Kui räpased me siis oleme?

Heiki Pärdi (62) on Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor. Foto: Andres Haabu

Ükski artikkel pole ammu põhjustanud sellist kirjade ja telefonikõnede tulva kui «Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik» (PM 7.11). Inimesed on siiralt solvunud, et nende lapsepõlve eluolu kohta räägitakse valet, ning kinnitavad, et kõik oli risti vastupidi ja tuntud ajaloolane Heiki Pärdi on eksinud. Hanneli Rudi palus asjaosalisel teema täpsemalt lahti rääkida.

Postimehe lugejad olid teie hinnangust eestlaste puhtusele šokeeritud, teile pandi pahaks üliõpilaste eksitamist ja eestlaste laimamist. Olete sel teemal ka varem kirjutanud ja rääkinud, kas toona olid samasugused reaktsioonid?

Kui mina kunagi lugesin seda materjali, et inimesed ei pese ennast ja neil ei ole kemmerguid, olin mina ka šokis. Nii et see on vastastikune. Ma olen sellest varem Tunas ja Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus kirjutanud, aga esmakordselt on see reaktsioon nii äge. Ilmselt neid väljaandeid lihtsalt ei loeta. Kui ma olen sellest rääkinud, on seda alati heatahtlikult vastu võetud ja keegi ei ole eest ega takka üles löönud ega ole hakanud möirgama, et milline jama ja nii ei olnud.

Ma ei räägi mitte midagi omast peast. Kõik see on välja nopitud ERMi kirjasaatjate lugudest. Eesti riik kogus selle materjali kokku juba 1920ndatel ja need on muuseumikogus olemas. Oma artiklites ma alati viitan allikatele, ma ei räägi udu. Ma viitan seal mitmel puhul ka oma vanaemale, kuidas tema käitus – näiteks pissis püsti, sest aluspesu vanemad inimesed ei kandnud. Tänapäeval tekitab see hämmingut, aga toona oli vastupidi. Keegi mees kirjutas, kuidas ta oli šokeeritud, et tema naine pissides kükitas.

Aga see ei ole mingi väljamõeldis ega luul ega tulene sellest, et mina ei ole siis elanud. Muidugi ma ei tea kõike ja mitte kunagi ei ole olnud igal pool ühtemoodi. Nendel, kes minuga vaidlevad, võib õigus olla oma isikliku kodu põhjal, aga see ei tähenda, et kõik elasid niiviisi.

Mis võib olla inimeste nii valulise reaktsiooni põhjus?

Kui ma esimest korda umbes 15 aastat tagasi lugesin neid materjale, ei võtnud ma seda isikliku solvanguna. Olin suures hämmingus, kui lugesin tudengite üleskirjutusi, kuidas ei ole kemmerguid, majad on koledad, räpased, inimesed ei pese ennast iga päev nii nagu meie. Kuna see hakkas mind huvitama, läksin edasi ja hakkasin põhjalikumalt uurima, et võib-olla see oli vaid ühes kohas nii. Aga lugesin materjale terve Eesti kohta ja selgus, et nii oli sel ajal enam-vähem igal pool.

Aga miks see praegu nii palju emotsioone põhjustab? Eks igaüks tahab ju näha ennast ja oma rahvast paremana, kui tegelikult on, või arvata, et kõik ongi nii, nagu me ette tahaksime kujutada. Kahjuks see ei ole nii. Tegelikkus on tihtipeale teistmoodi, aga ma ei näe põhjust, miks see peaks kedagi šokeerima, sest kui me peeglisse ei vaata, siis me ei saagi teada, millised me oleme olnud või oleme praegu. Ei saa arvata, et neid asju eitades pole neid olemas olnud. See ei ole tõsine suhtumine ja mina uurijana ei saa võtta sellist seisukohta, et hakkan lakeerima tegelikkust, mis on omane just nõukogude ajale.

Kui palju mõjutab eestlaste suhtumist omaaegsesse hügieeni meie protestantlik taust, mille kohaselt tuleb olla viks ja viisakas?

Meie ettekujutus ongi, et me oleme viksid, viisakad, puhtad, töökad ja tagasihoidlikud. Kui selgub, et kõik ei ole olnud nii, nagu me ette tahame kujutada, siis ongi šokk. Las ta siis olla, ega šoki vastu saa, mõnikord on täitsa kasulik seda kogeda. Võib-olla saab mõni asi selgeks või mõeldakse nende peale teisiti kui enne.

Te ütlesite, et suhtumine puhtusesse muutus Euroopas 19. sajandi teisel poolel, kui avastati bakterid. Kas see jõudis ka Eestisse?

Loomulikult jõudis, sest ega Eesti olnud Euroopast lahutatud ja kogu ühiskonna areng toimus sarnaselt nii siin kui ka Lääne-Euroopas. Kooliharidus oli see, mille kaudu hakati uusi puhtuse põhimõtteid juurutama, ja see oli väga mõjus. Lapsed hakkasid vanematele õpetama, et tuleb kemmerg teha.

Üks mees kirjeldas oma tundeid kooliajast, kuidas ta tundis ennast halvasti, sest kõigil olid külas kemmergud olemas, aga neil ei olnud. Ta nõutas isalt välja lauad ja ehitas ise kemmergu. Selle kohta on väga palju näiteid, et noored olid paremini häälestatud puhtuse suhtes, sest nad said aru, et see on õige ja trendikas. Toona oli just vanem põlvkond see, kes ei saanud aru, miks on vaja ennast kasida, nägu ja käsi pesta, miks peavad riided puhtad ja korras olema.

