Ülar Mark

FOTO: Erakogu

Sõitsin neli aastat tagasi rongiga üle 2000 kilomeetri Põhja-Indiast Lõuna-Indiasse. Mitte niisama, vaid koos kolme hindust sõbraga ja kõige odavamas vagunis. Ühtki läänemaailma esindajat selle aja jooksul ma ei kohanud. Kaks ööpäeva maksis kümme eurot või vähem.

Loomulikult paigutati mind viisakalt parimale kohale, milleks oli neljanda korruse magamisase. Ruumi oli voodi ja lae vahel parasjagu nii palju, et mahtus külge keerama. Sealt tihti alla ei saanudki, sest rong oli puupüsti täis.

Vahepeal tuli peale kamp India noori, kes istusid meie juurde ja hakkasid jooma ja suitsetama. Indias on suitsetamine avalikes kohtades 2008. aastast keelatud. Selle eest saab rangelt trahvi. Suitsetamist ja joomist tänaval eriti ei näe, veelgi vähem rongi avatud kupees.

Seltskond muutus aina lärmakamaks ja ebameeldivamaks. Lootsin, et küllap nad peagi lõpetavad ja saab rahulikult magades järgmised tuhat kilomeetrit lõpuni loksuda. Aga ei, noored jõid terve öö läbi, ilma et keegi oleks neile selle kohta midagi öelnud. Minu puhul vaheldus üllatus vihahoogudega. Tõeliselt ebameeldiv on viibida pikki tunde ilma õhuta suitsuses ruumis, mis on lärmi täis.

Päikesetõusuga tuli vagunisse korravalvur, mundris ja vintpüss üle õla. Poisid suitsetasid edasi ja suurt välja ei teinud. Selle peale vangutas naeratav valvur India moodi pead, st noogutas ja raputas üheaegselt. Ma ei õppinudki paari kuuga ära, mida see tähendab. Ei ja jah ja võib-olla sulavad kokku ja on arusaamatu, mida sellega tahetakse öelda.

Suitsud peideti tooli alla ja naerdi kõva häälega. Niipalju, kui ma aru sain, tähendas see, et kui suitsu näha ei ole, pole ka probleemi. Valvur viibutas sõrme ja astus edasi. Ka mind tüütasid nad edasi ja kiusasid ka. Kustutasid tule, kui tahtsin lugeda, ja panid tule põlema, kui tahtsin magada. Seda kõike tehti muidugi heatahtliku huumori saatel. Proovisin rohkem mitte vihastada, sest minna polnud mul sealt ju kuhugi.

Kui me lõpuks kohale jõudsime ja rongist välja saime, küsisin esimesel võimalusel oma noore sõbra Siddha ja tema kaaslaste käest, miks keegi neid korrale ei kutsunud. Miks lubati ühel väikesel seltskonnal terroriseerida tervet vagunit? Vastus kõlas ootamatult: küllap oli neil siis selleks vajadus või põhjus. Meie ju seda ei tea. Võibolla on nad lihtsalt õnnetud, et nii käituvad. Nad arenevad oma tempos. Ühelgi juhul pole ju mingit põhjust nende peale vihastada. Pealegi andsid hea võimaluse hoopis omaenda sisemist rahu harjutada, arvas Siddha.

Selline tolerants lõi igasuguse läänemaise loogika sassi. Minul olid muidugi närvid sellest 24-tunnisest jamast täitsa läbi. Kuidagi ei osanud endale lääneliku arusaama järgi seletada, mida peaks sellest arvama. Kas oleks loogiline vihastada või lõpetada vihastamine?

Aga sellest jäi mulle alatiseks meelde, et igal inimesel on oma põhjus millegi tegemiseks, ja niikaua, kui nad teiste kallale füüsiliselt ei tiku, pole ka põhjust neile hinnanguid anda, sest neil on oma elu ja oma arvamus asjadest, nad on just nii kaugel oma mõtetega elust, kui nad on. Arvata, et minu mõtted on õigemad, võib olla tõsi, aga võib ka mitte olla.

Väga tahaks näha sellist tolerantsi ka Facebookis, Sirbi üle arutledes näiteks, ja tänaval. Mitte seda, et lubame teha absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Aga me oleme kõik ühe vaguni reisijad. Viha ei tee paremaks. Elu on reis.