Janar Siniväli

FOTO: Erakogu

Janar Siniväli kirjutab kodanikupäev puhul Postimehe arvamusportaalis, et Eestis valitseb NOKK-mentaliteet: näiliselt on kõik korras, tegelikkuses oleme aga sunnitud tegema üha enam valikuid äärmuslike seisukohtade vahel.

Näiliselt on meil demokraatia ja sõnavabadus – pidevalt käivad avalikud debatid ning tekib mulje, et ühiskond otsib probleemidele parimaid lahendusi. Aga lähemalt vaadates avastame, et kõige kõvemat häält teevad äärmuslased – need, kes mõistavad hukka või ülistavad. Kaugelt tundub tõepoolest, et vaidlus aktiivselt käib, aga tegelikult ei otsita toimivat keskteed, vaid üksnes võimalusi oma võrdlemisi mustvalget usku kuulutada. Mõistlike lahenduskäikude pakkujad satuvad selle risttule vahele harva. Seetõttu ei oska ka rahvas nõuda muud kui üritada radikaalide seast endale meelepärasem valida. Näiteks võitlevad Euroliidu pooldajad selle vastastega, aga seda, kuidas Euroliidus oma sõna maksma panna, räägivad väga vähesed. Ent las see rahvas valib, mida soovib – otsused teeb ikka lõpuks ära eliit – nii nagu enne demokraatiatki. Eliit otsustab, millises küsimuses võidab enamuse arvamus ja millises tuleb anda vähemustele vetoõigus. Eliit koosneb lihtsustatult võttes poliitikutest, kellel on ärimeestest sõbrad, ja ametnikest, kes hoiavad oma nahka. Osa rahvast on lõpuks alati otsuse tulemusega rahul ja osa ei ole. Näiliselt aga töötab demokraatia, kus jõudumööda saab nii enamus kui vähemus oma tahtmise.



Miks rahvas nõustub äärmuslike paketitoodetega? Näiliselt on ju meil info vaba liikumine, uudised liiguvad ja inimesed võiksid end harida mistahes küsimuses. Aga seetõttu, et reaalselt on inimesed üleinformeeritud, mis on isegi tsensuurist hullem – rahval ei jää aega analüüsimiseks, sest uus teave tuleb juba peale. Järjest populaarsemaks muutuvad lühikokkuvõtted, skandaalsed pealkirjad ja pealiskaudsed teemakäsitlused. Kirume kõik, aga ikka klikime. Süvaanalüüse jõutakse lugeda aina vähem ja mugavam on avaldada poolehoidu just lihtsatele äärmuslikele vaadetele. Seega on inimesed näiliselt informeeritud, kuid reaalselt võimetud selle informatsiooniga midagi peale hakkama. 


Näiliselt on meil vähemalt kord majas – seadused on täpsed ja detailsed. Aga reaalselt teevad paljud keerukad seadusesätted raskeks vaid ausa tavainimese elu, küll aga pakuvad kogenud sulidele jätkuvalt piisaval hulgal vangerdusruumi. Punutakse JOKK skeeme ja keegi ei vastuta. Poliitiline vastutus näiteks tähendab reaalselt lihtsalt seda, et kes jamaga hakkama sai ja vahele jäi, läheb minema, jätab keedetud supi endast maha ning ametisse asub uus tegelane samast erakonnast. Ehk siis keegi sisuliselt ei vastuta ja mäng käib üle tavainimeste peade. 


Ja miks ei vastuta? Näiliselt on meil ju kõva moraalitunnetus. Info liigub kõigi patuste kohta kiiresti ja rahvas mõistab vääratunud sammu astunud kaaskodanikke väga kergekäeliselt hukka. Aga reaalselt mõistetakse eksinu hukka üksnes võõraste poolt – omadele jääb ta ikka omaks, vibutatakse ehk manitsevalt näppu ja suheldakse edasi. Isegi korruptsioonikuritegudes süüdi mõistetud tippametnikud ei jää supisabadesse haavu lakkuma, vaid saavad pärast pisikeste karistuste kandmist imepäraseid töökohti nõunikena või nõustajatena. Kuigi avalikkus mõistab hukka, siis kurjategijate enda lähiringkond inimesi ei tee teist nägugi. Kui mõtlema hakata, siis ega me ju oma tuttavast inimesest  kah kohe lahti ei ütle, kui saame teada, et ta töölistele mustalt palka maksab, jokkis peaga sõitis või mõne riigihanke sohi teel kinni pani. Ikkagi oma inimene. Ja kuni igaüks üksnes võõraste silmis palki näeb, toimibki kõikjal ringkaitse, millest keerukas läbi murda. 


Ilmselt astuks suur osa meist ükskõik millise erakonna liikmeks või asuks ükskõik kui skandaalse ettevõtja alluvusse tööle, kui selle eest hästi makstaks – lõpuks ju viivad ka kõige nurjatuma plaani lõpptasemel ellu ikka tavalised töötajad oma tavalise palga eest. Lojaalsus riigile on üks asi, aga lojaalsus oma pere vastu on hingele kõige ligemal. Kui pere heaolu piisavalt paraneb, kompenseerib see paljude jaoks vast moraalsed puudujäägid tehingus. 


Näiliselt on ettevõtjad ja poliitikud justkui parajad sulid, kuid kas nende seas ikka on kaabakaid rohkem kui tavakodanike hulgas? Äkki avaneb neile lihtsalt rohkem võimalusi seda külge endast näidata ja tegelikult kasutaks suurem osa meist neidsamu võimalusi, kui keegi vaid pakuks? Pealegi – nad ju ongi meie endi seast võrsunud!



Näiliselt maalisin päris sünge pildi, reaalselt pole asi aga üldse nii hull – kui igaüks muudab veidi paremaks üheainsa inimese siin riigis – näiteks tema enda, paraneb olukord väga kiirelt. Mõtelgem selle üle kodanikepäeval.