FOTO: SCANPIX

Tenerifele tšetšeeni päritolu Ilyase rõivakauplusesse Marc Cain mullu tööle läinud ja sealt kahe kuu pärast lahkunud Sandra [nimi muudetud] pani kirja oma loo. Ta oli juba ammu tahtnud Eesti naisi selle firma tööpakkumiste eet hoiatada ning kinnitab oma loos, et eilses Õhtulehes ilmunud Anni kirjeldus pole naise kapriiside väljendus, vaid tõepoolest sekkutakse seal väga palju töötajate eraellu.

Esimeseks tööks Tenerifel osutuks minu jaoks kahjuks seesama rõivakauplus Marc Cain. Tänu reisimisele on mul mitmeid erinevaid töökogemusi ning klientiga suhtlemine ning nende teenindamine pole minu jaoks kunagi probleemiks olnud. Selle poe kohta sain ma teada oma vanalt tuttavalt, kes oli juba pikemat aega elanud Tenerifel. Tema soovitas mul sinna pöörduda, sest poodi oli vaja uut töötajat.

Saarele jõudes sain juba järgmisel päeval minna tööintervjuule ning mind võeti kohe tööle ka . Räägin puhtalt eesti ja vene keelt ning inglise keelega ka enam probleeme pole. Hispaania keelt nad ei nõua, kuna nende jaoks on seal kõige tähtsam vene keel. Vene kliendid olid need, keda ei tohtinud käest lasta, vaid meie kohustuseks oli nende rahakotid meie poes «tühjaks pumbata». .. või siis vähemalt 50 protsenti tühjemaks .

Intervjuul käidud, vajalikud paberid (minu poolt) korda aetud, saingi ametlikult tööle asuda. Töötasin kuus päeva nädalas kella 9-22, mille sisse kuulus 15 minutit kiiret lõunat. Intervjuul olin ma käinud mitte senjoor Ilyase ja tema naise senjoora Eva juures, vaid nende mänedžeri juures , kes mind tööle võttis.

Pärast kolme proovipäeva ütlesin, et ei taha enam seal tööd teha, kuna mulle ei meeldi seal ning tunnen, et õhus on liiga palju pinget. Sain aimu teiste tüdrukute/naiste käest, mis seal poes tegelikult toimub. Kuna olin tol hetkel ainuke, kes rääkis puhtalt vene keelt, siis mu lahkumisest kuulnud kõrgemad ülemused (Ilyas ja Eva) võtsid kohe minuga ühendust, et privaatselt kokku saada ning seda asja arutada. Saime nendega otsemaid kokku ühes suure uhke hotelli kohvikus, kuhu tulid mõlemad kohale. Senjoora Eva rääkis üldiselt ainult hispaania keelt, aga Ilyas räägib puhtalt vene keelt ning ka hispaania keelt .

See poekett (neil on paar poodi kokku saarel) on nende «pereäri», nagu nad väitsid. Ilyas hakkas järsku mu vastu huvi tundma – miks ma otsustasin lahkuda, mis mulle ei meeldinud jne. Arutasime seda kõike, ütlesin, et käitun inimlikult nind lahkun siis, kui olen endale asendaja leidnud. Sellepeale hakkas Ilyas mulle seletama asju mind ümber veenma. Ta lubas, et pärast kolme kuud seal töötamist tõstab ta mind mänedžeri kohale ja hakkab ka suuremat palka maksma, nii nagu tegi seda ka teise eestlasest neiuga, kes on tema «ketikoer» ning kes oli nõus kõik oma sõbrad ja eraelu loovutama selle töö nimel.

Ka mulle pakuti sama: korter, auto (Ilyase sõnul Mercedes, sest see olevat nende firma auto, kuigi ise nad jagavad ühte Volkswagenit kolme peale), palju reise teistesse riikidesse, moešõudel osavõtt, uued kasulikud tutvused jne.

