Patricia Thane: vanadest on saanud variprobleem

Foto: Corbis/Scanpix

Euroopa valitsused esitavad ühiskonna vananemise probleeme suuremana, kui need on, leiab Londoni Kings College’i professor Patricia Thane.

On paar fakti, mille me oleme Euroopas teadmiseks võtnud: sündimus väheneb, inimeste eluiga pikeneb, seega elanikkond tervikuna vananeb. See tähendab, et saabub hetk, kus maksumaksjaid on vähem kui pensionisaajaid. Kas see tähendab sellise Euroopa lõppu, nagu me harjunud oleme?

Üldine tendents on tõepoolest elanikkonna vananemise poole, kuid võib juhtuda, et see on palju aeglasem, kui me arvanud oleme. Näiteks Inglismaal on alates 2001. aastast sündimus taas kasvanud, ja sama on toimunud mõnes teises riigis. Üks sündimuse kasvu põhjus on immigratsioon riikidest, kus on tavaks saada palju lapsi, kuid see pole peamine. Teine põhjus on huvitavam: naised on hakanud saama lapsi palju hiljem, kuid saavad neid ka rohkem kui varasematel aastatel. See on üsna uus olukord ja teadlased alles mõtlevad, mida nende faktidega peale hakata. Kuid selles tendentsis võib peituda ka lahendus sündimuse probleemile.

Millega seda seletada?

Naine valib laste saamiseks aja, kui tal on kindlus, et suudab lapsi ülal pidada. Suurbritanniale on laste lisandumine uus olukord. Seda ei osatud oodata. Tagajärjeks on algkoolikohtade nappus, sünnitusõdede ja lastearstide nappus. Kuid Suurbritannias toimuv annab teatud signaali ka teistele Euroopa riikidele, et sellisteks muutusteks tuleb valmis olla. Varem tehtud ennustused rahvastiku muutumise kohta ei pruugi enam ­kehtida.

Samas on Euroopas selliseid sündimuse harju ja madalseise varemgi olnud. 1920ndatel ja 1930ndatel oli sündimus väga väike, ja ennustati, et see jääb igavesti nii väikeseks. Kui sõja ajal ja pärast sõda sündimus kasvas, järgnesid sellele ennustused, et see jääbki igavesti kasvama. 1960ndate lõpus hakkas sündimus taas kahanema. Ja just nagu ei oleks midagi varasemast õpitud, ennustati, et see jääb igavesti väikeseks. Loomulikult seda ei juhtunud, see hakkas jälle kasvama. Elanikkonna koosseisu muutuste ennustamine on väga keeruline tegevus. On liiga palju tegureid, mida tuleb arvesse võtta. Ja nagu sellest vähe oleks, nii nagu ühiskond muutub, tulevad juurde uued tegurid, millega keegi varem ei osanud arvestada. Nii et ma küll ei julgeks väita, nagu oleks väike sündimus enamikus Euroopa riikides pöördumatu.

Sündimus on üks tegur, teine on eluea pikenemine. Arvatakse, et see võib varem või hiljem viia selleni, et maksumaksjaid on vähem kui pensionisaajaid.

Inglismaal on see lahendatud nii, et suur osa pensionisaajatest on samal ajal ka maksumaksjad. Eluea pikenemisega käib kaasas teine oluline pool: inimesed püsivad kauem tervete ja aktiivsetena. Enam inimesi on võimelised tööd tegema ka vanemas eas ja tahavad seda teha. Mina olen 71-aastane, ja ma endiselt õpetan ülikoolis. Tõsi, poole kohaga. Ma teenin ja maksan makse. Ja ma pole sugugi ainuke või üks vähestest, kes nii teeb.

Ja teiseks, me oleme kõik maksumaksjad, ka need, kes tööl ei käi. Me maksame maksu näiteks toidu pealt, mida ostame.  

See võib tõsi olla, et inimesed on ka vanemaealisena võimelised tööl käima. Aga kas ei ole veidi ebaõiglane kohustada neid seda tegema, kui nad seda ise ei soovi?

See on probleem igal pool. Ma ei tea ühtegi valitsust Euroopas, kes ei sooviks, et inimesed töötaksid ka pensioniealisena, sest riigikassa vajab täitmist. Kuid inimesed on erinevad: paljud on 60–70-aastasena väga aktiivsed, aga paljud, just vaesemad neist, ei ole juba enne ametlikku pensioniea saabumist võimelised tööl jätkama. Minu vastus on, et me vajame paindlikku pensioniiga. Kui inimesed soovivad ja saavad käia tööl, siis nad käivad. Kui nad ei saa või ei soovi, siis peab neil olema pärast teatud eani jõudmist vabadus töölkäimisest loobuda. Suurbritannia kogemus näitab, et soovijaid on oluliselt enam.

Aga ma arvan, et küsimus on hoopis laiem ja üldse mitte seal, kus me arvame selle olevat. Ma arvan, et kogu vananemisega seonduvat problemaatikat on mingis mõttes tahtlikult näidatud suuremana, kui see on. Me kuuleme aina, kuidas kulutused ravile suurenevad lähitulevikus tohutul määral, kuna vanemad inimesed, keda on ühiskonnas rohkem, vajavad enam ja kallimat ravi. Samas on olemas uuring, mis näitab, et vananemisest tulenevad lisakulutused ravile on igal aastal kõigest 0,5 protsenti. Tõsi on see, et kulutused tervishoiusüsteemile kasvavad. Kuid selles, et arstiabi muutub aina kallimaks, ei ole põhjuseks sugugi elanikkonna vananemine, nagu seda näidata tahetakse, vaid siin on hulk teisi tegureid.

