Tiit Karuks mikrofoni ees.

FOTO: Marina Puškar

Esimesel lühikesel ringil Eesti jalgpallikoondise peatreenerina (1999–2000) oli Tarmo Rüütli omamoodi vahelüli. Teitur Thordarson oli lahkunud, Arno Pijpers polnud veel saabunud. Rüütli jõudis toona koondist juhendada neljas valikmängus.


Mäletan usutlust Rüütliga pärast koondise võidumängu Andorraga vastase muhklikul väljakul 2000. aasta oktoobris. Eesti juhtis 2:0, ent mängu lõpu eel põhjustas Urmas Rooba penalti, mille kodumeeskond ka realiseeris. 2:1 võiduga kohtumine meie õnneks lõppeski.

Rüütli oli temalikult vaoshoitud, mõtlik ja sõnaaher. Leidis, et penalti tekitamine sellisel seisul oli lubamatu «luksus». Tundus, et peatreeneri jaoks oli see tõrvatilk meepotis.

Meenub jutuajamine Tarmoga 2007. aasta viimasel juulipäeval. Tollal oli ta Levadia meeskonna peatreener. Olime Belgradis, Levadia pidi 1. augustil Meistrite liiga eelringis kohtuma sealmail legendaarse Crvena Zvezdaga (eesti keeli Punane Täht). Andsime endale aru, et tegemist on üliohtliku vastasega, keda on toetamas plahvatusohtlik ja ettearvamatu publik.

Kohtusin Tarmoga meie hotelli fuajees. Meie võimalustest kõneldes tõmbas killumeister Rüütli lennuka paralleeli: «Seda võib võrrelda noaga tanki vastu minekuga!» Tegelikult polnud asi üldse nii hull: Levadia kaotas lõvikoopas vaid 0:1 ja võitis nädal hiljem Kadriorus 2:1. Punatähed viis järgmisse ringi võõrsil löödud värav.

Eestlasest peatreenerile anti taas võimalus 2007. aasta novembris. Vahepealsetel aastatel olid Eesti koondisega töötanud hollandlased Arno Pijpers ja Jelle Goes ning lühikest aega taanlane Viggo Jensen. Meenutagem, et 2006. aasta MMi valiktsüklis kogusime rekordilised 17 punkti. Rahvuskoondist dirigeeris selles tsüklis Jelle Goes, kes noppis algul ilmselgelt Pijpersi külvatud vilju.

6. september 2008, Liege. MMi valikmäng Belgiaga. Päev varem, Eesti koondise pressikonverentsil, on Rüütli napisõnaline. Samuti usutluses Vikerraadiole. Liege’i staadionil toimunu kohta olen päevikusse teinud sellise ülestähenduse: «Mäng heitlik, dramaatiline (Andrei Stepanovi tõsine peapõrutus) ja vastuoluline. Polnud hea esitus ei meilt ega vastaselt. 2:3 on mängu käiku silmas pidades veel hea tulemus.» Seda möönis ka Rüütli.

10. september 2008, Zenica. MMi valikmäng Bosnia ja Hertsegoviinaga. Selle õhtu tahaks unustada, aga ei õnnestu. Olen pärast mängu teinud märkmikku ülestähenduse: «Sellest mängust pole midagi rääkida: väljakul toimunu oli õudusunenägu! Midagi nii hullu pole minu silmad näinud. See polnud jalgpall, mida Eesti koondis mängis. 0:7 võinuks olla ka 0:9. Alandus on kõige õigem sõna.»

Pole mõtet kirjeldada, mida ma mängu kommenteerides tundsin. Ja ma kujutan ette, mida tundsid mängijad ja Tarmo.

Tagasi Tallinna sõitsime Müncheni kaudu. Kirjutasin Müncheni lennujaamas loo õhtusesse spordisaatesse ja küsisin Tarmolt, kas ta sooviks anda väikese kommentaari. Tarmo vaatas mulle kurvalt otsa ja vastas: «Kui võimalik, ma ei räägiks.» Rohkem ma teda ei piinanud.

Jah, algus polnud Rüütlile kaugeltki kerge. Ent paremad ajad olid tulemas.

