Raul-Allan Kiivet: kiirabi pole ainult kiire abi

Raul-Allan Kiivet Tartu Ülikooli tervishoiu­korralduse professor Foto: Pm

Kas meie kiirabi on kehv või hea ning kas kiirabi ümberkorraldus on kuri kokkuhoiuplaan või asjakorralduse mõistlik kohandamine tegelike vajadustega, kirjutab Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet.

Eestis on haigeid ööpäev läbi aitamas 90 kiirabibrigaadi, mis tagab Eesti elanikele suure turvatunde ja on üks õnnestunumaid osi riiklikust sisejulgeolekust. Viimase aasta jooksul on toimunud ümberkorraldused, mille eesmärgiks on kiirabi kättesaadavust veelgi parandada. Nimelt ümberkorraldused, mitte reformid, sest kõik kiirabi aluspõhimõtted jäävad samaks. Kahe aastaga peaks sõitu minema 12 lisabrigaadi ja väljasõidukohti olema kaheksa võrra enam kohtades, kus elanikke tihedamalt. Suurim muudatus on, et senise 24 asemel tegutseb 2014. aastal kümme kiirabiasutust ja enam pole üheainsa brigaadiga partnereid, mis oluliselt suurendab kiirabi üldist suutlikkust oma ülesandeid täita.

Seevastu 12 uut brigaadi kahe aastaga on väga suur väljakutse, sest kiirabiasutustel tuleb leida 180 uut töötajat, eeskätt õdesid. Tervishoiutöötajate puudus on Eestis juba praegu suur probleem, mistõttu kiirabiasutustele ja terviseametile tuleb soovida edu selle raske, aga tänuväärse ülesande täitmiseks.

Just tervishoiutöötajate puuduse süvenemise tõttu peame Eestis tõsiselt üle vaatama, kas praegune kiirabimudel on jätkusuutlik või tuleks seda mitmekesistada. On väga suur õnn ja luksus, et kiirabibrigaadid on meil endiselt kolmeliikmelised, mistõttu saame vaielda, mitmes brigaadis peaks sõitma arst, ja muretseda, kas õed ikka oskavad kõike, mida vaja.

Alternatiiviks meditsiinilisele kiirabile on parameedikud, kelle tegus toimetamine on tuttav Ameerika filmidest. Parameedikutega kiirabi on treenitud eluohtlike olukordade, eeskätt traumade korral haige elu ja tervise säilitamiseks ning selleks, et vigastatud kiiresti haiglasse transportida. Et parameedikutel ei ole õigust teha teistsuguseid ehk iseseisvaid meditsiinilisi otsuseid, siis neid ka kutsutakse just eluohtlike olukordade lahendamiseks.

Eestis tegutseval meditsiinilisel kiirabil seevastu on ka teine ja mitte vähem oluline ülesanne – aidata haigeid ilma neid haiglasse viimata – ja sellega saab meie kiirabi suurepäraselt hakkama. Tabelist on näha, et väljakutsetest ainult kolmandik lõpeb haiglasse viimisega, sest personalil, olgu selleks arstid või õed, on selleks teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Kas kiirabi kasutamine on sagenenud?

Eestis on kiirabi väljakutsete koguarv 20 aastat püsinud stabiilsena 250 000 tasemel, kõikudes ±5% aastas. See teeb keskmiselt kaheksa väljakutset ööpäevas ühe kiirabibrigaadi kohta. Keskmine on aga petlik näitaja, sest väljakutsed ei jagune üle Eesti võrdselt. Tallinnas on ööpäevas 15–20 väljakutset brigaadi kohta, mis teistpidi tähendab, et mõnele maakondlikule kiirabibrigaadile jagub ööpäevas neli kuni kuus väljasõitu. Aastatel 2011 ja 2012 oli väljakutseid 273 000, mis on 8% enam kui viis või kümme aastat tagasi. Kutsete koguarv on veidi (2–3%) kasvanud Tallinnas ja Tartus ning kõige enam (25%) Ida-Virumaal.

Mille arvel suureneb kiirabi koormus ja kes kutsuvad kiirabi?

