Karl Martin Sinijärv: CAPISCE?

Karl Martin Sinijärv Foto: Postimees.ee

Sirbi juhtum puudutas paljusid ja nonde inimeste nädalatepikkusel häiritusel on väljaarvutatav hind, kirjutab kirjanik Karl Martin Sinijärv Õpetajate Lehes.

Ma loodan, et täna ja edaspidi loetakse Sirpi enam kui iiales varem. Ja et seda teevad ka need, kes ühel või teisel põhjusel seda teha ei viitsinud. Oi, noid põhjusi on palju kuulda olnud. Alates snooblikust ninagaviskamisest kuni tõsise püsilugeja läbimõeldud nendinguteni vajakajäämistest viimase aja numbrites. Ma ei räägi neist, kes ei teadnud enne, et Sirp olemas on, ega saanud kogu probleemipüstitusest aru saadagi. Arusaamises on olulik uba.

Ma loodan ka seda, et mõne aja pärast – rõhutan, mõne aja pärast – saab toimunule tagasi vaadata kui arusaamatusele sõna kõigis mõtetes. Aru ei saadud väga paljudest asjadest. Ei saadud aru, miks käituda, kuidas käituda ja eriti vähe saadi aru sellest, mismoodi käituda vigadega, mida ette näha ei osatud või tahetud. Avalikkus ei saanud aru saada üldse millestki, sest kindlat teavet sellest, kes, kas, kunas ja kuidas toimetas, pole praegugi just liiga palju ning asjaloo kooruma hakates oli seda lausa lubamatult vähe. Minister sai aru, et ta ei tohiks liiga paljudest asjadest aru saada, ning seda arusaamatust ta ka väljendas, saamata aru, et nii mõnestki teemast arusaamine on ta esmane kohus. Kuidas ministri ametist lahkumine kulgeb, saame näha (ja aru) ilmselt lähipäevil.

Suure tõenäosusega ei saanud maailma asjade kulgemise korrast eriti aru inimesed, kellele täiesti ootamatult koondamisteated esitati. Ma ei tea, kas niisugust nägu maailm neile ja meilegi, kes me ühes ja kaasa tundsime ning tegutsesime, enam teab kui arusaadavaks muutub. Mõnest asjast, tahaks loota, ei pea iial lõpuni aru saama. Neid ignoreerides aga jätame, arusaadavalt, õhku rippuma nende kordumise ohu.

Alati võib ju jälle juhtuda, et üks või teine ametnik ei saa oma ülesannetest päris täpselt aru, ei saa aru, mida ta võib teha, mida ta peab tegema, mille ta võib tegemata jätta ja mida ta mingil tingimusel teha ei tohi. Võib minna nõnda, et arusaamatuse lõksu – ma väldin järjekindlalt igasugustele vandenõuteooriatele tuld ja toidust andmast uskudes, et rumalus ja ebaõnn põhjustavad palju enam jamu kui kuri kavatsus ja konspiratsioon – langeb kaks ametnikku või asjaomast isikut korraga. Ka kolmega võib see juhtuda. Siinkohal võimalduvad mitmesugused ebasoodsad kombinatsioonid.

Ent väga palju rohkem inimesi ühel ajal üldjuhul ajutiselt hulluks ei lähe. Seepärast tuleb inimesi puudutavate otsuste tegemisse kaasa haarata rohkem inimesi. Raskem on eksida, raskem on eksimusi varjata, kergem on nõu küsida. Kelleski ikka mõistuse hääl hüüdma hakkab, kelleski murdub ükskõiksus, kaob kiirustamine, pudeneb parteidistsipliin või on kellelgi lihtsalt aega asjasse sügavamalt sisse vaadata. Igal juhul on tõenäolisem, et keegi ka tegelikult asjast aru saab.

Muidugi on olemas võimalus, et keegi kusagil kõrgel ja kaugel saab (kõigist) asjadest liigagi hästi aru. Ning mõtles vahelduseks minna üle inimeste – õnneks antud juhul üle laipade siiski mitte. Mitte et see viimane kuigivõrd sõltunuks hüpoteetilise niiditõmbaja suvast, kui otsused kord tehtud. Millised motiivid sedasorti mõttesuuna taga võisid olla, kui neid üldse oli, jääb suure tõenäosusega alatiseks hämaraks. Sama kindlasti ei kao kuhugi kõlakad ja kuulujutud, mida võib rõõmuga kedrata veel kaua. Huvitavad valed meeldivad inimestele alati enam kui igav tõde, ja aitavad lehti müüa. Iseasi, kas tõde on alati igav. Mõnikord on üpriski huvitav juba tõe väljakoorumise protsess kui selline. Sirbi juhtumil oli see seda kindlasti. Kuidas eitustest said mühatused ja mühatustest mõminad ja mõminast häbelik jaatus – puhas kunst ja ilupilt.

Jah, ma saan aru inimestest, kes ei saa aru sellest, mis valesti tehti, ning suudavad turvalisest kaugusest vaadelda toimunut kui miskit masti happening’i või perfomantsi. Kunst on vahel üsna julm. Aga ma ei saa aru inimestest, kes arvavad, et meie oma riik võib endale süüdimatul ja üsna ülbel kombel lubada seesugust ringikäimist inimestega, kelle oma ta on. Inimesi on meil väga vähe. Juurde ei paista neid kusagilt tulevat. Heidutus- ja peletustaktikat kasutavad riigiisakesed tuleb suunata tootvamale tööle, sõbraliku, euroopaliku õlalepatsutuse saatel mõistagi. Olnuks neil endil meeles inimesi veidi sõbralikumalt õlale patsutada, nendega rääkimisest kõnelemata, võinuks palju pahandust sündimata jääda.

Sirbi juhtum puudutas paljusid. Sel puudutusel, nonde inimeste nädalatepikkusel häiritusel on väljaarvutatav hind. Sellest peaksid aru saama inimesed, kellele meeldib kogu maailma majandusliku kasu ja kahju võtmes käsitella. Rehkendage, sõbrakesed. Ja mõelge, kas ja kui arukas on pidada ametis inimesi, kelle käitumine rikub liiga paljude teiste töövõimet. Selmet innustada.

Ja jälle ei kirjutanud ma nimedest ega isiklikult. Usun, et saate aru, et mure on mujal. Sain ma asjadest õigesti aru?