Lastetoetus.

FOTO: Priit Simson

Tartu Ülikooli soome-ugri põlisrahvaste keskuse kuraator, nelja lapse ema ja seitsme lapse vanaema, Kadi Sarv ning Tartu Ülikooli loomaökoloogia osakonna teadur, kahe lapse ema, Tuul Sepp kirjutavad Postimehe arvamusportaalis lastetoetusest rääkides, et kolmas laps päästab Eesti riigi.

Maailma rahvastiku plahvatuslik kasv on viimastel aastakümnetel kujunenud faktiks, mida teab iga inimene. Selle tulemuseks on piiratud ressursside (nagu puhas joogivesi või fossiilsed kütused) nappus, sõjad, näljahädad ja looduskeskkonna hävimine. Häda ja viletsus varitseb iga nurga peal, lõpetage ometi see kontrollimatu sigimine, inimesed!

Mida paljud ei tea, on aga see, et enam see mudel ei kehti. Sündimus on langemas kõikjal maailmas ning selle tulemusena aeglustub juba praegu ka rahvaarvu kasv. Kui 1950.-2000. aastani maailma rahvastik kahekordistus, siis aastatel 2000-2050 kasvab inimeste arv maailmas vaid 50 protsendi võrra (nüüd ja edaspidi ÜRO andmed). Järgmise poolsajandi jooksul aga vaid 10 protsendi võrra. Rahvaarvu kasvule on pidurid peale tõmmatud. Ennustatakse, et aastaks 2100 on maailma rahvastik juba langustrendis. On ka pessimistlikumaid (optimistlikumaid?) hinnanguid, mille kohaselt maailma rahvaarv on tõsises languses juba aastal 2050.

Miks lapsi sünnitatakse üha vähem? Vastus on lihtne – see pole kasulik. Varem tähendasid lapsed perekonnale sissetulekut – neid sai kasutada abilistena talutöödel või saata raha teenima vabrikutesse või kasvõi naabertalu hanekarja. Lapsed tõid perekonda jõukuse ning võimalikult suure arvu laste sünnitamine oli naise peaülesandeks. Ühiskonna arenedes hakkas laste majanduslik väärtus kiiresti langema. Et tänapäeva ühiskonnas raha teenida, peavad lapsed käima koolis. Selle aja jooksul on lapsed perele rahalises mõttes koormaks. Neid tuleb riietada ja toita. Mida aeg edasi, seda pikemaks on veninud kooliaeg. Tänapäeva lapsed käivad koolis kahekümnendate eluaastate keskpaigani ning pole selle aja jooksul perele sentigi teeninud. Kui kuue terve ja tugeva lapse sünnitamine tähendas agraarühiskonnas  suurt jõukust, siis nüüd tähendab see lihtsalt laostumist. Inimesed rahuldavad oma sigimistungi ja hoolitsemisvajaduse seega 1–2 lapsega. Rohkem poleks nende endi jaoks kasulik.

Et rahvastik püsiks stabiilsena, on vaja, et ühe naise kohta sünniks keskmisel 2,1 last. Kui võtta arvesse, et mõned inimesed ei saa või ei taha peret rajada, siis keskmises peres peaks olema rohkem kui kaks last. 1970. aastatel oli maailma keskmisena ühel naisel keskmiselt 4,5 last. Aastaks 2000 on see arv kukkunud 2,7 peale. Euroopas on keskmine laste arv ühe naise kohta vaid 1,4. Eestis oli see arv 2010. aastal 1,64. Seda on vähe. Seda on oluliselt vähem, kui rahva püsimajäämiseks vaja oleks.

Püsiva rahvaarvu hoidmine on aga väga vajalik ühiskonnale tervikuna. Inimesed elavad üha kauem. Rahvastik vananeb. Meil on hädasti vaja noori, kes peaksid üleval üha kasvavat pensionäride hulka. Meil on vaja noori inimesi, kes suudaksid riiki vajadusel kaitsta. Väheneva elanikkonna tõttu muutuvad peagi hindamatuks varaks immigrandid, keda praegu arenenud riikidest tõrjutakse. Kas Eesti tahab hakata võitlema sisserändajate pärast teiste Euroopa riikidega? Me jääme konkurentsis kindlasti alla, kasvõi oma viletsa kliima pärast. Parem lahendus oleks üritada oma rahvaarv vähemalt stabiilsena hoida. Indiviidid (eestlased) ei saa aga oma otsustes lähtuda sellest, mis oleks kasulik ühiskonnale (Eesti riigile) tervikuna. Evolutsiooniteadlased on selgelt seisukohal, et grupivaliku teooria – käitume igaüks nii, et võidaks kogu ühiskond, isegi kui see tuleb indiviidide elukvaliteedi languse arvel – lihtsalt ei toimi. Seega on ainus võimalus rahvaarvu hoidmiseks (ja eestlaste säilimiseks) muuta kolmanda lapse sünnitamine igale perele kasulikuks otsuseks.

Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigi ülesanne tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Riigi ülesanne on seega rahvast tervikuna elus hoida. Kuna 1–2 last sünnib paljudel inimestel niigi, tuleks ühelapseliste perede laustoetamine otsetoetuste kaudu lõpetada. Esimene laps ei jää toetuste puudumise tõttu sündimata. Ühe lapse kasvatamisega peaks ka üks inimene ilma riigipoolse 19 eurota kuus hakkama saama. Hädasolijatele aitamiseks on olemas toimetuleku jmt toetused. Mitme lapsega perele võiks kokkuhoitud raha arvelt maksta mõlema lapse toetuseks juba kopsakama summa.

Statistikaameti andmetel on Eestis umbes 45 900 ühe lapsega paari. Kui lõpetada neile igakuise lapsetoetuse maksmine, mis hetkel on valdava arvamuse kohaselt on täiesti mõttetu summa, vabaneks 19-eurose toetuse korral aastas üle kümne miljoni euro. Selle raha saaks suunata kolme- ja enamalapseliste perede toetuseks. Selliseid peresid on Eestis praegu 11 400. Muidugi tuleks leida ka lisaraha, kuid selle probleemi ees oleme praegugi, kuna üldsuse surve lastetoetusi üleüldiselt tõsta on niivõrd suur.

Suurperede toetuseks käivituks massiivne toetuste süsteem, mis ei olene nende perede sissetulekute suurusest ega toimetuleku võimest. Otsetoetuste kõrval ja eelkõige võiks mitme lapsega peredele pakkuda rohkelt otse lastele suunatud teenuseid – näiteks tasuta lasteaeda ja lastehoidu, koolilõunaid keskkooli lõpuni, huviringe jne. Vähemalt kolme last kodus kasvatavale emale võiks maksta töötasu riigi keskmise palga ulatuses. Kui suure pere ema eelistab tööle minna, peab riik tagama tema lastele ilma mingi järjekorrata sõime ja lasteaia kohad. Ka suure pere sõidutamiseks vajaliku suurema auto soetamist peaks riik jõuliselt toetama. Taoliste toetuste kaudu peaks riik inimestele teada andma, et Eesti Vabariigis on kolme last majanduslikult tunduvalt kasulikum kasvatada kui kahte last.

Astuks aga veel ühe sammu edasi ja küsiks, kuidas saaks riik tekitada vajaduse laste sünnitamise järele ehk kuidas suurendada laste kaduma hakkavat majanduslikku väärtust? Üheks võimaluseks oleks seostada riikliku pensioni suurus (või riigi poolt pensionifondi makstava osa suurus) laste arvuga perekonnas. Inimestele tuleks ühel hetkel teada anda, et 30 aasta pärast korraldatakse riigile üle jõu käiv jätkusuutmatu pensionisüsteem täielikult ümber. Üha kasvava pensionäride hulga ülalpidamiseks on riigil hädasti vaja noori maksumaksjad. Kuna lastetute inimeste heaks keegi tööd ei tee, siis riik neile vanaduspensioni ei maksa – nemad peavad oma vanaduspõlve ise kindlustama. Tööealisena oli neil muidu laste kasvatamisele kuluv raha võimalik suunata oma vanaduspõlve kindlustamiseks. Hiljuti avaldatud Statistikaameti andmete järgi on lasteta alla 65-aastase paari sissetulek leibkonnaliikme kohta üle 500 euro, vähemalt kolme lapsega paaril aga alla 300 euro. Sellest vahest annaks pensioniks kõrvale panna küll. Ühe lapse üles kasvatanud inimestele maksaks riik minimaalset pensioni. Mida rohkem on inimesel lapsi, seda rohkem riik talle pensioni maksma hakkaks. Tekib otsene seos muretu vanaduspõlve ja laste arvu vahel perekonnas.

Eesti juhid võiksid lõpetada mõtisklemise selle üle, kas tööealiste sisserändajatena oleksid Eestile vastuvõetavamad venelased, hiinlased või somaallased. Samuti võiks korraks katkestada arvutamise, kuidas mingi otsuse vastuvõtmine mõjutab erakonna populaarsust järgmistel valimistel. Selliste otsuste vastuvõtmine, kus indiviididelt võetakse midagi konkreetselt ära, on raske. Riiki juhtides tuleks aga pidada silmas pikaajalist kasu riigile ja rahvale, mitte lühiajalist populaarsust oma erakonnale. Eesti ühiskonnale tervikuna oleks kasulik riiklike toetussüsteemide abil inimestele jõuliselt märku anda, et Eesti riik panustab eesti rahvuse säilimisse omal maal