Kuigi me oleme kuulnud jutte Eesti piirkondade ebavõrdsusest nii pikalt ja palju, et see teemapüstitus ei peaks olema kellelegi mingiks üllatuseks, on statistikaameti värske ja rohkete andmetega kogumik piirkondlikust arengust ometi kainestav lugemismaterjal. Lehekülg lehekülje, tabel tabeli järel ilmestab seda, kui suurel määral kaldu on arenguvõime Harjumaa poole.

Seejuures pole ju Eesti riik kahe kümnendi vältel piirdunud ainult regionaalse ebavõrdsuse nentimisega, vaid oma poliitikaid on selle probleemi lahendamiseks proovinud erinevad erakonnad ning osal neist on olnud regionaalareng programmis vägagi kesksel kohal. Piirkondlike erinevuste tasandamiseks on kulutatud märkimisväärsel hulgal nii Eesti maksumaksja kui Euroopa Liidu tõukefondide raha. Sellegipoolest on nii inimesed kui äritegevus kandunud üha suuremal määral nimelt pealinna ja selle ümbrusesse.

Suurele optimismile, et seda protsessi oleks võimalik peatada, on statistikaameti esitatud andmetest ja nende interpretatsioonist väga keeruline tuge otsida. Ühelt poolt on ju selge, et tänu headele masinatele ning moodsale töökorraldusele ei vajata ei põllumajanduses ega metsanduses sama palju inimtööd kui aastakümnete eest. Teede parandamine, riiklikud ühistranspordi dotatsioonid ning kasvõi uued rongid ja paremad autod on kõik tegurid, mis peaksid võimaldama käia tööle üpris kaugete vahemaade taha – seda hüütakse moodsa sõnaga pendelrändeks.

Häda on aga selles, et isegi Tartu osas on kaheldav, kas see linn suudab olla tõmbekeskusena vastukaaluks Harjumaale ning vedada Lõuna-Eesti arengut. Lisanduvaid töökohti, uusi investeeringuid on selleks vähemalt praegu liiga vähe. Tartumaal on SKT ühe elaniku kohta poolteist korda väiksem kui Harjumaal. Näiteks Jõgeva, Valga ja Põlva maakond jäävad ses osas Harjumaale alla peaaegu kolm korda (tõsi, kasv on vaesemates maakondades olnud kiirem kui Harjumaal).

Niinimetatud tõmbekeskuste poliitika peaks aitama avalikku raha suunata senisest kontsentreeritumalt nende kohtade arendamisse, millest usutakse, et seal võiks tõepoolest ettevõtete ja ühes sellega töökohtade arv kasvama hakata.

Need võiksid kujuneda sellisteks paikadeks, kus inimesed saaksid tööd ja leiba nii, et ei pea oma senisest elukohast päriselt ära kolima, ei Harju- ega välismaale.

Siiski on enam kui kaheldav, kas ka sellise tegevusega suudetakse Harjumaa poole kaldumise trendi murda. Pigem on usutav, et sihipärase tegutsemisega on võimalik seda liikumist leevendada.

Statistikaameti loodud hetkepilt ja erinevate näitajate trendid on üks tugipunkt, millele toetudes on võimalik piirkondliku arengu probleemidele kainelt lahendusi otsida.