Priit Roostalu

FOTO: Erakogu

Eesti ja Läti võiksid hakata eest vedama Euroopa Liidu koostöö tihendamist Kesk-Aasia riikidega, leiab Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant Priit Roostalu Postimehe arvamusportaalis.

Vilniuse idapartnerluse tippkohtumisel on märgiline tähendus Eesti ja Läti tulevase eesistumise jaoks. Kuna Ukraina ja Armeenia on loobunud assotsiatsioonlepingute allkirjastamisest, tekib idapartnerlusel kaks kiirust: eeldatavasti Gruusia ja Moldova ühelt poolt ning Aserbaidžaan, Armeenia, Ukraina ja Valgevene teiselt poolt. Võib-olla olekski paslik lisada siia nimekirja Kesk-Aasia viis riiki, kes hetkel pendeldavad Hiina ja Venemaa mõjusfääris. Hea näide Gruusia ja Moldova vaiksest läände integreerimisest on eeskujuks kõigile sealsetele riikidele. Suurendades teist gruppi on võimalus korralik tulemus saada suurem, kui üldse loobudes.

Kesk-Aasial on väga suur roll maailmmajanduses ja samuti julgeolekus, mis suureneb tunduvalt, kui USA ja liitlased lõpetavad Afganistani operatsiooni ja toovad enamuse oma vägedesid riigist välja. Samuti on piirkonnas hetkel olulised kaks rahvusvahelist organisatsiooni, Kollektiivse Julgeoleku Organisatsioon ja Shanghai Koostöö Organisatsioon, kelle roll tunduvalt suureneb. Miks ei võiks kolmandaks saada Euroopa Liit?

Kindlasti ei peaks me eeldama, et Turkmenistan, Kashastan, Usbekistan, Tadžikistan ja Kõrgõstan liituksid Euroopa Liiduga, kuid peame siiski arvestama, et maailma mastaabis on tegemist ikkagi maavarade rikka piirkonnaga, mis omakorda avaldab mõju majandusele ja julgeolekule. Kui aga regioonis on konflikt, teame me kogemustest, et põgenikud Aasia erinevatest piirkondadest leiavad tee läbi Venemaa ka Põhjamaadesse ja Kesk-Euroopasse.

Tekib kindlasti küsimus, miks Lätiga ja miks meie kaks. Põhjusi on mitu. Esiteks jagame me viie Kesk-Aasia vabariigi – Kashastani, Kõrgõstani, Tadzikistani, Usbekistani ja Turkemistaniga – ühist ajalugu, olime kõik Nõukogude Liidu koosseisus, seega on meil eelis võrreldes teiste EL-i liikmesmaadega. Hiljuti külastas Riiat Usbekistani president ja see oli juba kolmas kord pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui Islam Karimov Lätit külastas, eelnevalt on Läti presidendid teinud ka visiite Usbekistani. Kahel riigil on tihedad suhted, Usbekistanis on ka Läti suursaatkond. Eestil on suursaatkond Kashastanis alates 2011. aastast, pea- ja välisminister külastasid riiki järgemööda 2012. aastal. Usbekistan ja Kashastan on endistest Kesk-Aasia liiduvabariikidest kaks kõige suuremat, üks pindalalt ja teine rahvaarvult. Sidemed meil nende kahe riigiga on olemas, siit on hea edasi minna.

Teine põhjus, miks Eesti ja Läti võiksid Kesk-Aasia suunal koostööd teha, on Euroopa Liidu eesistumine – hea võimalus näidata ennast Euroopas tugevana. Läti on EL-i eesistujamaa 2015. aasta esimesel poolaastal, Eesti 2018. aasta esimesel poolaastal. Läti välisminister ütles juba oma visiidil käesoleva aasta mais, et Kesk-Aasia saab olema lätlaste eesistumisaja prioriteetpiirkond. Ka Andrus Ansip ütles hiljuti välja, et Kesk-Aasia on oluline. Loodame, et see olnud lihtsalt sõnakõlks. Ehk siis aega kahepoolsete sidemete (Eesti-Läti) parandamiseks on, kuid tegutsema peab asuma kohe.

Miks siis Kesk-Aasia üldse peaks olema tähtis? Esiteks on läbi Kesk-Aasia juba ajalooliselt liikunud kaubad Hiinast Euroopasse mööda Siiditeed. Vaadates Venemaa kavatsust tunduvalt vähendada läbi Balti riikide sadamate transiiti, on meil põhjusi uute partnerite otsimiseks küll ja küll. Kaubad küll liiguksid nii ehk naa läbi Venemaa, kuid üheskoos Venemaad mõjutades on tulemus meile soodsam kui üksi hüüdes. Pealegi on ka Venemaa sadamate läbilaskel kindel mahutavus. Kindlasti ei peaks kaubad liikuma idast läände, võib ka vastupidi, kuid mõlemal juhul on stabiilne Kesk-Aasia meie jaoks oluline. Olenemata sellest, kuidas kaubad liiguvad või mis on nende täpne sihtkoht.

Euroopa Liidu seisukohast on tähtis ka piirkonna julgeolek, eriti Afganistani mõju oma naabritele. Kaudselt on ka meie poolt tekitatud olukord, mis hakkab seal juhtuma pärast liitlasvägede lahkumist. Afganistan avaldab mõju Kesk-Aasia julgeolekule, seega peab olema Euroopa Liidu seisukohast oluline, et terrorism ja narkokaubandus ei leviks läbi Kesk-Aasia riikide Euroopasse. Kõige olulisem on siin juures Tadžikistan, kes omab pikka ja rasket kontrollitavat piiri Afganistaniga. Usbekistan, kes senimaani on kõikunud Venemaa mõjusfääris, on hetkel peatanud enda osalemise Moskva juhitud piirkondlikes organisatsioonides, kui kui NATO transiit lõpeb, tuleb neil jälle pilk Venemaa poole pöörata.

Demokraatia edendamine ei tohiks olla meie jaoks primaarne, kuna muidu ei ole meil piirkonnas midagi teha. Peab meeles pidama, et tegemist on valdavalt ikkagi nn klanniühiskondadega ehk kui üks klann nõrgeneb, astub asemele teine. Kindlasti tuleb rõhuda majanduslikule stabiilsusele, nagu näiteks seda teeb Hiina. Peking leiab, et investeerides sealsetesse infrastruktuuri projektidesse, tekib võit mõlemal poolel, win-win-olukord. Euroopa Liit peaks sama poliitikat järgima, sest kui majandus on korras, on inimestel aega hakata mõtlema ka demokratiseerumisele.