne Hanneli Rudi artiklile «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11) vastu vaielda.

Talu asukohta valides arvestati ilmakaarte, tuulte, põhjavee olemasoluga jne. Kaevude ja tiikide asukohad valiti selliselt, et ka kuival ajal oli alati joogi- ja pesemisvesi olemas. Enamikus rajati puitraketisega salvkaevud. Rehielamud olid kividest vundamendile rajatud laastukatusega palkmajad. Nendes olid järgmised ruumid: väga suur pliidiga ja soemüüriga köök (kusjuures pliidi korstnapoolses otsas oli suur kandiline kaanega soojaveepaak) ning väiksem tuba, millest läks uks pisikesse tagakambrisse.

Rehealusest läksid uksed hobusetallidesse, väljast sealauta. Elamust kaugemal asusid lehma-lambalaut, kelder, ait ja all sooveerel suitsusaun koos eraldi kaevuga. Küllap need suured (30–40 meetrit) vahekaugused olid seotud tuleohutusega. Puhas välikemps asus hoone laudapoolsest otsast ca 5 m kaugusel. See ei haisenud, haisesid aga sisse ehitatud kemmergud! Loomulikult ei läinud kõik laudas töötajad või külmal talvel inimesed välikemmergusse.

Normaalsed eestlased olid puhtad ja korraarmastajad. Pesemisvõimalused kaevude juures, tiigis ja köögis olid olemas, sest ka suvel tehti ju pliidil süüa. Iga nädal oli pesupäev, laupäev oli saunapäev. Suitsusauna eesruumis oli suur kaanega pada kuuma veega ja kõrval tünn jaheda veega. Kuivatusrätikud, voodilinad ja paljud särgid-püksid olid linasest riidest. Neid pesti eriliselt omatehtud seebiga iga nädal. Kui näopesuks kasutati ka poeseepi, siis pühkimiseks WC-paberit ei olnud. Selleks kasutati suvel ka takjalehti, ajalehti jm pabereid.

Kõige tähtsam ruum oli hoones laudpõrandaga köök. Seal oli pikk pinkide-toolidega laud. Kõik söögiajad toimusid loomulikult köögis. Kärbeste püüdmiseks rippusid kõikjal lindid. Ainult suurte sünnipäevade või tähtsate külaliste puhul kasutati ka tuba.

Kui mina hakkasin 1940ndate lõpul Nõukogude Liidus võistlustel käima, hämmastasid mind kõikjal need ropud auguga kükitamiskemmergud. Kempsupaberit ei tuntud kusagil!

Eriti hämmastas meid see, et aastaid pidime pärast rongist väljumist andma kõik oma riideesemed jm pehmed asjad täisauna. Need kuumutati läbi ja alles siis saime ühiselamusse ööbimiskohta. Seal võis aga kohata ka lutikaid ja meile tollal veel tundmatuid prussakaid. Oma sügelised, kärnad-paised ja täid saime ikka enamikus seal kätte.

Ülo Käppa
 

Veel eestlaste käimlakultuurist

Hanneli Rudi artiklile «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11) on avaldatud kolm vastukaja, kus püütakse selgeks teha, et eestlased olid vanasti puhtad ja kõrge käimlakultuuriga.

Paraku võib räpaseid inimesi kohata lausa tänapäeval ja lausa Tallinnas, kui tasuta ühistransporti sisenevad haisvad elu hammasrataste vahele jäänud kodanikud. Aastal 1956 olin 15-aastasena asunud õppima Tallinna Polütehnikumi.

Õppimise asemel saadeti meid kuuks ajaks kolhoosi põllumajandust jalule tõstma. Kitsarööpmelise rongiga sõitsime Viljandisse ja edasi veoautodega. Poole meie grupi eluasemeks määrati vanem talumaja Kärstna ja Mustla vahepeal.

Kuigi enamik meist oli pärit maalt, on siiamaani jäänud eredaks mälestuseks, et käimla puudus ja keha tuli lepikus kergendada. See pidi seal kombeks olema. Huvitav, et sinna ei olnud jõudnud tsaarivalitsuse ukaasid ega olnud mõjunud ei Eesti Wabariigi ega nõukaaeg. Kuidas pesemisega lood olid, ei mäleta, kuid igal laupäeval kütsime sauna. Ju me ikka ennast pesime, sest viljavihkude vedamine peksumasina juurde ja üles hangumine oli üpris tolmune töö.

Esimees sõitis hommikul mootorrattaga ringi ja püüdis leida kolhoosnikke vilja allalaskjateks peksumasina peale, sest selle ohtliku töö peale õnneks õpilasi ei usaldatud. Näruse normipäeva tasu eest oli inimesi raske leida. Nägin ise, kus üks mutike ei tulnud tööle põhjendusega, et on haige.

Muide, ka praegu ei ole igal pool veel vesiklosette ja eriti maal leidub hulgaliselt kuivkäimlaid.

A.V.

autor on toimetusele teada

Eestlased olid puhtad

Olen 85 aastat vana. Sündisin Võrumaal tavalises Eesti külas ja veetsin seal oma lapsepõlve. Mustust, nagu kirjeldab Hanneli Rudi oma artiklis «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11), ma ei kohanud. Taludes olid küll välikäimlad, aga need olid puhtad ega haisenud.

Läksin algkooli 1936. aastal. Lapsed olid puhtad ja korralikult riides. Õpetaja kontrollis klassijuhataja tundides alati käsi, kaela ja isegi pesu. Hambaharjad olid kõikidel lastel. Suvel käisime alatasa paljajalu väljas, aga kunagi ei lastud meid voodisse mustade jalgadega! Igal laupäeval köeti sauna ja vahetati puhas pesu, lastel sageli nädala seeski.

