Mihkel Mutt.

FOTO: arvamus.postimees.ee

Kolumnist Mihkel Mutt ennustab, et mure eraeluliste seikade avalikuks tulemise ja digitaalse nuhkimise pärast hääbub ajapikku ning üldine areng kulgeb ses asjas suurema ükskõiksuse suunas.

Lennart Meri helistas 1988. aasta mais ja ütles, et läheb kohtuma kahe briti majandusprofessori ja Tiit Madega ning et ma «võiks ka tulla». Enne väljumist kuulsin BBCst, et Kim Philby on Moskvas surnud. Mõistagi ei suutnud ma uudist endale pidada. Mäletan siiani seda erakordset elevust, mida Philby nimi brittides esile kutsus.

Miks ma seda praegu meenutan? Edward Snowden on ka Moskvas. Loomulikult pole tema super­spioon, vaid suhteliselt tavaline inimene, kel nooruki teadvus – nii heas kui halvas mõttes. Üsna ilmselt ta ei aimanud, kui suure laviini ta vallandab, ja päris kindlasti ei olnud ta lugenud enamikku dokumente, mida lekitada kavatses (see olnuks mahu tõttu võimatu). Sarnane Philbyga on aga see, et ilmselt peab ka tema suure osa oma elust Moskvas veetma.

Ta kogeb isiklikult, kuidas seal asjad käivad just selles vallas, millega oli seotud tema üritus. See on inimesele, kelle lipukirjaks on läbipaistvus, ausus jne kahtlemata suurim mõeldav karistus. Ju on mõnele inimesele saatusest määratud väga ränka kooliraha maksta.

Paljud küsivad praegu nördinult, miks võim nuhib kodanike järele. Võiks aga samuti küsida, kuidas on ikkagi võimalik, et üks inimene, liiati veel suhteliselt madalas ametis, saab võimule niimoodi tünga teha. (Ja kas need kaks suundumust teataval kombel, kasvõi asjaosaliste moraalse rahuldatuse mõttes, ei tasakaalusta teineteist?)

Üks põhjusi on praegu konkreetne. Pärast 9/11 terrorirünnakuid selgus, et vastavad tegelased olid ühe luureagentuuri radariekraanil, aga see info ei jõudnud teiste teabeteenistusteni, keda on USAs teatavasti mituteist. Seepärast otsustati edaspidi salainfot rohkem tsentraliseerida. See aga tähendab, et ühel isikul on lihtsam kogu täiele ligi pääseda. Võimalik, et nüüd hakatakse riski hajutamiseks infot jällegi jälle detsent­raliseerima, aga kuniks?

Teine ja olulisem põhjus on muidugi interneti enda tehnilistes iseärasustes. See võimaldab nuhkida-häkkida mõlemat pidi, alt üles ja ülalt alla. Sõltub otsustaja üldisemast meelsusest, kumba ta peab suuremaks pahateoks. Seda saab väita ka riikide ja ühiskondade kohta tervikuna. Äsja teravdus see küsimus seoses Merkeli telefoniga. Kuna Snowden on ameeriklane ja n-ö luureskandaal leidis USAs elavat vastukaja, siis võib meile jääda mulje, nagu oldaks ka seal nuhkimise peale verised. See on aga illusioon. Eurooplased ei teadvusta alati täiel määral USAs toimuvaid protsesse ega sisemisi meeleolusid. Ameerikas valitseb pärast 9/11 konsensus, et turvalisuse huvides võib ja peab isiklikku privaatsust piirama – palju suuremal määral kui euroop­lased seda lubaksid.

Üldse ei ole kogu asi seal omandanud niisuguseid mõõtmeid nagu siinpool ookeani. Avalikkust ei tee seal ärevaks nuhkimine, vaid võimalus, et president sellest ei teadnud. Või mis kõige hullem – teadis, aga luiskab. Kuigi poliitikud seda otse ei ütle, annab meedia ja muu avalikkus mõista, et eurooplastel on aeg täiskasvanuks saada.

