On aasta 2009 november. Moskvas jõe vasakul kaldal moodsas rahvusvahelises kaubanduskeskuses käib pidu. Tegemist pole salajase koosviibimisega – tähistatakse Nõukogude ja Vene välispoliitikategelase Jevgeni Primakovi 80. sünnipäeva. Kohal on suur osa eliidist, hilinemisega saabub ka peaminister Putin. Mehed istuvad mügaras koos, jorutavad laulda, mõni julgem ukerdab tantsupõrandal. Tõstetakse ka klaasid. «Kõik, mida me peame omaks, jääb meie omaks,» ütleb Putini toosti.
See polnud üksnes toost sünnipäevalapse auks, vaid sõnum avalikkusele. Kuigi Putini toosti tähenduse üle on vaieldud ning mitte kõik ei näe selles üleskutset Nõukogude Liidu uuel kujul taasloomiseks, on Putin näidanud, et Venemaa ei kõhkle kasutamast tugevama õigust, iseäranis nõrgema vastase vastu.
Putini toosti tuleb meelde tuletada, kui on soov mõista, miks poliittehnoloogide seas suveräänseks demokraatiaks nimetatud Venemaa oma naabritega käitub ühel või teisel viisil. Kasutades kirjanik Sergei Dovlatovi sõnu, halvasti käib selle käsi, kes Venemaad solvab, kuid palju halvemini käib selle käsi, kes teda ignoreerib.
Sõjalise jõu kasutamise – nagu juhtus Gruusias – asemel võib Venemaa pakkuda ka hulga ahvatlusi, millele on tihti raske vastu seista. Kui Jerevan otsustas liitumise Venemaa juhitava tolliliiduga julgeolekukaalutlustest lähtudes – Armeenia julgeoleku garant on Venemaa riigis asuva sõjaväebaasiga –, siis Kiievi jaoks kaalus soodsam Vene gaas üles lepingu sõlmimise ELiga. Pole aga välistatud, et Janukovõtš teeb viimasel minutil veel ühe kannapöörde. Paljudele Euroopas võib Putini toost nagu ka jutt NSV Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist jääda mõistmatuks. Need, kellel on isiklik kogemus nõukogude ajast, mõistavad seda paremini. Venemaa naaberriikidele on püüd mõista kohustuslik. Selleta lihtsalt ei saa.
Nõukogude aja kogemus paneb irooniliselt muigama, kui Vene välisminister nimetab naabritele avaldatavat survet lihtsalt «seltsimehelikuks» ja «sõbralikuks meeldetuletuseks», et nad läänele liiga lähedale ei nihkuks. Kuid Euroopas leidub poliitikuid, kes seda usuvad või peavad tegema näo, et usuvad.
Venemaa surve alla pole sattunud üksnes ELi žargoonis idapartneriteks tituleeritud Ukraina, Gruusia, Moldova, Armeenia, vaid ka lõppeval poolaastal esimese Balti riigina ELi eesistujariigi kohuseid täitev Leedu, kes nende riikide eest on seisnud. Kuna Venemaa surve on Leedus kaasa toonud sisemise segaduse ja vaidlused, on Kreml oma eesmärgi osalt ka saavutanud.
ELi presidentuuri eesmärgid on tihti pikaajalised, idapartnerlusega, kuid ka endiste Kesk-Aasia liiduvabariikidega tuleb ühendusel tegeleda ka aastate pärast. Seetõttu peab 2018. aasta esimesel poolel euroliidu eesistujaks saav Eesti selleks eesmärke seades õppima Leedu ja Läti presidentuuri kogemustest, valmistuma Venemaa tugevnevaks surveks ja tuletama meelde ka Putini toosti.