Nendega isiklikult tutvumine tundus esialgu isegi sõbralik ja normaalne. Kuni hetkeni, kui senjoor ja tema «ketikoer» hakkasid mind pärast tööpäeva lõppu (kell 22!) välja vedama õhtust sööma. Oli üks hetk, kus ma ütlesin sellele eestlannale, et kas ma tõesti PEAN tulema, isegi kui mul pole kõht tühi või kui olen väsinud ja tahan lihtsalt koju minna? Selle peale öeldi mulle, et hoiaksin oma suu kinni ning mitte kunagi ei hakkaks senjoorile vastu. Pead temale alluma.

Olenemata sellest, et mu kallim ootab mind hilisel õhtul koju, PEAN mina istuma kusagil söögikohas ja endale toitu sisse pugima, sest ülemus ju nõuab seda? Nende eesmärk tööväliselt minu välja vedamisel oli see, et nad tegid mulle iga kord ainult ajupesu. Soovitasid soojalt mul suhe lõpetada, sest ees on nii palju huvitavaid asju ja rikkaid inimesi, kellega me moeetendustel hakkame käima ja kes pakuksid mulle palju rohkem huvi, kui see oma mehega kodus olemine ja meie suhte hoidmine.  Ühel korral oli meiega kaasas mänedžer , kes samamoodi hakkas jahvatama sellest, et ka tema jättis oma mehe maha, kellega nad olid  8 aastat koos ja kelle järgi ta ei kavatsenud enam musti sokke pesta ja tema eest üldse hoolt kanda. Aga ma saan ka sellest aru, sest tõesti võib olla elus hetk, kus sa valid kallima või karjääri vahel. Tema muidugi üritas seal pisarat poetada oma loo peale, aga seda oli tema näost näha, kui väga nad üritavad mind lihtsalt samale rajale saada nagu tema seda on.

Ma töötasin seal kokku kaks kuud. Mulle oli mingis mõttes isegi huvitav nende inimestega suhelda ning vahel ka pärast tööd nende käitumist jälgida, sest see oli lihtsalt naeruväärne ja huvitav oli näha, kui kaugele see asi siis jõuab! Naljakas, et nemad näisid uskuvat seda, mida suust välja ajasid. Siiani keegi töötajatest ei sõida Mercedesega ringi ega käi kusagil lennukitega uhketel üritustel välismaal. Seda lihtsalt ei toimu ja ei hakkagi toimuma.

Vahel kutsuti mind poest ära nende «kontorisse», mis asus kümne minuti kaugusel teise poe tagaruumis, Ilyasega juttu rääkima. Ta uuris, kuidas mul siis tööl läheb ja tahtis kindel olla, et ma ei saaks teiste töötajatega läbi.

Ükskord sõitsime ühe töökaaslasega sama bussiga koju ning meil oli lõbus omavahel rääkida, sest ta oli väga elav ja meeldiv naisterahvas. Selle peale ütlesid ülemused meile, et me küll tohime samale bussile sattuda, kuid vestelda mitte! Riidepood pole see töökoht, kus sa seisad nagu sõdur ühel liinil ja isegi pilgutada ei tohi! Jah, eraelu me ei tohinud mitte kusagil arutada, mis on täielik totrus. See pole mingi Valges Majas töötamine, kus mitte midagi üleliigset öelda ei tohi.

Tööpäev algas sellega, et pidime terve poe lumivalge vaiba tolmuimejaga üle laskma (täpselt sama tegime ka tööpäeva lõpus, seega kaks korda päevas IGA päev). Mul pole midagi selle vastu, sest mulle meeldib, kui tööl on midagi teha, mitte niisama aknast välja vahtida. Pärast seda võtsime iga jumala päev kõikjalt tolmu ning panime riidepuud rippuma täpselt sama suurte vahedega ehk siis nende vahele pidi jääma pöidla suurune vahe. Sellest ma saan ka tegelikult aru, kuna see oli kallite riiete pood ja see pidi väga esinduslik välja nägema. Ka Eestis on selliseid poode, kus riidepuud peavad olema kõik ühesugused ja sama vahega jne.

