Paul-Eerik Rummo FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Kõigepealt paar lõiku nii-öelda noodivõtmeks.

Alljärgnev küll tõukub ühest äsjasest sensatsioonist, aga ei taha olla päevakommentaar, vaid katse (mida sõna «essee» ju tähendab) kirjeldada kestvamat ruumi, milles päevasündmused, sh skandaalsed, sünnivad.

Lugu pole mõeldud väidetava ministrikandidaadi (millist staatust mõni on püüdnud autorile omistada) eneseesitlusena ega ka mitte püüdena parandada või kahjustada autori koduerakonna mainet.

Kolmandaks palun vabandada, kui leiate jutus palju triviaalsusi. Päris kõigile need siiski ehk pole triviaalsed, ei faktid ega vaatenurgad.

Jutt on sellest, millised on riigi (poliitilise ja haldusvõimu tähenduses) õigused, kohustused ja võimalused sekkuda kultuuriellu ja milline omakorda on kultuuri asend riigi suhtes. Kultuuri all mõtlen siin (sõna röögatu tähendusmahu tõttu) eeskätt nn vabu kunste ja muidugi üldse väljendusvabadusse puutuvat.

Ja nüüd palun erilist tähelepanu. On üks oluline asi, millega arvestamata ei saa tänapäeval millestki adekvaatselt rääkida, saati siis nii peentest nähtustest nagu poliitika ja kultuur. See asi on käsulaud, kuhu on raiutud: a mitte ainult ei pea olema a, vaid ka näima a. Sellest on saanud klišee ja igaühele käepärane relv kõikide mainesõjas kõikide vastu.

See emakese Demagoogia rüpest sündinud otsekui õilis mantra tegelikult välistab objektiivse teabelevi, avatuse, «läbipaistvuse» ja muud ilusad asjad, mida me ühiskonnas üksteiselt nõuame. Või näime nõudvat. Pole ka veel vist leiutatud lolli- ega targakindlat tööriista tuvastamaks, kas ja kuivõrd mõne näivuse taga üldse on seda olemist, mille näivus ta justnagu on. Aga OK, kui nii, siis nii. Lihtsalt hoidkem pidevalt meeles, et iga nähtava rehnungi ühe osana tuleb eeldada mingit teadmata väärtusega koefitsienti.

Niisiis võimu(kandjate) sekkumise teema. Riigi interventsioonile ettevõtlusse ja pangandusse vaadatakse vabades ühiskondades üldiselt viltu. Samas, ränkade turutõrgete korral või kriisijärgse taastumise huvides seda hädaga sallitakse. Nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik, et asi veel hullemaks ei läheks. Ühesõnaga, lõputul lähenemisel absoluutselt vaba majanduse ideaalile võib ja tuleb hooti rakendada ka administratiivset sekkumist.

Aga kuidas on kultuuriga? Ei ole ehk liiga lennukas väita, et kui üldse on olemas inimeste absoluutse vabaduse sfäär, asub see nende vaimus ja ilmutab end loomingulisuses. Kas ka siin on midagi niisugust, mis õigustaks poliitilist sekkumist?

Siinkirjutaja arvates ei ole. Mõiste «kultuuripoliitika» on pigem nonsenss, mille rakendamine töötab igal juhul vastu protsessi loomulikkusele nii ajas (uuenemine) kui ka ruumis (avardumine).

Iga kultuuripoliitiline samm seisneb millegi-kellegi eelistamises – samas kui kultuur ise seisneb kõikehõlmavuses ja kõigeläbivuses. Kui millegipärast siiski pidada vajalikuks mingeid valikuid, siis kes saaks neid riigi poolt teha? Mõistagi poliitikud, riigivõimu kehastaja ja teostaja mandaadiga. Need valikud on igal juhul legitiimsed – ja olemuselt igal juhul väärad. Pealegi, igal poliitikul või ametnikul, nagu kellel tahes teisel, on oma maitse (isegi kui jätame kõrvale erijuhu – suhtumise võimukriitilise dominandiga autoritesse ja teostesse, mida vähegi taibukas võimukandja niikuinii pigem toetab).

Jah, muidugi peab üks õige riigimees suutma tööle minnes oma isikliku maitse koju jätta – aga kust ta teise võtab? Ka laiapõhjalised kaasamis- ja otsustuskogud saab kokku panna vaid konkreetsetest inimestest, kellest igaühe kohal vältimatult ripub huvikonflikti presumptsioon, nagu poliitiku kohal kahtlus vastutuse tahtlikus ähmastamises tankimeeskonna värbamise teel. (Need olid nüüd mõned näited olemise-näimise mängust.) Lühidalt: kultuuripoliitika kui niisugune on olemuslikult kurjast. Pealegi seisab meie põhiseaduses, et «teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad».