Tegelik oht peitub hoopis siin: valitsused kasutavad eakate inimeste küsimust kui variprobleemi, mida avalikkusele pakkuda kui suurt väljakutset, kuid mille taga on tegelikult hoopis muud kitsaskohad. Valitsused kasutavad vanu inimesi ettekäändena, näiteks maksude suurendamiseks, ja seda ei saa õigeks pidada. See pole mitte üksnes vale, vaid see on ka ebaõiglane vanemate inimeste suhtes. Selle läbimõtlemata retoorikaga antakse ühiskonnale pidevalt signaale, et vanemaealised on probleem. Probleem, mis on kõigile teistele kahjulik ja nõuab neilt ekstra pingutust.

Ja on veel üks oluline asi: unustatakse, et vanemad inimesed aitavad kaasa nii ühiskonna majandusliku kui sotsiaalse heaolu suurendamisele ka muul moel kui palgatööd tehes. Vabatahtlik sektor, mis on Inglismaal väga oluline, aitab valitsusel suuresti nende tööd teha, näiteks sotsiaalsüsteemi osana. Ja vabatahtlikud, kes on sageli just vanemad inimesed, mängivad selles tohutult olulist rolli. Nad aitavad vaadata teiste vanemate inimeste järele, puudega inimeste järele. Ja muidugi on enamik neist tegevad vanaemade-vanaisadena, kelle abi aitab emal-isal tööl käia ja sellega ka suuremal määral maksumaksjana tegutseda ja ka tarbijana enam raha ringluses hoida. Statistika järgi vaatavad Inglismaal kolmandiku töölkäivate emade laste järele just vanavanemad. Lastehoiusüsteem siin on kohutav ja väga kallis nii riigile kui inimestele. Vanavanemate panus on riigi majandusele tohutu abi. Suurbritannia kasutab vanemaid inimesi ka vabatahtlikus välistegevuses, arengumaade abistamise programmide raames. Alguses olid need mõeldud peamiselt ülikoolilõpetajatele, kuid leiti kiiresti, et just vanemaealiste kogemus ja oskused on neis paigus hindamatu väärtusega.

Vananemine ei ole nii suur probleem, kui meile on püütud näidata?

See ei ole kindlasti nii suur probleem, kui seda seni näidata on püütud. Meil on vaja argumenteeritumat diskussiooni selle kohta, mis tegelikult toimub. Diskussiooni, mis ei oleks kannustatud hirmust ega eelarvamustest. Seda, et ühiskondades on enam vanemaealisi, on näidatud ja nähtud läbi väga negatiivse valguse. Mida see tegelikult riigi majanduslikule ja sotsiaalsele tulevikule tähendab, on üsna vähe asjalikult uuritud.

Eestis kehtestati eapiirangud näiteks tantsupeol esinemisele, mida me peame üsna ebaõiglaseks. Kas ealine diskrimineerimine, mida märgata on, tuleneb osaliselt sellest, et vanemaealisi esitatakse probleemina?

Ma arvan küll. Meil on olnud juhtumeid, kus inimesele on teada antud, et ta oma ea pärast ei sobi enam näiteks telesaate juhiks. Keerulisemaks tegi loo veel see, et tegu oli naisterahvaga, kes oli napilt üle kuuekümne. Kes tahes mees oleks temavanusena teleekraanil üsna tavapärane.

Tööandjad ei ole eriti valmis palkama vanemaealisi töötajaid. Samal ajal oleks riigile oluliselt kasulikum neid tööl hoida. Ja ka ettevõtetele endile. Mõned ettevõtted on pidanud oma eelarvamuste eest üsna valusalt maksma. Suurbritannias oli 1980ndatel aeg, kui pankades otsustati lahti saada vanemaealistest juhtidest. Ja siis avastati, et 30ndates inimestel ei ole neid kogemusi, mida panganduses vaja läheb. Nii hakkasid nad uuesti vanemaealisi palkama, kuid vahepealne aeg tõi arvestatavat rahalist kahju.

Asi on eelarvamustes, ja neid peaks hakkama muutma. Alati ei ole abi ka uuringutest, mis näitavad, et inimesed on võimelised õppima uusi oskusi ka vanemaealisena. Ma ei taha kasutada sõna «propaganda», aga mingit laiemat teavitust selleks oleks tarvis küll. Ma ei usu, et inimesed on neist uuringutest isegi kuulnud.

Samas ma ei usu, et positiivsest diskrimineerimisest oleks palju abi. Kui mingi hüve, näiteks maksuhüve eest näitaksid ettevõtted suuremat valmisolekut vanemaealisi palgata, ei muutuks sellest üldine suhtumine, ehk juhtuks pigem vastupidi.

Vanemaealiste näol ei ole tegu probleemiga, ja eriti mitte probleemiga, mille pärast peavad kannatama teised ühiskonnaliikmed. See, et neid on nii esitatud, on vastutustundetu. Pigem on tegu olulise ressursiga, mida peame õppima õigesti kasutama.