Kui keegi klient sisenes poodi, pidime me muidugi nagu valvurid neil kannul käima ja tegema esinduslikult presentatsiooni meie kollektsioonidest, mis peletas 80 protsenti inimestest poest KOHE minema. Pinda me PIDIME neile käima, sest muidu ülemused said pahaseks ja kohe helistasid, et mismõttes sa tööd ei tee ja lased kliendil niisama poes olla? See on ka kahe otsaga asi jällegi, sest on kliente, kes tõesti tahavad sind kuulata, aga on ka kliente, kes lausa vihkavad sellist lähenemist. Seda on inimesest väga lihtne ära näha, mis tüüpi ta on ja kuidas talle läheneda on hea.  Meie aga pidime kõikide klientide peal kasutama ainult ühte lähenemistehnikat, milleks oli pealesurumine ja eemalepeletamine.

Oli ka ilusamaid päevi, kus me ei saanud õiendada selle eest, et tüdrukutega paar sõna juttu vahetasime ja küsisime, kuidas läheb jne. Mõned kliendid olid niiii toredad ja nendega sai palju lobiseda ja riideesemeid pakkuda, mis neile meeldida ja sobida võiks. Kuid kliendid ise ei tohtinud riideesemeid enda kätte võtta riidepuu pealt, vaid me pidime kohe juurde jooksma ja nende käest ära võtma, kuna nad oleks võinud riietele tekitada kahjustusi jne. Ka see on mingis mõttes õigustatud, sest kui riie on rikutud, pidime me selle tagasi lattu saatma. Aga samas... veits lollakad nägime välja tänu sellisele käitumisele. 

Pärast peaaegu iga kliendi teenindamist tuli meile töötelefonile kõne ülemuselt, kes tahtis teada, mida me just kliendiga rääkisime. Nad vaatasid meid kaameratest päevad läbi, mida me teeme.

Ülemusel on muidugi õigus oma töötajaid vaadata, et nad teeksid ausat tööd ja nii igaks juhuks on üldse kaamerad ühed turvalised asjad ükskõik milliseks juhtumiks. Aga et niimoodi oma töötajatele riidepoes «kuklasse hingata» pole väga normaalne.

Mulle muidugi meeldis, et poes oli alati puhtus ja kõik nägi väga ilus ja kallis välja. Aga see ülemuste suhtumine polnud just väga tore. Minul väga vahet polnud, kas lähen sinna saarele pidu panema või ainult raha teenima. Lõpuks olin niikuinii lapseootel ja ega mind need peod ei huvitanudki.

Mismoodi lõppes minu töö Marc Cainis?

Oli kätte jõudnud minu kauaoodatud vaba päev. Üks ja ainus vaba päev nädalas. Päev oli alanud hästi: päike, rand, kallim... Kui õhtu oli kätte jõudnud, läksime baari kohalikku õlut nautima. Kella 19 paiku tuli mulle Marc Caini mänedežerilt kõne, et nüüd PEAN tulema poodi inventuuri tegema, sest eelneval nädalal tulnud uuest kollektsioonist oli puudu kolm eset ja keegi ei teadnud, mis esemed need olid ja miks need üldse puudu olid. Olime poolteist nädalat iga päev teinud topeltinventuuri, et need kolm asja leida, kuid kõik jäi tulemuseta. Selle kõne peale ütlesin mina, et ei tule kuhugi, sest esiteks on see minu ainus vaba päev ning pärast õlut ma inventuuri tegema ei hakka. Ei, ma ei olnud maani täis, vaid alles alustasin õlle nautimist.

Mänedžer muidugi sellist vastust minult ei aktsepteerinud. Järgmisena helistas juba senjoor , telefonile vastas minu noormees, kuna ise olin just lauast korraks lahkunud. Senjoor oli korraliku sõimu teinud ning teatas, et kui ma õhtul tööle ei ilmu, siis võin järgmisel päeval üldse mitte tulla.

See tõmbas mu kannatlikule iseloomule joone alla. Manasin naeratuse näole ja otsustasin, et selline variant mulle sobib ning sinna tööle ma rohkem ei lähegi, kui neil on selline käitumine. Oma vaba päeva veetsin rahuliku südamega hiliste tundideni mere ääres baaris istudes ja seltskonda nautides.

