Abdul Turay: kõigi aegade parim kõne

Abdul Turay Foto: Pm

Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et Ühtse Eesti näol on tegemist algupärase Eesti saavutusega. Õieti ongi raske ette kujutada, et sama idee võiks edukalt läbi lüüa mõnel muul maal.

Mõelge ajaloost tuntud suurtele kõnedele. Kõik nad kasutavad paralleele.
Mõelge näiteks õndsusekõnele ehk Jeesuse mäejutlusele: «Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Õndsad on rahutegijad... bla-bla-bla.»
Mõelge Martin Luther Kingi kõnele «Mul on üks unistus».

Mõelge Churchilli Britannia lahingu kõnele: «Me võitleme nendega rannikul, me võitleme nendega mägedes, me võitleme nendega maabumisaladel.»

Nüüd on ka meil oma kandidaat meie ajastu suurimale kõnele. Andres Mähar, kes etendas Ühtse Eesti kaotanud ja nördinud kandidaati, ronis katusele ja saatis kõik persse: poliitikud, nende toetajad, maainimesed, kojamehed ja isegi iseenese.

Niisiis, «Minge persse»-kõne. «Minge persse, internetikommentaatorid, te ei saa isegi oma mõtet välja öelda, ilma et ütleks «mine persse»,» sõnas ta.

Eestil on üks tõsine poliitiline probleem. Inimestele ei meeldi valitsus, nagu see peabki olema aastaid kestnud eksimuste ja murtud lubaduste järel, kuid samamoodi ei meeldi inimestele, eriti toredatele ja lugupeetavatele patriootidele, kes loevad käesolevat ajalehe, opositsioon. Erakonnad on samal ajal aga lagunemas. Kui nad on ka ausad, ei usalda isegi toetajad tegelikult ühtegi parteid ega usu, et need suudaksid elujärge või majandust parandada.

Nõnda on see kestnud juba nii kaua, et inimesed on hakanud unustama, et poliitikud võivad tegelikult ka oma tööd korralikult ja ausalt teha ning koguda laialdast populaarsust.

Sellest sündiski Ühtne Eesti – rühm näitlejaid nutika turunduskampaaniaga. Ajakirjandus ja isegi üldsus tervikuna hakkas seda väga tõsiselt võtma. Võib-olla selles peitubki vastus. Inimesed soovisid nii meeleheitlikult, et see oleks tõsi. Meeleheitlikel aegadel sünnivad meeleheitlikud lootused. Kas ei võiks Ühtne Eesti olla säravas rüüs rüütel, kes raiub maha lohe pea, vabastab rahva ja päästab kuningriigi?

Reedel võisime näha, et Ühtne Eesti ei olnud rüütel, vaid õukonnanarr, tola. Tola ei olnud omas ajas mõistagi tegelikult tobu. Õieti oli ta keskaja kontekstis võib-olla üks targemaid tegelasi. Ta heitis nalja kehtiva korra ja korralduse üle, väänas eelarvamusi ja sundis mõtlema. Ta ei mõjutanud kuidagi asjade käiku, vaid tõi lihtsalt kõigi silme ette toimuva absurdsuse. Teatrilava toladest on ehk kuulsaim Shakespeare’i kuningas Lear.

Kui ajakirjandus ootas päästjat, pidigi ta pettuma. Rüütlid ei olnud tegelikult kangelased, nad olid palgatud jõhkardid, kes saadeti välja, et sundida talupoegi mõisaisandale vilja üle andma.

Õukonnanarrid olid seevastu väga reaalsed. Kõik kuningad võtsid neid oma teenistusse. Britannia kuninga ­James I narr pani valitseja kavalusega riiki talle üheks päevaks üle andma, sest kuningas ei lugenud kunagi dokumente, millele ta alla kirjutas. Kuningas mõistis seejärel, millele narr viitas.

Etenduse järel avaldasid mõned ajalehed pettumust, et see oligi vaid etendus, ehkki kõigile oli ilmselge, et midagi muud see olla ei saagi. Kas või pilk liba-valimisplakatitele ütles seda juba selgelt.

