Neinar Seli: kellegi mina on suurem kui meie!

Neinar Seli Foto: Kristjan Teedema

Sotši olümpia­mängudeni on jäänud 70 päeva ning see on väga vale aeg isiklikel või poliitilistel põhjustel sportlastelt vaip alt ära tõmmata, kirjutab Eesti Olümpia­komitee president Neinar Seli.

Viimastel kuudel Eesti spordi rahastamise ümber toimunu on toonud välja kõik Eesti spordi sõbrad ja Eesti spordi vaenlased. Olen ise siiralt tänulik ja ütlen edasi ka spordirahva südamest tulevad tänusõnad kõigile, kes on võtnud südameasjaks seda teemat avalikult hea sõna või kirjareaga käsitleda. Ainult nii, üheskoos, saame ennast teha nähtavaks ja arusaadavaks kogu ühiskonnas.

President Lennart Meri on öelnud: «Suured rõõmud ja suured mured liidavad rahvast.» Kui suured mured tulevad sageli meist olenemata, siis rõõmude allikas, vastupidi, on enamikul kordadest meie kätes.

Nii nagu laulupeod tekitavad meis kõigis ühtekuuluvustunde, liidavad meid ka meie atleetide suurvõidud endast suuremate või lausa kogu ülejäänud maailma sportlaste üle. Siis tunneb igaüks meist natukene iseennast seal autasustamispjedestaalil seismas ja hümni laulmas. Oleme sellel hetkel üks, oleme meie. Praegu on kõik sporti armastavad inimesed taas üheks koondunud ning saanud aru, et on vaja olla jälle nagu üks mees ühise asja eest väljas, et olla ja tunda ka edaspidi seda ülevat tunnet: meie.

Kaasaegne spordiliikumine on arenenud pea poolteist sajandit. Algul oli ainult sportlane, siis lisandus treener. Kõike tehti ise ja tehti lihtsalt. Kuid nüüd oleme seisus, kus sellest on saanud riikidevaheline «võidurelvastumine». «Võidurelvastumine», kus iga tiitel, iga medal ja iga kõrge koht on oluline. Keegi ei kingi kellelegi midagi, ei sekundit ega sentimeetrit. Kaasatud on oma ala parimad teadlased, parimad treenerid ja taustajõud. Ja see kõik maksab.

Juhtinud ise spordialaliitu, tea­n ja tunnen seda valu, mida tunneb praegu iga samamoodi südamega asja juures olev ametivend ja -õde. Soovist olla võrdväärne partner tandemile sportlane-treener, teeb ta kõik endast oleneva ja rohkemgi veel, et tagada vähemalt minimaalne, et natukenegi suurriikide atleetidele vastu saada. Kujundlikult saetakse euro kas või kolmeks, et pigistada sellest eurost maksimum ja et iga sent läheks õigesse kohta.

Kahekümne aastaga on Eestis välja kujunenud raamistik, mille alusel valdkonnad kuskilt raha saavad. Sporti armastavad inimesed on teinud maksimumi või isegi natuke rohkem. Kuid tänapäeva tippsport nõuab lisa. Meil on olemas treenerid, taustajõud ja ka andekaid atleete tuleb juurde. Teiselt poolt näitavad spordivõistluste ülekannete vaatajaarvud, et iga neljas Eestimaa elanik on otseülekande juures, kui suur võit sünnib. Seega väga suurele osale meie rahvast on see oluline.

Nüüd jõuame kõige tähtsama juurde. Kui see on oluline, siis on ka rahva toetus oluline. Riik, see on rahvas ja vastupidi. Ka riigiettevõte on piltlikult öeldes rahva ettevõte. Meie seadused näevad ette võimaluse, et eduka riigiettevõtte kasumist võib 1,5% jaotada heategevuseks, toetada meie kultuuri ja sporti. See ei tohiks olla mingilgi määral keelatud, vaid peaks olema hoopis kohustuslik. See on kõigi meie ressursiga toimuv ettevõtlustegevus.

