Rait Maruste: demokraatia – oht jälitustegevusele?

Foto: Corbis / Scanpix

Eurooplastel on põhjust olla murelikud ja umbusklikud. Olles üle elanud KGB, STASI, Securitate jmt aja, peaks Euroopa demokraatia jaoks olema võtmeküsimus, mis liiki, ulatuse ja sügavusega jälitamine on vastuvõetav. Mis saab edasi, on raske prognoosida, kuid välistatud ei ole, et internet laguneb geopoliitilisteks sfäärideks.

See, et võimuvõitluses poliitikas ja eraelus üksteise järele nuhitakse, pole mingi ­uudis. See on toimunud nii aegade hämarusest alates ja kestab ilmselt nii kaua kui inimsugugi.

Uudis pole ka see, et riigipeade järele luuratakse. Küll aga on uudis see, et nüüdseks on jälgimine võtnud ennenägematud massimõõtmed. Jälgitakse seda, mida teeb torumees, koolipoiss, pensionär, rääkimata võimuteostajatest, põhimõtteliselt iga inimene. Igaüks, kes jätab maha elektroonilise jälje kas arvuti, telefoni või muu signaali abil, käib «masinast läbi». Veel inimpõlv tagasi see nii ei olnud. Siis käis jälgimine valdavalt intsidendi- või kahtlustusepõhiselt. Polnud lihtsalt nii palju inimesi, et füüsiliselt jälgida nii igat koolipoissi ja töömeest kui ka potentsiaalset riigikukutajat. Tänapäeval on varasem niinimetatud suunatud jälgimine (target surveillance) või detsentraliseeritud andmeanalüüs asendunud massijälgimisega (mass surveillance).

Nüüdisaegses igapäevaelus oleme seotud elektroonilise lõa otsa. Iga väiksemgi tegemine või asjaajamine on seotud elektronide ja bittidega. Ilma kahtluseta on see teinud meie elu mugavamaks ja kiiremaks. Vähe sellest, lisaks praktilises elus vältimatule ja möödapääsmatuks muutunud/muudetud asjaajamisele tõugatakse meid meie edevust ja uudishimu oskuslikult ära kasutades kõikvõimalikesse sotsiaalmeediatesse, näoraamatutesse, e-ostlemisse ja -meelelahutusse, kus me siis kõik oma tegemised, olemised ja arvamised ise välja laome.

Kui on olemas tehnoloogilised võimalused ja programmid seda kõike pakkuda, siis on mõistagi olemas ka programmid, et kogutut töödelda, kokku seada vajalikku infot, näiteks nn kasutajate profile jpm. Profiile saab omakorda kasutada inimeste ohtlikkuse hindamiseks, eelistuste, aga ka meelsuse väljaselgitamiseks, poliitika kujundamiseks, läbirääkimisteks, majandusstrateegia väljatöötamiseks jne.

Mida muud see laikimine on, kui oma eelistuste, iseloomu ja meelsuse esiletoomine. Kui see kõik on inimeste endi (suuresti priitahtlikult, osati sunnitult) tehtud, siis on ainult tehnika küsimus, kuidas «viljad» kokku korjata.

Internetikaablid jõuavad kõik kokku Ameerika suurte kompaniide, nagu Microsoft, Google, Facebook, Apple, Yahoo, Skype, AOL, jt teenusepakkujate juurde. Neist ei saa enam üle ega ümber. Nendel kompaniidel omakorda on lepinguline kohustus lasta kogu liiklus läbi NSA jt samalaadsete organisatsioonide masinatest ja programmidest. Lisaks tuntud PRISM-programmile on veel terve rida teisi, nagu X-KEYSCORE, UPSTREAM, BULLRUN, STELLARWIND jt. Jälgimine hõlmab ka satelliitandmesidet, pilveteenuseid jne (Google Drive, Dropbox, Amazon jne). Nende röögatu võimsusega masinad ja programmid võivad silma peal hoida kogu ilmal. Näiteks UPSTREAM-programm võimaldab internetikaabli ühenduse kaudu jälgida nii ELi kodanike andmebaase kui internetiliiklust.

