Nädala eest teatas Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton, et Iraani tuumaprogrammi osas on jõutud kokkuleppele. Selle nimel pingutasid Suurbritannia, Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, USA ja Saksamaa. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon tervitas lepet tema pressiesindaja sõnul palavalt ning, tahtmata olla küüniline, mida muud olnukski tal teha. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu seevastu nimetas lepet ajalooliseks veaks ning, mõeldes nagu üks väike teisest väikesest, tuleks pigem jagada Netanyahu pessimismi kui Ashtoni optimismi.
Postimehe välisuudiste juht Evelyn Kaldoja kirjeldas oma kommentaaris «Raketikilbiühistu» (PM 24.11.2010) globaalseid suhteid läbi korteriühistu toimimise loogika. Ning halvimal moel toimivaid inimsuhteid rahvusvaheline poliitika sageli meenutabki: andeks antakse harva, ainult äärmisel juhul ja tugeva surve all, mitte midagi ei unustata ning keegi pole siiras.
Juba see, et Hiina ja Venemaa ajavad midagi koos teistega ning kiidavad tulemust, mõjub kõhedust tekitavalt. USA võiks neid tasakaalustada, kuid Obama, eriti pärast käitumist Süüria konflikti osas, jätab ebakindla mulje. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa tahavad kindlasti parimat – olgu selleks tuumavabam maailm või turvaline naftatee läbi Hormuzi väina –, kuid ei ela piirkonnas, mille piiri taga ülekaalukas naaber koguaeg väitsa ihub – kui mitte muuks, siis lihtsalt selleks, et näidata, et ta võib.
Niisiis võib Benjamin Netanyahugi reaktsiooni taga olla mitmeid põhjuseid, kuid üks neist, ja turvalisust silmas pidades olulisim, on sama, mis ajab turri siinset ilmanurka iga kord, kui Venemaa jälle «Zapadit» korraldab. Me küll ei kahtle NATO võimekuses, kuid kui häda on käes, siis oleme hädas ikkagi me ise.