Praeguseks oleme olukorras, kus Sotši olümpiamängudeni on jäänud 70 päeva. Alaliidud teevad viimaseid ettevalmistusi, et koondada nelja viimase aasta tehtu sellesse ajahetke, kus realiseerub see, mis meie atleetidel on kogutud ja varutud, et võistelda maailma parimatega. Sellel hetkel peavad nad tunnetama meie toetust ja tuge, tajuma ja teadma, et kõik, mis nende ümber oli võimalik teha, ka tehti, ja nüüd on nende kord. Siin peame siis juba ka meie endalt küsima, kas tegime kõik, mis meist olenes. Kas toetasime ja rahastasime, kas mõjutasime positiivse kriitikaga või hoopis tõmbasime viimasel hetkel neid alt, mingeid isiklikke ambitsioone taga ajades. Ajaloos ei ole ka sellised näited võõrad.

Spordi juhtimine on Eestis väga väikese palgafondiga. Need, kes selle eest palka saavad, võib sõrmedel üles lugeda. Meil ei ole kombeks kulutada raha suure ametnikearmee ülalpidamiseks. Need vähesed, kes on, hoiavad asja nii korras, kui see võimalik on. Siit reserve ja kokkuhoiukohti leida pole võimalik.

Praegu oleme seisus, mida võib isegi pöördeliseks nimetada. Alles on enamik meie traditsioonilisi alasid ja madalseisus olnud alad on näidanud selgeid tõusumärke. Selles olukorras oleks lausa kuritegelik mitte võtta vastutust ja eirata seda. Mitte toetada, vaid takistada.

Tallinna Sadam on 16 aastat olnud kindel kultuuri ja spordi toetaja Eestis. See on pikk aeg. Selle ajaga on välja kujunenud meeldiv koostöö. Sellest on saanud tava, et paljud Eestimaa elanikud teaks ja tunneks, mis on Tallinna Sada­m, ja mis kõige tähtsam: see on ka meie. Samas konkureerib Tallinna Sadam oma tegevusega kogu Skandinaavias ja Läänemere turul. Tundes kohustust ühiskonna ees, oleme valmis endistviisi spordile ja kultuurile toetust andma.

Tallinna Sadama positiivne maine läbi meie edukate sportlaste ja tublide kultuuriinimeste aitab kindlasti kaasa sadama kui vastutustundliku ettevõtte kuvandile, tagades konkurentsieelised lähiriikide turgudel. Ettevõtete kuvandi konkurentsis on sadam riigiettevõtete valdkonnas saanud alati kõrgeima koha ja siinjuures ei saa alahinnata spordi toetamise tuge sellele.

Olen Tallinna Sadama nõukogu liige olnud üle kümne aasta, kandes vastutust organisatsiooni hea seisundi ja Eesti majandusele oluliste kaubavoogude eest. Tunnen vastutust ja olen valmis seda alati kandma, astudes ka nõukogu liikme kohalt tagasi, kui see aitaks sellest kummalisest paigalseisust edasi. Aga ma vastutan ka sadamas tehtud majanduslike otsuste ja alanud ehitusprotsesside eest ning seisan nende eduka valmimise eest. Sama meelt on varasemalt olnud ka Tallinna Sadama üldkoosolek ministri isikus. Aga otsuse tegemise õigus on alati ministri käes.

Ilmselt on praegu käes jälle see aeg, mil kõik peavad aru saama, et meie saatus on meie endi kätes. Keegi ei tee meie eest midagi ära, ikka peame ise tegema. Kui teeme head, teeme seda endale. Kui teeme halba, teeme seda ka endale. Ning igaüks meist peaks peeglisse vaadates endalt küsima, mida mina olen teinud ja kas olen teinud kõik, et see meie-tunne on minus suurem kui sõna «mina».

Ettevõtja Neinar Seli on Eesti Olümpiakomitee president, ASi Tallinna Sadam nõukogu esimees ning Reformierakonna liige.