/nginx/o/2014/08/20/3290717t1h6682.jpg)
Ilmselgelt on „Sirbi“ ümber toimuvas võim ja vaim sattunud konflikti. Võim tahab ja ka peab kontrollima avalikku raha, kuid mitte vaimu. Raha küsimuses on mõistetav, et kultuuriministeerium hoiab riigi poolt finantseeritava SA Kultuurileht majanduslikul tegevusel silma peal ja suunab sihtasutuse nõukogusse oma esindajad. Kuid vaim peab jääma vabaks ja „Sirbi“ peatoimetaja peaks valima kultuuriasjatundjatest sõltumatu komisjon.
Toimunu näitab, mis juhtub, kui protsessi dirigeerivad valitsuspartei liikmed, antud juhul reformierakondlasest kultuuriminister Rein Lang ja SA Kultuurileht nõukogu esimees Urmas Klaas. See viib paratamatult selleni, et nad hakkavad sekkuma ka sisulistesse asjadesse. Kuna „Sirp“ oli muutunud Kaarel Tarandi juhtimisel Reformierakonnale ebamugavalt poliitiliseks, pole protsessile tagasi vaadates raske arvata, et Reformierakond soovis kõik ebasoovitavad kandidaadid elimineerida ja kuulutas avaliku konkursi ebaõnnestunuks. Poliitikutest otsustajad lihtsalt ei leidnud kandidaatide hulgast neile poliitiliselt sobivat.
Küsimus ei olnud niisiis kandidaatide pädevuses, kuigi just see oleks pidanud olema esmatähtis. Poliitilise tasandi erisus paraku seisnebki selles, et sel puudub võime protsesse erapooletult suunata ja enamasti ka erialane oskusteave. Ei ole ju mõeldav, et orkestrisse valib viiuldajat poliitik, kellel ei ole muusikalist kuulmist või et teine samasugune palkab Estonian Airile piloote, teadmata midagi lennuki juhtimisest. „Sirbi“ puhul dirigeerisid peatoimetaja valikut poliitikud, kellel on küll puutumus ajakirjandusega, kuid kes kultuuri loojana on paraku võhikud ega taju, mida tagasisidestav kultuuriajakirjandus loomeinimestele tegelikult tähendab. Seetõttu pole imestada, et „Sirbi“ protsess lõppes nö lennukatastroofiga, mis tõi ohvrina kaasa hulganisti inimkannatusi. Seega, kui miski läbi kukkus, siis selle protsessi poliitiline juhtimine.
Mulle tundub, et ei Rein Lang ega Urmas Klaas ole toimunu sügavamat tähendust ja oma tegelikku vastutust selles küsimuses mõistnud. Lang astus küll tagasi, kuid seda eeskätt kultuuriinimeste usalduse kaotuse ja Reformierakonna tervise huvides. Klaas tunnistas oma kaasvastutust vaid sõnades, tema retoorika ja kehakeel näib aga pigem kõnelevat sellest, et ta on tegutsenud nagu õigemees kunagi, vaatamata sellele, et teda süüdistati ETV otsesaates korduvalt valetamises ja et asi lõppes sisuliselt „Sirbi“ „vägistamisaktsiooniga“ nagu värvikalt kirjeldab Andrei Hvostov (EE 28.11). Tõsi, Hvostovi iroonia on siin veidi kontekstist väljas, aga mõte ei muutu – „Sirbi“ vastu kasutati vägivalda.
Kas on siis nüüd nii, et selle vägivalla mahitaja ja valetamises süüdistatu jätkub tegutsemist ning juhib ka järgmist peatoimetaja valimise aktsiooni?! Kus on garantii, et ka seda ei dirigeerita poliitilistel motiividel? Mis küll tagab objektiivse ja pädeva konkursi või uue võimaluse ka neile kandidaatidele, kes poliitilistel motiividel tagasi tõrjuti?