Ajakirjanik kirjutab oma artiklis, et nõukogude ajal hakati puhtust nõudma ja kontrollima. Aga kui artikli kohaselt hakati alles nõukogude ajal puhtust nõudma, siis miks vene sõjaväelased ei osanud käimlat kasutada? Minu vanematel oli suur maja, kuhu tualett oli sisse ehitatud. Sellegipoolest kaevasid «puhtad» nõukogulased vanaisa tubakaaeda suure augu, asetasid laua üle ja käisid seal.

Külarahvas oli seda nähes päris üllatunud. Minu tädi oli põline Tartu elanik. Tema juurde pandi elama nõukogude ohvitser abikaasaga, kes kurtsid, et küll need eestlased on kehvasti ehitanud: halb on ühe käega pesta ja teisega vett tõmmata. Noored, kes pole neid aegu näinud, võivad ju uskuda, et nõukogude võim tõi puhtuse, aga vanadele inimestele, kes on kolm erinevat valitsusaega üle elanud, ei saa kärbseid pähe ajada.

Juta Hallop

Eestlased ei olnud pesemata

Lugedes kirjutist «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11), ei saa ma aru, milleks on kirjutatud selline solvav artikkel. Olen üle 80 aasta vana ning mäletan hästi ka nn esimese iseseisvuse aegset elu. See on täielik laim, et eestlased olid mustad, pesemata, ei kasutatud aluspesu jne. Et puudusid saunad ning käimlad. Ja et lõpuks tõi murrangu nõukogude võim.

Ma ütleksin vastupidi, meie õpetasime nõukogude võimule pesemist, saunaskäimist ja käimla kasutamist. Ei olnud meil koolis kunagi pesemata ja räpaseid lapsi, aga koos nõukogude võimuga siginesid täid ja lutikad.  

Mul on meeles, kui 1939. aastal koos baasidega tulid Eestisse ka ohvitseride perekonnaliikmed, kes nähes esimest korda veeklosetti, kasutasid seda ka pesemiseks, hädaldades ainult, et vesi jookseb liiga madalalt ja pesema peab põlvili.

Huvitav, kes meie järeltulevatele põlvedele sellist laimu jagab ning miks seda varmalt edastatakse? See on nagu omal ajal Nõukogude Liidus levitatud propaganda.

Kui 1950. aastal Venemaal käisin, siis seal imestati, et meil on ka mitmekordsed majad, sest neile olla räägitud, et eestlased elasid seni muldonnides. Samuti imestati, et oskame nuga ja kahvlit kasutada.

Ma leian, et on vist viimane aeg praegusele noorsoole selgitada, kuidas elati Eestis varem.

Dolorice Raud

Külaelust tagasivaates

Pean märkima, et nõustun Dolorice Rauaga (PM 11.11), ka mind hämmastas artikkel eestlaste pesematusest ja käimlate puudumisest külas («Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik», PM 7.11). Olen sündinud 1943. aastal ja mäletan ka üht-teist külaelust. Konkreetselt meie talus Võrumaal Antsla ligidal oli küll juba ammu enne minu sündi korralik välikäimla olemas. Minu ema üks põhitõdedest oli see, et köök ja käimla peavad alati väga puhtad olema, küll ei juhtu midagi hullu, kui heinaajal ei jõua hommikul voodile tekki peale visata. Käimlat küüriti ikka vee ja seebiga.

Ka köök ja sööginõud hoiti väga puhtad, laud kaeti alati korralikult tuppa. Mäletan, et kui juba vanemas kooliastmes olime ja üritasime õega hakata söömist organiseerima köögis, et seal siis hea tõsta otse potist-pannilt soojalt taldrikule, lõpetas isa selle paari korra järel ära ja edaspidi katsime laua ikka ja ainult tuppa. Ka praegu, kui isa enam 23 aastat meie seas ei ole, sööme maakodus olles ikka toas, korralikult kaetud laua taga.

Ka ei oska ma talurahvast mustaks pidada, meil käidi eranditult igal laupäeval saunas ja vahetati voodis linad, küll olid tollal meil ainult aluslinad. Lastel olid poetekid, nn vahveltekid, mis ei olnud karedad. Sauna minnes anti kaasa puhas pesu ja käterätt, mis jäi järgmise saunapäevani kasutada, siis said jälle puhta. Ka oli eranditult igal esmaspäeval pesupäev, sest tookord pesumasinat ei olnud ja ilmselt ema ei oleks jõudnud kahe laupäeva pesu korraga ära pesta. Meil oli peres kolm last, mina kõige noorem, ja hommikul pani ema meile pesukaussi sooja vee, igaühele uue, suurest 100-liitrisest puukaanega katlast, kus oli alati kuum vesi käepärast. Mäletan ka seda, et ema käis suvel paljajalu, isa mitte, ja ema pesi eranditult igal õhtul jalgu.

Lõpuks ka midagi tänapäevasemat. Olin 1981. aasta veebruaris kuu aega Moskva lähistel teaduslinnakus Borovskis täienduskursustel. Olin Eestist ainuke ja kõik tahtsid minu aktsenti kuulata, et räägin gramotno, no…

Hiljem kodus hakkasid meie voodipesule mingid väikesed tumepruunid plekid tekkima, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata. Ükskord voodile päevatekki laotades nägin kahte punast sitikat sibamas. No küll oli rabelemist, et neist lahti saada, aga lahti ma sain, ja tänaseni!

Ene Alop