28. märts 2009, Jerevan. Eesti koondis teeb 2:2 viigi MMi valiksarja kohtumises Armeenia vastu. Tegelikult oli see võit, armeenlaste teine «värav» oli luksemburglasest piirikohtuniku luul. Selles mängus paukus esmakordselt Eesti koondise keskväljaaju Konstantin Vassiljevi püss. Ainuüksi Vassiljevi edutamise eest koondisse väärib Rüütli eraldi ausammast.

Mängujärgses usutluses Vikerraadiole on Rüütli mõistagi pahane nägemispuudega piirikohtuniku peale, ent on rahul Eesti koondise mängupildiga. Nendime, et asjad hakkavad tasapisi paika loksuma.

Naljapäeval, 1. aprillil 2009 saadud 1:0 võitu Armeenia üle võtame juba nagu midagi enesestmõistetavat. Päevikusse olen tähendanud: «Jerevanis mängis meie koondis paremini. Peab tänama (Sergei) Pareikot, et meie väravasse ühtegi palli ei löödud.»

Muide, Pareikogi hõivas koondise põhiväravavahi koha Rüütli ajal.

Koduses valikkohtumises saadud 2:0 võitu Belgia üle võtame juba nagu midagi enesestmõistetavat. Muide, Kostja Vassiljev lööb selleski kohtumises värava. Belgia kuulus hollandlasest treener Dick Advocaat möönab, et Eesti oli parem. Rüütli jääb temale omaselt vaoshoituks.

Arvan, et 2012. aasta EMi võimsa valiktsükli suuri tegusid ei hakka siinkohal üle rääkima. Meenutan vaid, et tuleva aasta MMi valiksarjas jõudis play off’i meist neli korda väiksema elanike arvuga Island. See näitab, et väikesedki võivad olla tublid.

Mul on südamest kahju, et äpust Ukraina kohtunik rikkus ära juba võidetud mängu eelmise MMi finalisti Hollandi vastu (lennukaid kukkumisi Inglismaal Premier League’is, Robin van Persie!).

Õhtuleht reastas 22. novembri numbris Eesti koondise ja Rüütli kümme tippsooritust. Mina piirdun viiega.

Eesti – Holland 2:2 (kommentaar eespool).

Serbia – Eesti 1:3 (võita Serbiat Crvena Zvezda ja Partizani kurja vastasseisu linnas on super).

Sloveenia – Eesti 1:2 (võitsime eelmise MMi finaalturniiril osalenud meeskonda nende kodus).

Põhja-Iirimaa – Eesti 1:2 (ilus võit vastase väljakul).

Eesti – Belgia 2:0 (mõru pill kuulsale Dick Advocaadile).

Esiviisiku osas kukkus välja sisuliselt sama järjestus nagu Õhtulehel. Vaid mängud Sloveenia ja Põhja-Iirimaaga on kohad vahetanud.

Oma raamatus «Elu nagu kümnevõistlus» võrdlesin Eesti jalgpalli käekäiku kooliga: põhikool, gümnaasium, ülikool. Kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi aegadest tõin mängu ka progümnaasiumi (5.–9. klass). Tundub, et Thordarsoni ja Pijpersi aegadel jõudsime algkoolist (1.–4. klass) progümnaasiumi. Tarmo Rüütli juhtimisel ilmselt ka gümnaasiumi.

Ent sel tasandil on meil juba raskusi. Jah, 2012. aasta EMi valiksarjas võitlesime välja koha play off’is, kuid järgmine valiktsükkel tõi meid maa peale tagasi.

Supermäng maailma teravaimasse tippu kuuluva Hollandiga vaheldus «tavakaotustega» Türgile, Rumeeniale ja Ungarile. Vastne gümnasist on heitliku iseloomuga, võitlusvõimeline vaid headel päevadel.

Ent Rüütli pilgu all on need head päevad sagenenud. Distsipliinimaniakid Pijpers ja Goes viisid oma nägemuse absurdi (näiteks koondislaste piltlikult väljendudes käest kinni jalutamised välismängudel). Tarmo andis meestele vabamad käed, tegemist on ikkagi gümnasistidega, ja veel: Tarmol on võrratu ning seejuures omapärane huumorimeel. Tema ajal muutunud mängupilt ja õhkkond näitab, et Tarmo on olnud hää koolipapa. Isegi väga hää.

Ma tean, et Tarmole meeldib U2, üks minugi lemmikbände. Käisime mõlemad bändi kontserdil Helsingi olümpiastaadionil. Kahju, et me seal ei kohtunud.

Elame veel, Tarmo!