Kokkuvõttes on Ameerika oma tehnoloogilist üleolekut kasutades muule ilmale mütsi silmadele tõmmanud. Vähe sellest, Ameerika FISA seaduse (US Foreign Intelligence Surveillance Act) kohaselt lubab FISA kohus (on selline poolvarjatud ametkonnasisene erikohus) NSA-l luurata iga väljaspool USA territooriumi oleva mitteameeriklase järele.

Siiski, ameeriklased ei ole seda kõike teinud päris üksi, vaid koos eurooplastega. Kõige vahetumalt brittide luureagentuuri GCHQ koondprogrammi TEMPORA kaudu, kes tegutses tihedas koostöös ameeriklaste NSAga. Lisaks brittidele on Euroopas mitmed teised ELi liikmesriigid, nagu Rootsi, Prantsusmaa, ja Saksamaa, oletatavasti ka Holland, kes on jälgimises ja andmete kogumises aktiivselt kaasa löönud. Kogu tegevus käib siiski NSA juhtimisel ja koordineerimisel.

Mis muret teeb, on abitus ja teadmatus sellest, mis reeglid kehtivad. Või kas seal üldse on mingid reeglid, põhimõtted ja järelevalve. Kui ma näiteks kirjutan lapselapsele e-kirja ja trükin kogemata sõna «komm» asemel «pomm», siis sõelub masin selle välja. Või surfab mõni nooruk uudishimust või ekslikult kusagil ohtlikul saidil, siis sõelub masin selle välja. Või kui tahan helistada kellelegi, kuid teen numbrit valides vea ja satun mingi «märgitud mehe» peale, on kontakt fikseeritud.

Süütu kasutaja saab või võib saada klassifitseeritud ja klaasseinaga ümbritsetud. Me ei tea seda, me ei tunne seda. Kõike teeb masin. Me ei saa teada, ja masinaga vaielda on mõttetus niikuinii. Inimanalüütik, kes teeks vahet juhusliku eksituse ja põhjendatud kahtlustuse vahel, sekkub, kui üldse, alles väga viimases etapis.

See peaks olema üldteada, et telefoni taskuskandmine võimaldab fikseerida omaniku liikumise sekundilise ja mõnemeetrise täpsusega ning kaamera telefonis-arvutis võib töötada ka vastupidiselt ning jälgida omaniku tegemisi ja kõnet online. Auto GPSiga on sama lugu. Et kõik toimub distantsilt, on meis tekkinud mulje, et me oleme privaatsed ja vabad-kaitstud. Kuid see ei ole nii.

Asjaajamise elektroonilisuse tõttu peame küsima ka seda, kas mitmed seni kehtinud paradigmad ja tabud on endiselt kaitstud. Kas advokaadi ja kaitstava suhtlus on endiselt privaatne või on seal «vares» vahel. Või arsti ja patsiendi suhe? Või meie terviseandmed? Pangasaladuse kehtivust ei võta tänapäeval vist keegi enam tõsiselt. Loodetavasti vähemasti pihisuhe on seni endine.

Mõistagi on kogu lool mitu tasandit. Üks on see, mis toimub Lõuna-Eestis, teine Eestis, kolmas Euroopas ja neljas maailmas globaalselt. Mõistagi ei klaari seda, mis on Lõuna-Eestist kogutud teabes, ameeriklased. Aga nemad hoiavad kotisuud. Oma tasandi infot haldavad, hindavad ja kasutavad ikka kohalikud. Infot saadakse ja vahetatakse. Kuid millised on need piirideülese teabekogumise mängureeglid, kas keegi teab? Kus on need punased jooned, millest üle ei astuta, sest turvalisus pole lõppkokkuvõttes siiski mitte eesmärk, vaid ainult vahend. Tavapärased riiklikust suveräänsusest tulenevad mängureeglid siin enam ei kehti.

