Täna läheb peaminister Andrus Ansip uue kultuuriministriga Kadriorgu presidendilt heakskiitu saama. Seni teadaoleva põhjal saab uueks kultuuriministriks Urve Tiidus, kes eile kinnitas oma nõusolekut ametisse asuda. Mida soovitada uuele ministrile pärast vana marulist lahkumist?



Esimene soovitus tuleb kultusfilmist «Siin me oleme» muhulasest peremehe suu läbi: «Üht ära karda – tööd ära karda!» Siinkohal tähendab töö läbirääkimist, ärakuulamist, oma otsuste selgitamist ja nende tagamaade avamist. Ning seda nii arusaadavalt, et peale kõigi loovisikute saaksid aru ka ajakirjanikud. Eelmisele ministrile sai ametis saatuslikuks just see, kui valesti teda mõisteti. Peaaegu iga kord, kui ta midagi ütles. Vahel oli see tõesti nii, sageli aga siiski mitte.

Kultuurivaldkonda pole lihtne juhtida: raha on vähe ja iga samm võib kaasa tuua süüdistuse eesti kultuuri kuritahtlikus hävitamises. Kultuur peabki saama areneda sõltumatult, minister, kes tahab selles vallas midagi ära teha, peaks oma rolli nägema eelkõige administraatorina. Provotseerimine ja ekstravagantsed väljaütlemised võivad poliitikule ju isegi vahvana tunduda – pealkirju saab päevadeks –, kuid tagajärg on enamasti mõne olulise sihtgrupi ärritus ja edasimineku soikumine nädalateks.

Aga uue ministri ametisse asumisel tuleb ka kultuuriväljal tegutsejatele meelde tuletada, et dialoog saab siiski toimuda vaid kahe poole osavõtul. Osavõtt pole see, kui iga poliitilist initsiatiivi sellesse süvenemata maha tambitakse ning etteheidete peamine sisu seisneb selles, et kuna minister ise ei kirjuta, maali, näitle, musitseeri jne, siis ei saa ta seetõttu ka ainsatki adekvaatset otsust langetada.

Esimene ülesanne, mis uue kultuuriministri ees seisab, ongi vaherahu jalule seadmine. Puudub alus arvata, et Urve Tiidusele poleks kenderiaanast ärritunud kultuuriavalikkuse rahustamine jõukohane, jätkuks vaid koduparteil – Reformierakonnal – tarkust lasta ministril rahulikult ja omapäi talitada. Lisaks seisab kultuuriministeeriumil ees hulk juba algatatud, aga ka plaanitavaid reforme, mis samuti vajavad koostööd – kultuur on üks neist valdkondadest, kus ühepoolne, ülalt alla korraldamine ongi lammutamine. Ent ühtki, ükskõik kui laialt tutvustatud reformi ei saa juurutada, kui need, keda see puudutab, üpris isekatel põhjustel sellele vastu seisavad – eks kuidagi muidugi saab, aga see ongi lammutamine.

Ning kõik ideed, mis täna küpsenud, ei pruugi ikkagi kohe homme tarvitamiskõlblikud olla, mõne laagerdumisaeg võib olla üsna pikk. Ka seda peaks kultuuriminister meeles pidama.
Aga lõpuks veel üks soovitus juba eespool viidatud muhulaselt: «Ja kui tülitsema kipud, siis ela kasvõi nende leppimise päevade pärast, mis pärast tulevad.»