Võrreldes 1990ndatega on elu Eestis muutunud oluliselt rahulikumaks – vähenenud on liiklusõnnetuste arv ja igasugune vägivald. Ka haigestumine eluohtlikesse haigustesse pole suurenenud, mida tõendab juuresolev tabel – elustamisi on kiirabil stabiilselt 600–700 juhtumit aastas. Kuigi kiirabistatistika ei kajasta haigestumiste ja vigastuste raskust, näitavad kõik märgid, et kiirabikutsete arvu suurenemise taga ei ole eluohtlike olukordade arvu kasv.

Hõreda asustusega Pärnu-, Põlva-, Valga-, Viljandi- ja Võrumaal on aastatel 2004–2012 väljakutsete koguarv suurenenud 8–12% võrra, kuid arvestades väljakutseid 1000 elaniku kohta, isegi 30–35%. See osutab, et maale alles jäänud haigetel on üha raskem ise perearsti juurde või EMOsse minna ning kiirabi käib nende terviseprobleeme lahendamas.

Konverentsil «Kiirabi 2011» esitas dr Lääts ettekande kiirabi kuldklientidest Tallinnas. Aasta jooksul oli 34 tallinlast (valdavalt siiski üksi elavat tallinlannat) kutsunud endale kiirabi enam kui 12 korda ehk vähemalt korra kuus. Kokku 321 korda ehk keskmiselt korra nädalas käis Tallinna kiirabi kuue tallinlase juures.

Seejuures haiglasse viidi need «kuldkliendid» 36 korral ehk 11%-l väljakutsetest. Ka need arvud näitavad, et meil on tõeliselt sotsiaalne ja meditsiiniline kiirabi, kes enamiku keerulistest väljakutsetest suudab lahendada ilma haiget haiglasse viimata.

Kõiki haigeid peab aitama ja sellistel juhtudel oleks (nii linnas kui maal) kolmeliikmelise brigaadi kohalesõitmise alternatiiviks aktiivne koduõendus. Kindlasti saaks paljude krooniliste haigete tervisehädade süvenemist ennetada ja leevendada koduõe ja sotsiaaltöötaja regulaarsete koduvisiitide käigus. Need on aga teatavasti teised eelarveread, kuid tervishoiu probleeme saabki lahendada ainult koostöös sotsiaalsfääriga.

Kas kiirabi asemel peaks kohale sõitma perearst?

Nii kiirabi sageli väidab, aga see pole mõistlik ega võimalik. Oleks ju tore, kui iga ägeda haigestumise korral või kroonilise tervisemure süvenedes tuleks perearst ise haige juurde koju. Selline lahendus on selgelt raiskav, sest ühe koduvisiidi asemel jõuab perearst vastu võtta neli-viis haiget. Perearsti tööaeg on 40 tundi, kuid nädalas 168 tundi ehk 3/4 ajast on alati perearsti katteta.

Need 128 tundi nädalas on meil kõigil kuus võimalust: kas saame oma tervisehädadega ise toime, kannatame ära, küsime nõu sugulastelt-sõpradelt, helistame perearsti nõuandetelefonile, läheme EMOsse või kutsume kiirabi. Valik oleneb eelneva kogemuse olemasolust, olukorra tõsidusest, aga ka kellaajast ja asukohast, mis kas leevendavad või tugevdavad tervisehirme. Kui viis esimest ei ole võimalikud, jääb kutsuda kiirabi.

Kas kiirabi kestab või muutub?

Viimaste aastate muutused haigete «kiirabikäitumises» nõuavad kiirabi ümberkorralduste jätkamist, et ühtlustada brigaadide töökoormust ja arvestada lisaks geograafilisele paiknemisele ka piirkonna krooniliste haigete profiiliga. Käsilolevad muutused on suunatud kiirabibrigaadide arvu suurendamisele, kuid sellest üksi ei piisa.

Üha enam pöördub kiirabisse kroonilisi haigeid, kes ise liikuma ja arstile ei pääse, ning nende aitamiseks tuleb pakkuda teisi lahendusi koostöös koduõenduse ja perearstidega. Mistahes stsenaariumi elluviimise takistus on aga sama – tervishoiutöötajate, eriti õdede nappus, mille leevendamiseks tuleb nende koolitamist kiiresti suurendada.

Meditsiiniline kiirabi, sõitku seal õed või arstid, on igal juhul üks väga tore Eesti asi ja suur luksus. Naudime seda turvatunnet ja peame meeles, et selle kuritarvitamine ei ole tervislik.

Samal teemal

Juhtkiri «Kiirabi ei kao ja teenus võib-olla hoopis paraneb», PM 9.11