Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
/nginx/o/2013/10/17/2553834t1h41dc.jpg)
Iseenesest mõista on iga kriisi ennetamine diplomaatiliste meetmetega mõistlikum kui kriisi lahendamine sõjaliste vahenditega. Ometi kipuvad väikeste hirmud suurte rõõmu kõrval vähetähtsaks taanduma, kuigi «paranoia on sageli tõe eelkäija», nagu ma kusagilt ammu lugesin.
Nädala eest teatas Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton, et Iraani tuumaprogrammi osas on jõutud kokkuleppele. Selle nimel pingutasid Suurbritannia, Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, USA ja Saksamaa. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon tervitas lepet tema pressiesindaja sõnul palavalt ning, tahtmata olla küüniline, mida muud olnukski tal teha. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu seevastu nimetas lepet ajalooliseks veaks ning, mõeldes nagu üks väike teisest väikesest, tuleks pigem jagada Netanyahu pessimismi kui Ashtoni optimismi.
Postimehe välisuudiste juht Evelyn Kaldoja kirjeldas oma kommentaaris «Raketikilbiühistu» (PM 24.11.2010) globaalseid suhteid läbi korteriühistu toimimise loogika. Ning halvimal moel toimivaid inimsuhteid rahvusvaheline poliitika sageli meenutabki: andeks antakse harva, ainult äärmisel juhul ja tugeva surve all, mitte midagi ei unustata ning keegi pole siiras.
Juba see, et Hiina ja Venemaa ajavad midagi koos teistega ning kiidavad tulemust, mõjub kõhedust tekitavalt. USA võiks neid tasakaalustada, kuid Obama, eriti pärast käitumist Süüria konflikti osas, jätab ebakindla mulje. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa tahavad kindlasti parimat – olgu selleks tuumavabam maailm või turvaline naftatee läbi Hormuzi väina –, kuid ei ela piirkonnas, mille piiri taga ülekaalukas naaber koguaeg väitsa ihub – kui mitte muuks, siis lihtsalt selleks, et näidata, et ta võib.
Niisiis võib Benjamin Netanyahugi reaktsiooni taga olla mitmeid põhjuseid, kuid üks neist, ja turvalisust silmas pidades olulisim, on sama, mis ajab turri siinset ilmanurka iga kord, kui Venemaa jälle «Zapadit» korraldab. Me küll ei kahtle NATO võimekuses, kuid kui häda on käes, siis oleme hädas ikkagi me ise.
Ja sama toimub ka Iisraeliga. Olles agressiivses naabruses vaenlase võrdkuju, ilmselt ei kahtle nad, et abi tuleb, kui nad on hädas. Ent selleks peavad nad olema hädas, mis tähendab kaotatud inimelusid, majanduskahju ja poliitilist ebastabiilsust. Ehk kõike seda, mis ühest toimivast riigist kiiresti hädaoru teeb.
Ning tuumaleppest hoolimata ei näita Iraan kuigi palju sõbralikumat nägu. Kohati lausa märatseva hulluna mõjunud president Mahmoud Ahmadinejad on tänaseks küll asendunud rahumeelsema Hassan Rouhaniga, kuid veel neli päeva enne ajalooliseks tituleeritud leppe sõlmimist kuulutas Iraani kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei omakaitseväe komandöridele, et «sionistliku režiimi tugisambad kõiguvad ja see on hukule määratud».
Nii et kui on tegemist läbimurdega, siis tundub see olevat üpris valikuline ning ei sõltu poolte väärtustest, vaid ainult huvidest.