Wesse Allik: võitsid kõik, aga kultuur kaotas

Wesse Allik Foto: Erakogu

Kultuuriringkondade ja poliitikute aastatepikkune jagelemine on viinud selleni, et muututud on oma «vaenlaste» sarnaseks, kirjutab Reformierakonna liige Wesse Allik Postimehe arvamusportaalis.

Selle lausega võiks kokku võtta viimase aja sündmused kultuurilehe Sirp ümber, mis on praeguseks kulmineerinud nii Rein Langi kui ka Kaur Kenderi tagasiastumisega. Võitis Eesti teatud kultuuriringkond, kes sai näidata oma võimu. Võitsid koalitsiooni poliitilised oponendid, kes said näpuga näidata, sarjata ja süüdistada. Isegi Reformierakond sai teatud määral oma imidžit parandada. Kaur Kender sai jälle pildile, olgugi, et negatiivselt, aga ikkagi pildile. Aga mida võitis kultuur, mille nimel see kummaline kaklus väidetavalt toimus?

Kultuuriringkondade ja poliitikute aastatepikkune jagelemine on viinud selleni, et muututud on oma «vaenlaste» sarnaseks. Kultuuriinimeste poolt oleks oodanud pigem diskusiooni, mitte tavapärast poliitilist kemplemist, milles vahendeid ei valita.

Sündmused selles loos meenutavad vendade Coenite laadi filmi, kus väikestest asjadest ja möödarääkimistest koorub välja suur lugu.

Õnnetu Sirbi ümber toimunu politiseerimine võttis lausa jürilinaliku vandenõude paljastamise mõõtme. Raske on teisiti kirjeldada näiteks Ainar Ruussaare süüdistusi, nagu oleks Rain Rosimannusel ja Kristen Michalil ühiskonnakriitiline Kaarel Tarand üle visanud, nii et nad otsustasid ta välja vahetada sõbralikuma Kaur Kenderi vastu, eesmärgiga suukorvistada valitsusvastane Sirp! Tuues sisse vandenõude maailma, suutsid mõned liikuda Lina vabamüürluse juurest lausa David Icke’i sisalike tasemeni: «Nõukogude võim Sirpi ei suukorvistanud, küll aga praegune,» nagu kommenteeris toimuvat Margit Mutso oma artiklis Eesti Päevalehes.

Kui tulla tagasi halli ja oluliselt igavamasse pärisellu, siis on Sirp paraku väikese lugejaskonnaga, umbes 5000-lise tiraažiga nišitoode. Suuremale osale ühiskonnast meenus selle lehe olemasolu alles skandaali puhkemisel. Ei maksa ära unustada ka asjaolu, et Sirbi peamine lugejaskond on intellektuaalid (või vähemalt end nendeks pidavad inimesed), kes on teatavasti igal pool ja alati olnud valitsusega opositsioonis. Nende arvamust valitsuse kohta on kardetavasti Sirbi vahendusel pea võimatu muuta ja ei maksa pidada Reformierakonna juhte nii juhmideks, arvates, nagu nad ei mõistaks seda asjaolu suurepäraselt.

Pealegi, ajaleht, mille suur osa tiraažist ostetakse ära sunniviisiliselt riigieelarvest raha saavate asutuste poolt, pole just suurem asi avaliku arvamuse kujundaja. Rosimannus oleks võinud «meedia suukorvistamisega» alustada samhästi näiteks Virumaa Teatajast, mille tiraaž on näiteks oluliselt suurem (6300 tk ja viis korda nädalas).

Kas püüd suukorvistada Sirpi on nii geniaalne käik, et jääb täiesti arusaamatuks tavasurelike loogikale või Ruussaar lihtsalt tulistas puusalt isikute suunas, kes talle ei meeldi?

Reformierakond isegi võitis Rein Langi tagasiastumisega, sest too on aastate jooksul kaotanud oma populaarsuse. Erakond aga andis mõista, et kuulab avalikkuse arvamust, tehes seda, milleni eelmistes skandaalides ei küünditud.

«Kahjuks polnud ta kunagi õppinud dialektikat ja ei saanud sellest täiesti aru.» Need Lenini sõnad käisid küll Buhharini kohta, kuid iseloomustavad ka meie ministrit. Lang, kes on terve iseseisvusaja kultuuriringkondadega vägikaigast vedanud, ei saanud ministritooli vastu võttes aru, et pole võimalik edukalt juhtida valdkonda, kus suurem osa inimesi tunneb sinu vastu antipaatiat. See tõdemus on aga jõudnud kohale paljudele Reformierakonnast ja nüüd hoitakse kultuuriministri ametist eemale nagu pidalitõvest.

Reformierakonna jaoks oleks vast kõige mõistlikum uus kultuuriminister võtta väljastpoolt erakonda, saades nõusse mõni tuntum kultuuritegelane, kellega jääks rahule ka kultuuriringkonnad.

