Oliver Nääs

FOTO: Erakogu

Süüdlase avastamine ja karistamine loob sageli välise turvatunde, et halb on möödanik ja ühiskondlik harmoonia on taastatud. Siiski on sageli nii, et süüdlast otsides laskume enesepettusesse.


Viimastel kuudel räägiti palju 15-aastasest neiust, kellele kukkus märtsi esimeses pooles Tallinna kesklinnas pähe jääpurikas. Ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli hoone katust korduvalt puhastatud ning välja olid pandud hoiatuslindid. Õnnetuse eel olid aga väidetavalt meie kaaskodanikud lindid seina najale tõstnud. See tegevus oli ilmselt kantud inimlikust ihast teha trollibussi ootamine mugavamaks.

Kogu asi päädis raskete tervisekahjustustega neiule ja kriminaalasjaga korteriühistu esimehele. Esmapilgul tundub mõistetav – kellelegi on tekitatud tervisekahjustus, keegi peab selle eest karistatud saama. Kuid kas iga kord, kui kellegi õigused saavad tõsiselt kahjustatud, ikka on vaja obligatoorselt kedagi karistada?

Meie põhiseaduse kohaselt on kuritegude eest karistamise õigus eranditult ainult riigil. Professor Jaan Sootak on selgitanud, et karistusõigusliku sekkumise hädavajalikkus tuleneb küll vajadusest kaitsta ühiskonna põhiväärtusi ja õiguskorda, kuid karistusõigus saab seda teha siiski piiratult. Kuivõrd karistamine võib päädida põhivabaduste piiramistest räigemaga – vabaduse võtmisega –, peab selle võimu rakendamisel alati silmas pidama, et karistatud saaksid inimesed, kes seda tõesti väärivad.

Sellest põhimõttest on kantud ka karistusõiguses kehtiv üldreegel, et karistada saab ainult tahtliku teo eest. Inimene, kes on tahtlikult rikkunud teise inimese väga olulisi õigusi, väärib karistamist. Meie näite puhul tähendanuks see, et korteriühistu nüüdseks manalateele läinud esimees oleks oma tegevusega soovinud tekitada kannatanule raske tervisekahjustuse. Selle variandi võib siiski välistada.
Olukord on teine, kui inimene ei ole teadlikult suunanud oma käitumist kellegi õiguste rikkumisele. Seadusandja on erandjuhtudel näinud ette karistusvõimaluse ka tegude eest, mis ei ole toime pandud tahtlikult.

Karistada võib teatavatel puhkudel ka juhul, kui tegemist on ettevaatamatusega. Karistusseadustiku järgi peame nii olulisteks õigushüvedeks inimese elu ja tervist, teatavatel juhtudel omandiõigust ning riigi julgeolekut. Just kuritegude puhul, mille eest nähakse ette kriminaalvastutus ka ettevaatamatusest, tuleb eriti hoolikalt kaaluda, kas inimene oma käitumisega on ära teeninud karistamise.

Et piir karistust vääriva ja mittevääriva inimese vahel ei oleks selgusetult hall, on igale inimesele ette nähtud õiguskindlust tagav garantii: inimest saab karistada ettevaatamatusest toime pandud teo eest ainult juhul, kui ta on rikkunud mingit temal lasuvat hoolsuskohustust. Hoolsuskohustus, mille rikkumine võib kaasa tuua kriminaalvastutuse, ei pea muide olema sätestatud seaduses, vaid tulenevalt riigikohtu praktikast võib täiesti põhjendatult tulla ka üldinimlikest (sotsiaaladekvaatsest) hoolsusnormatiividest.

See ongi võtmeküsimus. Kas inimene, kes on teinud endast kõik oleneva teiste inimeste õiguste rikkumise ärahoidmiseks, väärib karistamist? Vastus on eitav. Kui inimene on teinud kõik mõistuspärase, mida temalt võib eeldada, ei pea inimene kartma karistusähvardust. Vastupidine saadaks välja ohtliku signaali – karistamine ei sõltuks enam tegudest. Säherduse väärtuse tagajärg oleks kõike muud kui ühiskondlikku kooselu soosiv.

Lähtudes meie kooselu vormist ja inimlikest soodumustest, ei saa karistusõigus inimestelt nõuda kaaskodanike õiguste rikkumisest hoidumiseks ebamõistlikku pingutust. Me keegi ei taha ega saa piiramatult ohverdada oma aega ja raha teiste inimeste kaitseks. Hoolsuskohustustel on mõistlik piir. Nii ei saa kõigil majaomanikel olla kohustust iga päev ja piiramatus mahus katuseid koristada. Hoolsuskohustuse täitmine vajab igal üksikul juhul eraldi hindamist.

Eeltoodu pinnalt peabki tekkima küsimus, kuidas me nimetame olukorda, kus kellegi õigusi on raskelt rikutud, kuid karistust ei ole. Selle kohta on tegelikult väga lihtne termin – õnnetus. Alati ei ole vaja kedagi karistada, alati ei ole keegi süüdi. Alati lihtsalt ei ole võimalik kõike enda ümber toimuvat kontrollida.