Juhtkiri: pered pole võrdsed

Foto: Urmas Nemvalts

Osale lastele võiks pikapäevarühm olla tasuta

Kui Postimees avaldas eelmisel sügisel uudise, et mõnes Tallinna koolis muudetakse pikapäevarühmad majanduslikel põhjustel tasuliseks, alustas ­õiguskantsler Indrek Teder selle tegevuse seaduslikkuse osas menetlust. Nüüd on vastus käes. Saime teada, et otsest keeldu säärast tasu võtta seadusest ei tulene. Õiguskantsleri hinnangul saab pikapäevarühma tegevust pidada formaalselt õppekavaväliseks tegevuseks, mille eest võib kool võtta tasu, kui see on kooli põhikirjas ette nähtud.

Kuid õiguskantsleri selgituses kõlas ka murenoot, mida oleks põhjust kuulda ja arvesse võtta. Põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi põhimõttele rõhudes märkis Teder, et õigus tasuta haridusele peaks eeldama Eesti ühiskonna arengut vaadates ka pikapäevarühma teenuse tasuta kättesaadavust vähemalt neile, kes seda ise ei suuda endale tagada.

Miks on üldse vaja pikapäevarühma? Paljud pered elavad linnast väljas ning otstarbekas on koju-kooli-tööle minek ühitada. Vanemate võimalused lastele kooli järele minna on töökohustustest tulenevalt erinevad, ja erinevad on ka lapsed ise. Ehk siis – mõnel juhul on see vanematele suureks abiks ja sageli lausa vältimatu, et laps on pärast õppetunde kindlas kohas, kus nad saavad mängida, lugeda, teha üles antud koolitükke jne.

Tasuliseks muudetud pikapäevarühmadega Tallinna koolide juhid kinnitasid mullu nagu ühest suust: «Rääkisime vanematega, leppisime kokku, nad olid nõus.» Jah, mõnes nn eliitkoolis on vanemad mitmesuguste lisamaksetega harjunud ega mõista aeg-ajalt avalikkuses sel teemal kerkivaid küsimusi.

Pikapäevarühm pole pealegi kellelegi kohustuslik. Kuid ei maksa unustada, et mõnele perele võib see olla lausa hädavajalik. Sunniviisiline vabatahtlik lisamakse võib olla perele just see viimane piir. Eriti praegu, kui kärbete tõttu laekub enamikul meist palgapäeval arvele varasemast väiksem summa.

Tallinna koolide pikapäevarühmade tasuliseks muutmist tõi negatiivse näitena esile ka tänavune inimarengu aruanne, kus märgiti, et õppeasutuste ja ka riigi roll õppijate sotsiaalse turvalisuse ning toimetuleku tagamisel on oluliselt suurenenud. Inimarengu aruande koostajad hoiatavad: «Perede ja õppijate majandusliku olukorra halvenemine ohustab noorte haridustee jätkamist, tähendades keskmises ja pikas perspektiivis olulist kaotust ka Eesti tööjõu potentsiaalis.»

Kokkuvõttes: kui õiguskantsler kutsub seadusandjat üles pikapäevarühma õiguslikku regulatsiooni ja rahastamise korraldust üheselt paika panema, pole see üksnes juriidiline tähenärimine.