Maal olid kooliõpetajad suureks eeskujuks ja nemad püüdsid väga rangelt järgida puhtuse reegleid. Üks proua kirjeldas oma lapsepõlvest väga täpselt ja kenasti, kuidas neil olid alati valged linad söögilaual ja kõigil oma sööginõud, samal ajal kui taludes söödi ühisest kausist. Kuidas teda šokeeris see, et mängimise ajal ajasid naabrilapsed oma häda lihtsalt lepikus ära, aga nemad pidid alati koju kemmergusse minema. See oli talle hästi üllatav, et kuidas nii saab, et lapsed pühivad kobrulehega tagumikku.

Kui palju oli toona riigipoolset suunamist?

Nii nagu mujal Euroopas oli ka Eestis suhtumine, et kui sa oled terve, puhas ja korralik, siis see on ka su isamaale kasulik, et see on patriootlik tegu. Ajakirjades ja päevalehtedes kirjutati ja tehti maha neid, kes ei ela õigesti. Juba tsaariajal ilmus värvikaid artikleid selle kohta, kui räpaselt keegi elas, ja mõisteti neid hukka. Nagu tegid need tudengidki, kes 1920ndatel käisid mööda Eestit ringi, kogudes riigi ülesandel andmeid rahva elutingimuste kohta, ja avaldasid arvamust, et nii elamine on väga kole, hirmus ja see ei kõlba kuhugi.

Loomulikult oli üldine ühiskondlik arvamus 1920ndatel, 1930ndatel selgelt suure puhtuse ja korralikkuse poole suunatud ja seda propagandat tehti elavalt. Võib-olla varem see ei olnud nii selgesti tajutav, aga alates sellest ajast, kui eesti rahvas hakkas pead tõstma, rõhutati seda ja püüti võidelda selle eest, et inimesed peavad elama puhtalt ja korralikult ning tervisele mõtlema.

Kuivõrd tolle aja inimesed ise tajusid, et nad on mustad ja räpased?

See tunne vist hakkas tekkima siis, kui selgus, et osa inimesi elabki teistmoodi. Varem elasid taluinimesed eelkõige oma kogukonna keskel kõik enam-vähem ühtemoodi. Hügieeni alal oli talurahval ennast mõisnikega raske võrrelda – nii erinev oli nende elulaad.

Alles siis, kui suur hulk inimesi asus linna elama, avanesid inimestel silmad, et kusagil on hoopis teistsugune elu ning saab ka teiste põhimõtete ja reeglite järgi elada.

Põhiline on, et ei ole põhjust halada ja nutta selle tõttu, et me oleme elanud teisiti, teistsugust elulaadi harrastanud, et see on midagi põlastusväärset. Absoluutselt mitte. See on kõikide rahvaste ja kultuuride juures nii, et kultuur areneb ja muutub pidevalt. Vanasti olid muutused aeglasemad, aga 20. sajandil need muudatused kiirenesid ja see on üks põhjus, miks šokeerivamad momendid tulevad esile. Seda aeglaselt muutuvas ühiskonnas ei ole, kuna need muudatused toimusid tasapisi.

Siis ei tekkinud sellist tunnet nagu 1918. aastal, kui sakslased käskisid kõigil kemmergud ehitada, või nagu nõukogude ajal, kui meid kõiki pandi fakti ette, et me peame elama nii, nagu võim ette kirjutab. Kui tehti lasteaiast alates üheselt selgeks, et sa pead ennast pesema ja tegema veel sada imet, et olla korralik nõukogude kodanik. Aga eks sellised muutused on alati mingis mõttes valulised ja sunduslikud, sest nii väga vabatahtlikult ei taha keegi hakata midagi muud tegema, mida ta ei ole enne teinud.

Kuivõrd Eesti Vabariigi ja nõukogude võimu puhtusearmastus tulenes erinevatest põhjustest, et ükskord püüti kiiresti saada eurooplasteks ja teisel ajal oli vaja suurel hulgal terveid töötegijaid?

Eestlased on alati tahtnud eurooplased olla ja see soov oli ka nõukogude ajal, aga mitte midagi väga teisiti ei toimunud. Lihtsalt nõukogude võim paiskas tohutu hulga inimesi maalt ära linnadesse ja hoopis teistesse oludesse, kus nad pididki teistmoodi elama hakkama. Ka maale toodi linn koju kätte korterelamute näol, kus olid loodud hoopis uued tingimused hügieeni eest hoolitsemiseks.

Seda võib ühest küljest kiruda ja vanduda, et rikuti ilus elu ära, aga teisest küljest tõi see meile üleüldise hügieeni kiiremini lähemale. Kuigi see oleks tulnud nii või teisiti. See lõi eeldused teiseks hügieenikultuuriks, mitte et nõukogude võimu eesmärk oleks olnud meid kuidagi ära pesta.

Kui 1920ndate muudatusi võib pidada Eesti ühiskonna jaoks murrangulisteks, siis kas hilisemal ajal on olnud sama olulisi muutusi suhtumises puhtusesse või hügieeni?

Ma arvan, et 1990ndad oli üks selliseid perioode, kui siia tulnud lääne inimesed imestasid, et te pesete end nii vähe ja olete räpased, kuigi enda meelest me nii mustad polnudki. Siis tegid kõik suuri silmi, et kuidas meie oleme küll elanud. Tegelikult oli sama olukord ka läänes, ainult natukene varem. See annab tunnistust, et me ei pea siin silmi maha lööma, et me oleme nii elanud.