Järgmise päeva pärast ma muret ei tundud, kuna ülemused käskisid tööle mitte ilmuda ja seda ma ka tegin. Olin väsinud nende käsutamisest ja isegi mu vaba aja röövimisest, mida mul niigi oli terve nädala jooksul vaid 24 tundi.

Järgmise päeval hommikul kontakteerus minuga Ilyase «ketikoer», täiesti paanikas, et kus ma ometigi olen ja miks tööle ei ilmunud?! Ütlesin, et jäi ju jutt, et tööle tulema ei pea enam. «Ketikoer» võttis otsemaid ühendust senjooriga, mille peale tuli mulle SMS: Kui sa poole tunni pärast kohal pole, siis anname asja politseisse!  Huvitav, mille eest nad mind politseisse oleksid andnud? Et ma oma vabal ajal tööle ei läinud ja et nemad mind just ähvardasid? Kõik läks aina naeruväärsemaks, kui olin arvanud.

Ütlesin, et saan kohale tulla parimal juhul paari tunni pärast, kuna ma ei olnud kodus tol hetkel ning mu tööriided alles kuivasid. «Ketikoer» käskis siis kohale jõuda niipea kui võimalik ja kasvõi märgade tööriietega. Leppisime kokku, et senjoor ja senjoora tulevad samuti kohale, oleksin tahtnud ka neile «nägemist» öelda ning avaldada ausalt oma arvamust. Sinna kohapeale jõudes ootasid mind ainult «ketikoer» ning mänedžer. Oli lubatud ka raha kohe kätte anda, aga seda pidin ma veel tükk aega ootama. Kuigi lõpuks siiski sain kõik kätte.

Senjoor Ilyas ja senjoora Eva aga välja ei ilmunud ning ka telefonitsi minuga rohkem ühendust ei võtnud. Sellega ka meie tööleping lõppes. Surusin kätt, viisakalt tänasin ja jalutasin minema.

Epiloog

Paar kuud hiljem uues töökohas töödates kohtasin endist töökaaslast Marc Cainist, kes oli täiesti murest murtud ja tuli ka minu käes igaks juhuks mu andmeid ja abi paluma. Tuli välja, et pärast minu lahkumist läks seal asi veelgi hullemaks. Üks naine ja tema tütar, kes seal ka minu ajal töötasid (enam kui aasta) läksid samuti sealt minema, sest neile ei makstud seal enam raha ning kõik, mis oli lubatud, jäigi ainult lubadusteks. Nende kohtlemine muutus aina hullemaks ning rahasid õigel ajal keegi kätte enam ei saanud. Need kaks väga tubli töötajat võtsid asja kätte ning andsid omanikud kohtusse, mida oleks pidanud juba ammu aega tagasi tegema.

Miks mina midagi ette ei võtnud? Olin Tenerifel vaid mõned kuud elanud ja hispaania keelt ei kõnele, seepärast ei osanud ma kuhugi pöörduda. Kuigi kohalikud eestlased pakkusid mulle abi, et kui tõesti vaja on, siis aitame kohtusse minna. Mina ei hakanud sellega riskima, kuid pärast kuuldut olin nõus aitama naisi, kes said palju rohkem kannatada kui mina.

Võin öelda, et see artikkel, milles Anni oma lugu rääkis, oli TÄIESTI tõsi ja reaalne. On veel palju asju, millest rääkida võiks ja mis on päris inetud. Kohati oli seal ikka päris tsirkus. Kõige rohkem aga hakkaski häirima see, et nad püüdsid trügida su eraellu ning lihtsalt seda maha põletada. Suhelda oleks võinud ainult vanematega/perekonnaliigetega. Kui käid kusagil väljas, siis kantakse see kohe igal pool kõigile ette ning kui ülemused teada saavad sellest, siis teevad tööjuures peapesu.

Pean end positiivseks inimeseks ega võtnud seal ühtegi asja südamesse, kuid kahju on vaadata noori tüdrukuid, kes lasevad mingisugustel «senjooridel» endale pähe istuda. Sooviks neile inimestele sinna edu, et nendega midagi halba ei peaks juhtuma. Loodan südamest, et neile tuleb mõistus lõpuks koju ning nad lõpetavad sellise käitumise.