Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Kirjanik Olev Remsu kirjutab, et rahvaste ja nende liidrite valikuid määrab prag­maatikast hoopis rohkem hinge ja vere hääl, mis on sele­ta­matu, sama defi­neeri­matu nagu kultuur.

Riikide olemust ei määra ainult majanduslikud sidemed. Riigijuhid ei langeta üldjuhul oma otsuseid üksnes selle järgi, mis on kasulik isiklikult nendele või nende klannile.

Ei maksa asju madaldada. Ent just niimoodi on meil püütud põhjendada Ukraina kõikumisi kahe maailma vahel.

Mis siis muu, kui mitte võimuinstinkt? Kui mitte pragmaatika? Kui mitte krabisev-kõlisev?

Hoopiski rohkem määravad rahvaste ja nende liidrite valikuid hinge ja vere hääl.

Mis need on?

Midagi seletamatut, midagi sama defineerimatut nagu kultuur. Ometi me kasutame neid mõisteid ning eeldame, et kuulaja-lugeja adub meid üheselt. Seda loodan minagi.

Alustame hingest, kindla koosluse, näiteks rahvuse või rahvuste rühma ideoloogia põhjast.

Kui me vaatame ELi, siis näeme, et see on valdavalt katoliiklik-protestantlik, läänekristlik. (Ma ei puuduta väiksemaid usurühmi.) Siin on peidus võti inimeste, ka ateistide hinge, nende mentaalsuse ja väärtusorientatsiooni avamiseks. Erandeiks on idakristlikud Kreeka, Küpros, Bulgaaria ja Rumeenia ning nende puhul on mõnes mõttes tegemist ELi valulastega. Kuigi sellisel väitel on religioosse sallimatuse hõngu, millest ma püüan hoiduda. Igatahes lähtub usust seletamatu omapära, mis ületab religioosse-konfessionaalse iseäralikkuse.

Seda söandaksingi ma nimetada hingeks, ning eelkõige väljendub see kohe nähtavas ja sajanditevanuses arhitektuuris, kuid ka ajakirjanduse kaudu meieni jõudvas päevapoliitikas. Ent eelkõige elufilosoofias ja põhiväärtustes.

Et religioosne taust peegeldab maade ja rahvaste valikuid, tõestab laiemas lähenemises seegi, et mittekristlikud riigid (Türgi, Aserbaidžaan, Albaania, Kosovo) on ilmutanud ELi vastu ainult ettevaatlikku huvi, kristlik-ateistlik EL on nendega oma ideoloogiale tuginedes mänginud poliitkorrektsuse silmakirjalikku mängu.

Kiriku koht riigis ja staatus inimeste silmis on õigeusuriikides erinev. Küprose ja Rumeenia kirikud on autokefaalsed, mis tähendab sõltumatust, viimast vähem doktriinides ja liturgias, rohkem aga jooksvates otsustes, puudutagu need siis poliitikat või konkreetsete vaimulike paigutamist hierarhiapostidele. Õigeusu ajaloolise lipulaeva (nüüd on Venemaa seda positsiooni haaramas) Kreeka konstitutsioonis on märge õigeusu eelistamise kohta, Bulgaaria sätestab end ilmalikuna.

Vilniuses assotsiatsioonileppe alla kirjutanud riikidest on Gruusia õigeusk autokefaalne, kuid kirik kuulus paar sajandit, kuni 1917. aastani Moskva patriarhaadi alla ning enne 1991. aastat oli see autokefaalsus sama palju väärt kui ENSV iseseisvus. Moldovas tegutseb kaks kirikut (nagu meilgi), autokefaalne õigeusukirik (Bessaraabia metropoolia) on Rumeenia kiriku haru, teiseks ja liikmeskonna poolest suuremaks on Moskva patriarhaadile alluv Moldova õigeusukirik. Ka Moldova põhiseaduses on märge riigi ilmalikkuse kohta.

Väljakujunenud religioossest mustrist leiaks, laskumata ülekonstrueeritusse, vastuse küsimusele, miks need kuus riiki talitavad isepäiselt, ning seda mitte ühtemoodi, vaid eripäraselt isepäiselt. Otsuseid on langetatud või langetamata jäetud alateadlikult hinge tellimuse järgi, pärast on ratio abil otsitud sobivaid argumente selle põhjenduseks. Mina aga püüan rääkida seitsmendast, Ukrainast, mis on territooriumi poolest Euroopas teisel kohal (Venemaa järel) ning rahvaarvult Hispaaniaga enam-võrdne.

Laias laastus on Ukraina 45 miljonist elanikust umbes 60 protsenti ateiste (mis on õigeusumaa kohta väga suur arv), kuid eks neilgi on valdavalt õigeusklik taust. Kõigist usklikest ligikaudu 70 protsenti on õigeusklikud.

Ma kujutan ette, et õigeuskliku (rohkem) ja õigeusu taustaga (vähem) ukrainlase jaoks võib südamepõhjas tekkida samasugune tõrge nagu kaasõigeusklikul (näiteks venelasel) – milleks meile see Euroo­pa? Inimene ei pruugi teadvustadagi endale, et kõhklus tekkis tal valdavalt seal domineeriva katoliikluse ja protestantismi pärast, tema jaoks pole see Euroopa tõeliselt oma (nagu meile), kuigi geograafiliselt kuulutakse samasse maailmajakku.

Varssavi jääb ikkagi kaugemale kui Moskva, mis sest, et Kiievist on neisse naaberriikide pealinnadesse maad ühepalju. Võib ette lugeda ükskõik kui palju Poola edusamme, kuid ometi jääb läänenaaber oma katoliikluse pärast õigeusklikule võõraks, olgugi et Poolaski leidub õigeusklikke.