Võiks veel arutada Kaur Kenderi sobivuse üle kultuurilehe peatoimetaja kohale, aga kas sellel on mõtet? Kunstiringkondades piisab enneolematu pahameele tekitamiseks ainuüksi Kenderi ja kultuuri mainimisest ühes lauses.

Kõigi nende isiklike antipaatiate, poliitiliste mängude ja lehmakauplemise kõrval on kaduma läinud selle suure võitluse kõige olulisem põhjus – kultuur. Sirbi ümber toimuv meenutab mulle seletamatul põhjusel järjest enam külma sõja aegset anekdooti: «Kas tuleb sõda? – Ei, aga tuleb niisugune võitlus rahu eest, et ei jää kivi kivi pealegi.»

Olles ise viimased paar aastat olnud Sirbi episoodiline lugeja, pean tahes-tahtmata tunnistama, et mul on väga raske ette kujutada inimest, kelle jaoks see on mõeldud. Kui välja jätta mõned pärlid, on suur osa lugusid «nišiteemad», mille vastu võib reaalne huvi olla Eestis paarikümnel inimesel. Paratamatult leiab end sellist Sirpi lugedes sageli mõtlemast, kas seda lehte on vaja ennekõike lugejatele või tegijatele.

Kardetavasti on see ka põhjus, miks osa kultuuriringkonnast ei valinud sisulise arutelu teed, vaid muutis asja poliitiliseks kempluseks. Ühe tuntud Sirbi «kaitsjaga» õnnestus mul vanalinna kohvikus natuke pikemalt vestelda, aga pärast pooletunnist arutelu, kui hakkasime lahkama Sirbi sisu, tuli välja, et ta pole Sirpi enam pikemat aega lugenudki.

Nagu öeldakse, kõik uus on hästiunustatud vana.

Kuidas lahvatas tüli?

Sirpi kirjastava sihtasutuse Kultuurileht nõukogu soovis 2003. aasta detsembris, et väljaanne asuks uuendusteele. «Eesti ainukese kultuurilehe tiraaž ei peaks olema ühe väikese maakonnalehe suurusjärgus. 5000 on täiesti reaalne,»  kinnitas nõukogu esimees Urmas Klaas.

Sellele vastas peatoimetaja Mutt avaliku kirjaga: «Loen oma kohuseks teatada, et Sirbi uue nõukogu poolt (koosseisus Urmas Klaas (esimees), Siim Sukles (kultuuriministeeriumi esindaja), Indrek Raudjalg (rahandusministeeriumi esindaja), Märt Väljataga (kirjastuse Perioodika esindaja)) on antud mulle korraldus tõsta Sirbi tiraaž järgmise aasta jooksul 5000 eksemplarini.

Olukorras, kus Sirbi tiraaž on viimasel ajal tõusnud seni stabiilselt 3500-lt 4000 peale, pean seda ülesannet võimalikuks üksnes lehe senist professionaalset taset alandades ning üldhuvileheks muutudes.

Samuti on antud korraldus suurendada otsustavalt reklaami osa kultuurilehes. On selgeid märke, et nõukogu kavatseb lisaks oma viisipärastele funktsioonidele sihtasutust üldiselt juhtida (st funktsioneerimine olemasolevate seaduste raames, bilansi kinnitamine jne) otsustavalt sekkuda Sirbi töösse. Nii näiteks ei lubatud välja tuua uut Kristjan Mändmaa tehtud Sirbi kujundust, millega tahtsime alustada uut aastakäiku. Ootan Teie ettepanekuid, kuidas käituda.»

Sel neljapäeval koos istunud nõukogu otsustas vaid, et Sirbi rahaasjadega hakkab tegelema Väljataga.

Kultuurirahvas sai taas võidu.

[Väljavõte Mihkel Muti intervjuust Õhtulehele 17. jaanuaril 2004. aastal.]

Sirbi teatud mõttes lahendamatu probleem – kelle jaoks ta siis täpselt ikkagi on mõeldud – on seega olnud õhus juba üle kümnendi. Kas Sirp on mõeldud kitsale kunstiinimeste seltskonnale või haritumale tavakodanikule?

Teatud kunstiringkonnad tahtsid ühte, kultuuriministeerium tahtis teist. Sellega võib tegelikult terve terava tüli lühidalt kokku võtta. Sealjuures õiget või valet vastust sellele küsimusele ei ole. Tegemist on maailmavaatelise küsimusega: kas kultuur kuulub eliidile või rahvale?

Kogu selle kempluse juures on aga kõige koledamad kusagilt välja ujunud «teenelised rahvakunstnikud», kelle meelest kultuur ja sellega tegelemine on ainult valitud seltskonna «pärisõigus» ning need, kes tsunfti ei kuulu, peaksid hoidma oma pööbelliku arvamuse enda teada. Ainult kultuurirahval on õigus rääkida kultuurist!

Praegu tundub, tsiteerides Mihkel Mutti, et «kultuurirahvas sai taas võidu».