Klaas peaks taanduma SA Kultuurileht nõukogu esimehe kohalt juba ka seepärast, et ta ei ole kõigi oma ametiaja pikkade aastate jooksul suutnud tagada nõukogu sisulist tegevust. Märt Väljataga osutab „Postimehes“, et kultuuriväljaannete juhtimise põhiprobleemiks on see, et pole õiget kohta või kogu, kellel oleks nende suhtes suurem visioon. Kes viiks ellu, kes nõuaks, seaks sihte ja otsustaks. Kes vastas küsimustele, mida tahame – kas suuremat loetavust ja tiraaže ehk investeerime turundusse? Või tahame kvaliteeti ja paneme raha honoraridesse? Või tahame kaasa minna online-arenguga? (vt Mikk Salu, „Mida ette võtta kultuuriajakirjadega?“, PM 29.11).
„Sirbi“ peatoimeaja konkursil osalejatelt oodatakse visiooni „Sirbi“ tulevikust, kuid missugune peab see olema, kui SA Kultuurileht nõukogul endal puudub selge nägemus lehe arengust? Missugusel alusel siis valitakse peatoimetaja? Kas suvaline kandideerija tänavalt peabki tulema oma know-how’ga ja nõukogule ütlema, kuidas edasi minna ja nõukogu vaid õhkab, et vau, seda me just tahtsimegi? Kuid kus on nõukogu enda ajutrust? Miks ei ole loodud pädevat nõukoda kultuuriajakirjandusega tegelemiseks?
Seni on nõukogu tõestanud vaid oma ääretut ebakompetentsust, määrates „Sirbi“ peatoimetaja kt-ks seikleja, kelle jaoks kultuur on so boring, et piirdus vaid ühe numbriga. Vähemasti natukegi oleks vaja mõtlemisvõimet ja ajusid, et aru saada, et „Sirbil“ on oma väljakujunenud, suhteliselt konservatiivne lugejaskond ja vägagi mõttetu on peibutada seda ZA/UMi manifestatsioonidega. See lugejaskond seda omaks ei võta. Lihtsam on asutada uus väljaanne ja kujundada sellele oma fännklubi, nii nagu on teinud näiteks „Müürileht“.
Paul-Eerik Rummo kõneleb „Postimehes“ sellest, et kultuur ajab üle ääre ja asja olemus peitub riigi võimekuses seda pahisevat katelt kinni maksta, küsides, „mis me ikkagi teeme uskumatu probleemiga, et täiesti arvestatavat kultuuri on järsku saanud liiga palju – rohkem kui maksuvõimelist huvi?“ (Paul-Eerik Rummo, „Kultuuripoliitika on olemuslikult kurjast?“, PM 30.11).
Ma olen Rummoga nõus – riiklikult rahastavat kultuuri on ühe nii väikese rahva jaoks väga palju ja paratamatult tuleb millalgi hakata tegema valikuid. Kuid kindlasti ei tohiks ohvriks tuua „Sirpi“. See leht käsitleb laiahaardeliselt kõiki kultuurivaldkondi ja on väga oluline suhtlusplats professionaalse kultuuri toimimiseks. „Sirp“ on kultuuri ülivajalik instrument. See ei peagi olema leht, mida kõik loevad. Arvatavalt 4000-5000line lugejaskond kõneleb sellest, et see pakub huvi eeskätt kultuuriga seotud haritumaile inimestele.
Samas on lehe mõju oluliselt suurem kui sellest kõneleb lehe tiraaž, sellelt jutuplatsil lähtuvad siirded kogu ühiskonda laiemalt. 80-ndate lõpu murranguliste sündmuste ajal oli just see leht ühiskonnaelu keskne mõtestaja, ja julgen arvata, et „Sirp“ on seda ka praegu. „Sirbi“ toimet ühiskonnale on selles mõttes raske ülehinnata. Millest muust see siis tuleneb, et kultuuriintelligents „Sirbi“ käpardlikule ründamisele nii valuliselt reageeris? Vaid kultuuriprofaan ei suuda seda mõista.
Ülo Mattheus oli üks Sirbi peatoimetaja konkursil osalenutest.