Ukraina õigeusklikud jagunevad kaheks, ühed kuuluvad Moskva ja teised Kiievi patriarhaadi alla, kusjuures vahejoon läheb samuti suuresti rahvuseti nagu meilgi, kus üheks kogukonnaks on protestandid ja Konstantinoopoli õigeusklikud ning teiseks Moskva õigeusklikud. Ukrainas on Kiievi patriarhaadi õigeusukirikusse kuuluv venelane suurem erand kui meil Moskva patriarhaadi kirikus käiv eestlane.

Nagu oleks kahe õigusukiriku teineteist aktiveerivast vastasseisust vähe, leidub Ukrainas midagi sootuks unikaalset – kolmanda komponendina toimivad uniaadid, auväärse minevikuga Ukraina Kreeka Katoliku Kiriku liikmed (neid esineb väheke veel Poolas ja Kanadas, muuseas, kogudus on ka Tallinnas), mis on sündinud 1595. aastal (nende endi määratluse järgi alates ristiusu vastuvõtmisest 988. aastal). Neid on umbes 15 protsenti Ukraina usklikest, seega ligikaudu viis miljonit, neile langes nõukogude ajal osaks kõige suurem ülekohus (kirik oli keelatud, paljud selle liikmed represseeritud), ja ehkki usu puhul ei tohiks kättemaksul olla mingit rolli, on nemad veel aktiivsemad, aktiveerivad oma õigeusklikest kaaskristlasigi.

Suuresti jaotuvad need kolm territooriumiti. Läänes uniaadid, hajuvalt kogu Ukrainas Kiievi patriarhaat, lõunas ja idas Moskva patriarhaat. Ent veel enam jaotuvad need kolm konfessiooni hingeti. Uniaadid on võimsalt lääne- ja Euroopa-meelsed, Ukraina õigusu kirikul pole suurt midagi liidu vastu Kreeka, Küprose, Bulgaaria, ja Rumeenia usuvendadega, Moskva patriarhaat näeb aga kõiges läänelikus moraalset jubedust, ligimesearmastuse vahetamist peenraha, meteriaalse rikkuse vastu. Niisiis, ukrainlased on kistud kolmeks ning kaks kolmandikku neist protesteerivad Kiievis president Viktor Janukovõtši otsuse vastu jätta (praegu?) alla kirjutamata assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga. Moskva patriarhaadi manifestatsionid on tagasihoidlikud, kuna olla millegi vastu kihutab rahvast alati rohkem üles kui oma poolehoiu näitamine.

Aga ateistid, mida tahaksid nemad? Kui religioossele inimesele peaks olema igasugune rahvuslus vastukarva, siis jumalaeitaja, õigeusu taustaga jumalaeitaja võib seda endale lubada. Pidagem rahvustunnet natsiooni vereks, olgu see materiaalsem kujund hinge kõrval.

Kui meil oli XIX sajandil, ärkamisaja paiku, olukord selline, et eestlaste koorekiht kippus saksastuma ning meie keelt ja meelt hoidis elus talurahvas, siis Ukrainas on olukord aegade jooksul olnud vastupidine, ja seda ka praegu. Sealne mužik on olnud kaunis ükskõikne oma keele ja kultuuri vastu, kuid seda tulisemalt on nende eest võidelnud intelligents. Vaimuinimesed näevad lausa kaaperdamist kontseptsioonis nagu sündinuks Vene riiklus Kiievi-Venena. Ei, Kiievi-Venena sündis Ukraina riiklus, Moskoovia lõi õitsele mongolitega sahkerdades, päris neilt oma riikliku struktuurigi, millest palju on jõudnud tänasessegi päeva, väidavad mõned.

Minu Ukraina-kogemuse järgi on usuleige Ukraina intellektuaal üldjuhul läänemeelne rahvuslane, kelle orientatsiooni on määranud unistus Euroopa riikide elatustasemest ja demokraatiast, aga samuti lääne tehnoloogilised saavutused. Ent kõige enam kardab ta riigi lõhenemist idaks ja lääneks (nagu on ajaloos juhtunud) või siis kingitusena saadud Krimmi kaotamist.

Mis edasi saab? Vastus tuleb olukorra hinnangust – läänekristlikul Euroopal pole Ukrainat eriti vaja, õigeusklik Venemaa oleks ilma selle territooriumita üpris rängalt haavatud. Kaob imperiaalne prestiiž ning valitsejarahva enesetunne, kui usuvennad sulanduksid reeturlikult Euroo­passe, mille vastu Venemaa on pool tuhat aastat sõdu pidanud (paljud neist on Euroopa riikide, näiteks Poola ja Rootsi algatatud). On veel üks põhjus, ühelt poolt paljalt pragmaatiline, teiselt poolt religiooniga seotud. Venemaa rahvaarv kahaneb kiiresti ning selle üldise kahanemise sees kasvab jõudsalt Venemaa moslemielanikkond, lisaks sisseränne Kesk-Aasiast. Kavandatav tolliliit suurendaks Moskva mõjualuse territoorimi elanike arvu, ka peaksid selle läänepoolsed liikmed võtma endale osa moslemikoormast.

Kindlasti peibutaksid õigeusklikke ukrainlasi ja valgevenelasigi Venemaa suhteliselt kõrge elatustasemega suurlinnad, nii võiks loobuda mittekristlastest gastarbeiter’itest. Oletan, et Viktor Janokovõtš kirjutab pärast seda, kui ta 2015. aastal uuesti presidendiks valitakse, alla mõnele formaalsele Euroopa-paberile, ent tegelikult ei juhtu midagi. Kõik jääb, nagu on. Pigem näeme õigeusuriikide huvi kahanemist ELi vastu, nagu see on juhtunud islamliku-ilmaliku Türgiga.