Mis suunas hakkavad asjad selles valdkonnas arenema globaalselt? Kas euroop­lased jäävadki piredamaks või saavad «täiskasvanuks», st muutuvad ükskõiksemaks selle suhtes, et Suurel Vennal on ligipääs nende elule (juhul kui see jääb suhteliselt tajumatuks ega sega praktilist elamist)? Asi pole niivõrd Ameerika eeskujus, sest nende võime luua rollimudeleid on ilmselt kahanenud võrdeliselt kõige muuga. Asi on ikka inimloomuses laiemalt.

Inimese privaatsustunne ja tema isikuandmete puutumatus on sama asja kaks aspekti, mis peaksid olema tihedalt seotud. Aga alati ei ole. Käibetõde ütleb, et privaatsust on tavakodaniku jaoks üha juurde tulnud, eriti viimase 150 aasta jooksul. Aga siin tuleks teha vahet kahel asjal.

Ühelt poolt tegelikul privaatsusel, st kuidas teatavaid elu külgi «hoitakse endale», st moraalil. See hõlmab arusaamu, mida aegade jooksul on peetud avalikuks asjaks, mida paslikuks pere- ja sugulaste ringis, mis pidi jääma üksnes indiviidi isiklikku sfääri. Teiselt poolt on tegemist selle õiguslikul vormistusel seadustena ja tegelikul tagatusel.

Need kaks jada võivad kokku langeda, aga ei pruugi. Nt kirjavahetuse saladust kaitses seadus, ja võõrast kirja lugeda ei peetud ka ilusaks. Seevastu oma kirja võõrastele lugeda anda seadus küll ei keelanud, aga ka seda peeti üldjuhul ebasündsaks. Praegu vist ei peeta. Nii mõneski suhtes elatakse praegu tegelikult sama avalikult kui viimati suguharulõkke ümber. Tundubki, et mida enam ollakse tundlik oma eraelu jälgimise suhtes «kõrgemalt poolt», seda meelsamini ollakse aldis seda ise eksponeerima. Näiteid on rohkem kui küllaga. Näib, et nüüdisinimesele on tähtsam vastava õiguse pelk olemasolu, teooria, mitte selle kasutamine elus praktiliselt.

Selles ei puudu päriselt loogika, sest ikka võib arutleda, et kui teha üks järelandmine (loe: seadustada nuhkimise kõrgem tase), siis tahab võim juba järgmist ja lõpuks pole inimesel tema vabadustest midagi järel. Jah, liköörikommide söömisest võib vahel alguse saada joomatsükkel. Eraelu puutumatuse kategooriline nõudmine tekitab paralleeli väärikuse ja autunde vallast. Muidugi on need omadused inimesele hädavajalikud. Siiski mitte sel määral nagu noorukite kampades: nood on sellega üleni hõivatud ja aina vaatavad valvsalt ringi, «ega keegi mu autunnet juhuslikult ohusta?».

Teine paralleel oleks tavalise tõusikuga. Järsku rikkaks saanud mats on kogu senise elu kaaninud viina ja õlut, aga nüüd korraga targutab vanade veinide aastakäikude üle, tellib pesu Inglismaalt ja kuulutab murelikult, et vikerkaar käib talle närvidele.

Võimalik, et siin on mängus ka muud huvid. Väidetavas sekkumises eraellu haistavad mõned veel üht ala, kus algatada kohtuprotsesse, raha välja pressida – umbes nagu seksuaalse ahistamisega. See on ju tänapäeval terve tööstusharu.

Mind panevad muigama need, kes ühel hetkel häälekalt nõuavad oma «jälgimise lõpetamist», järgmisel hetkel aga ise kogu oma eraeluga lagedale tulevad, kas siis interneti kaudu (kuhu laotatakse oma intiimsusi miljonitele vaatamiseks) või ilma. Siis on vastuolu mitte niivõrd loogika, kuivõrd isiksuse terviklikkuse pinnal. Säärastel vastuoludel on aga kombeks aja jooksul tasaneda, vedru käib maha, moodi läheb muude asjade vastu protesteerimine jne. Ja just sellepärast tuleks arvata, et areng on ikkagi suurema ükskõiksuse suunas.

Võimalik, et meie kauged järglased vaatavad eraelu välise külje avalikustamisele samuti, nagu meie praegu mosleminaiste tavale oma juukseid varjata. Meile on see viimane ju käsitamatu. Kui nii, siis pole Snowden tulevikusaadik, vaid üllas igand.