Me eeldame ja seda meile kinnitatakse, et andmeid kasutatakse ainult headel eesmärkidel ja väärkasutus on välistatud. Et info liikumine on ainult ühesuunaline. Tore uskuda, kuid kriitiline mõistus küsib ka seda, et kui on ühesuunaline info liikumine, siis ei ole ju kuidagi välistatud ka teabe vastupidine liikumine. Valitud teemadel valitud isikutele – läbirääkimisteks, lepingute sõlmimiseks, mõju avaldamiseks, šantažeerimiseks, ühiskonnaelu meelsuse juhtimiseks, tööstusspionaažiks jne. Või satub teabe juurde mõni kaabakas, kes kiusatusele vastu ei pane ja tilgutab seda omakasust või mis iganes muust ideest lähtudes oma sõpradele või liikumisele, või neile, kes küsivad ja hästi maksavad.

Võib ju väita, et infot kogutakse ainult meie turvalisuse tagamiseks. Ameeriklaste kohati paranoiliseks läinud kahtlustamist võib 9/11 kontekstis kuidagi emotsionaalselt ka mõista. Kuid nüüdseks väljaarendatud jälgimise mastaap ja kulukus on kaugelt üle võlli ja ületanud igasuguse proportsionaalse vastureaktsiooni. Pealegi, üks järeldus, mis selle sündmuse uurimisel tehti, oli see, et loodeti liigselt signaalluurele ning alahinnati inimkontakti ja analüüsi. Aga ikka marsitakse vana teed pidi aina edasi.

Jutt turvalisuse tagamisest on osati küll õige, kuid tervikuna lihtsameelsetele. Viimane 60 aastat pole maailm/Euroopa olnud kunagi nii rahulik ja ohutu. Ja see ohutus algas kaugelt enne massilist digijälgimist, seega ei ole sellest põhistatud või selle tagajärg.

Euroopal on selgelt probleem. Alustades sellest, et brittide GCHQ tungis läbi Belgacomi, kasutades süsteemi koodnimetusega «Operation Socialist», et saada ligi Euroopa Liidu institutsioonide andmetele. Vaheküsimus, kas ELi ja USA eelseisvad kaubandusläbirääkimised edaspidiselt on võrdsete partnerite läbirääkimine? Enamikust ELi liikmesriikidest andmete kogumine toimus üle nende peade, valitsusi, veel vähem riikide kodanikke ja firmasid asjast informeerimata. Probleem on kaugelt suurem kui lihtsalt andmekaitse.

Veelgi tähtsam on aga see, et Euroopa alusväärtused, demokraatlik õigusriiklus eriti, on löögi all. Euroopas on inimene andmete omanik. Kui intsidendipõhine suunatud jälgimine kriminaalmenetluse huvides on Euroopa liikmesriikides enam-vähem reguleeritud ja õigusriikliku kontrolli all, siis massijälgimine uue nähtusena on nii eesmärgilt, reguleerimatuselt, ulatuselt kui mahult enneolematu ja sarnaneb rohkem politseiriikluse kui Euroopas austatud õigusriiklusega. Õigusriiklikud ja konstitutsioonilised kaitsemehhanismid rakenduvad praegu ainult ameerika alamatele, kuid mitte eurooplastele. Need andmed tõmmatakse ja töödeldakse üle eurooplaste ning nende demokraatlikult valitud võimude pea.

Tehnoloogia on ennegi muutnud maailma ja meie arusaamist sellest, mis on hea ja mis halb. Olles üle elanud KGB, STASi, Securitate jmt aja, peaks Euroopa demokraatia jaoks olema võtmeküsimus, mis liiki, ulatuse ja sügavusega jälitamine on vastuvõetav. Selgust saamata selles, mis või kes on sellise massijälgimise eesmärk ning kuidas andmeid kogutakse, töödeldakse, filtreeritakse ja analüüsitakse ning kuidas on korraldatud selle üle demokraatlik järelevalve, tuleb eurooplastel õigustatult olla murelik ja umbusklik. Mis saab edasi, on raske prognoosida, kuid välistatud ei ole, et internet laguneb geopoliitilisteks sfäärideks. Hiinlastel on juba oma Facebook, venelastel GPS.