Kuid siinkohal astub lavale veel üks aprioorne antus – meie rahvaarv ning tööjõuliste osakaal. Sellega seonduv materiaalsete varade piiratus (nii riigil kui rahval) tähendab igal hetkel, et ei riik, ei rahvusvahelised programmid ega parimalgi juhul vähesed metseenid suuda kõike kinni maksta ka siis, kui kunstide endi toodav maksutulu ja loomemajanduse edenemine mõnevõrra leevendavad kultuuri staatust eelarve kuluartiklina. «Vaesus on, varad juhtuvad olema,» tõdes võrratu kirjanik Paavo Haavikko oma majandushariduse ja ettevõtjakogemuse põhjal.

Selles enam-vähem permanentses seisus peab kultuuripoliitik ühiskonna ootustele vastu tulles ühtaegu sekkuma ja mitte sekkuma ja sealjuures pidevalt tõestama, et ta (mitte)sekkumisi ei ajenda era- ega semukondlikud huvid ega isegi mitte – kes suudaks uskuda! – kuri tahe. Kõlab nagu miski taoismi paroodia: toimi toimimata, kulge kulgemata … Kultuuritegijail omakorda tuleb igal võimalikul moel luua muljet, et just mina või mina või mina kehastan kultuuri kui niisugust ja kes seda ei usu, on Putin. Kõik see kokku on liiga mage selleks, et saaks rääkida vähemalt mängu ilust.

Kusjuures oleme nende teemade (taas)avastamiseni jõudnud keset muutunud stiihiat, mille kirjeldamiseks senised kvaasi-terminid juba ammu ei sobi. Põimunud ja üksteist stimuleerimas on nähtused, mis kunagi olid kõrge ja madal kultuur, professionalism ja taidlus, süvavaimsus ja meelelahutus, puhas ja rakenduskunst, stantsiga vorbitav mass ja unikaalne elitaarsus jne. Ähmastunud on koguni haltuura ja hinge jaoks tehtava kunsti piir, ja see pole öeldud halvustavalt kummagi suhtes.

Näiteid on rohkem, kui siia mahuks. Kultuurimaastik on samaaegselt nii killustunum kui ka liigiti ja isikuti läbipõimunum kui kunagi varem. Ja igal juhul palju avaram. Kas me arvult endist viisi väiksena püsides oleme Jakob Hurda soovil vaimult suureks saanud, ei oska öelda, aga laiaks küll. Teatav analoogia: on põhjust rõõmustada, et inimesed elavad kauem, aga samas ei tea me veel hästi, mida teha rahvastiku vananemisega. Nii teeb ka üldise loomingulisuse kasv ja laienemine vaid rõõmu, aga me ei tea veel, kuidas katta sellega seostuvaid kulusid seni, kuni kombatavamalt realiseerub totaalses loovuses kätkev materiaalnegi potentsiaal.

Kultuuripõld on väiksest, kõplaga hoolikalt haritud alelapist paisunud ilmatuks lahmakaks, mis kasvatab kõiksugu taimi. See tähendab muuhulgas, et mõiste main­stream on kaotanud reaalse sisu ja mugavat etableeritust ei saagi puht-põhimõtteliselt keegi saavutada. Selle taotlemine oleks niisiis valesti suunatud vaev. Eriti veel, kui hinnaks on poliitiline/administratiivne sõltuvus.

Tasubki märgata, et suur osa kultuurist (ja vastavaist hoiakuist) ongi hoopis, peamiselt tänu kommunikatsioonitehnoloogia Suurele Paugule, paiskunud folklooriga võrreldavasse staatusse, kus looja ja tarbija terav eristatus ei kehti ja rahastamine on kirju ja tihtipeale koguni tarbetu. Võime jälle rääkida stiihilisest rahvakultuurist nagu väga ammustel aegadel. Samas tulenevad osalt just siit karmid käärimised autoriõiguse vallas, mis viivad suure tüki senisest kultuuripoliitika spetsiifikast põhjatu justiitsvaldkonna labürintidesse. (Kellele kuuluvad minu ideed; kas neist innustunu peab mind ülal pidama ja/või nende eest vahendajale maksma jne.)

See on kosmiliselt peadpööritav teema. Siiretega kogu ühiskondlikku olemisse. Seni kuni siin saabub mingigi uus diskursuslik selgus, mis me ikkagi teeme uskumatu probleemiga, et täiesti arvestatavat kultuuri on järsku saanud liiga palju – rohkem kui maksuvõimelist huvi?

Üks filosoof defineeris kord probleemi mõiste lahendatavuse kaudu. Kui millelgi pole selget ja ühest lahendust, siis see polegi probleem, vaid midagi muud. Mingi teadvuse kinnijooksmine ehk. Püüaks lahti rappuda.

Paul-Eerik Rummo on kirjanik ja riigikogu liige (Reformierakond).