«Oota, kas see pole Marika Vaarik «Kättemaksukontorist»... eee, kuule, see on selle moodi, kes mängis «Tuulepealses maas» Toomas Rood... eee, see on kindlasti endine Vanilla Ninja.»

Kahtlemata oli kuulajate-vaatajate seas inimesi, kes olid kõigest vaimustatud, isegi kui oli selge, et tegemist on jandiga, mis pilab poliitikaelu. Nad lihtsalt soovisid, et see oleks tegelik, ja olid sisimas valmis hääletama sellise erakonna poolt, kui see luuakse.

See on täiesti väärt Orson Wellesi. 1930. aastatel esitas näitleja ja režissöör Orson Welles raadioetenduse, millega pani tuhandeid inimesi arvama, et Maad on rünnanud marslased. Tuhanded põgenesid paanikas.

Öeldakse, et kriisiaegadel sünnib suur kunst. Noh, see üritus on siis hea näide. Etenduses suurepäraselt kokku mänginud näitlejad, lavakujundajad ja stsenaristid suutsid luua midagi, mida minu teada pole kunagi varem kuskil tehtud: nad suutsid luua etenduse, mis nägi välja täpselt nagu valimiskampaania, mis oli osaliselt improviseeritud ning millest võtsid osa nii näitlejad, tegelikud poliitikud kui ka kogu publik.

Etendusel heideti nalja ja näidati poliitilise süsteemi puudujääke. Enamasti kipuvad Eesti loovinimesed laenama ideid mujalt. Nii näiteks meenutas Keskerakonna viimane kampaania, kus kasutati ära töötute pikka järjekorda, Briti väga kuulsat kampaaniat 1970. aastatest, mis hiljuti taaselustati loosungi all «Tööpartei ei tööta».

Selles mõttes oli tegemist väga erilise nähtusega – algupärase Eesti saavutusega. Õieti ongi raske ette kujutada, et sama idee võiks edukalt läbi lüüa mõnel muul maal.

Etendus ise oli suurepärane, imehästi lavastatud, täis energiat ja emotsioone. Nagu James Cameroni filmi, võis seda vaadata naudinguga ka siis, kui see oli juba pikka aega kestnud, ja endiselt põnevil oodata, mis edasi juhtub. Kõik oli väga hoolikalt kavandatud ja põhjalikult läbi harjutatud, nii et see pidigi tunduma täiesti loomuliku ja isegi improviseerituna.

Ühtne Eesti ei saanud mõistagi jätta puudutamata Keskerakonda. Kahtlemata ütlevad erakonna toetajad, et see oli odav trikk, sest nad on nagunii hõlpus sihtmärk, aga etendus ei jätnud puudutamata ka teisi. Kedagi ei säästetud, isegi mitte Indrek Saart ja Jaak Aaviksood, kes viibisid isiklikult kohal.

Etendus suutis väga oskuslikult tasakaalustada kergekaalulisemad ja tõsisemad hetked. Kui sellel oli üldse läbiv teema, võiks seda sõnastada nii: ärge andke ära õigust otsustada oma saatuse üle ametisse valitud inimestele, otsustage ise ja kandke vastutust oma elu eest.

Kõik näitlejad olid suurepärased, aga eriliselt tuleb kiita Jaak Printsi, kelle hiilgav esitus hoidis kogu etendust koos.

Ühtne Eesti näitab ilmekalt, et meelelahutusmaailma ja poliitika eraldusjoon, mis pole kunagi olnud väga range, on täielikult haihtunud. Suurbritannias öeldakse, et poliitika on meelelahutus... koledatele inimestele. Eestis ei ole poliitikud nii koledad, nii et võib vist lihtsalt öelda, et poliitika ongi meelelahutus.

Küllap panid paljud tähele, et üks endine ninja, Lenna Kuurmaa, etendas poliitikut, samal ajal kui tema kunagine bändikaaslane Katrin Siska ongi päriselt poliitikasse läinud.

Klassikaks kujunenud 1980. aastate ajarännufilmis «Tagasi tulevikku» on episood, kus ühele 1950. aastatest pärit tegelasele antakse videokaamera ja ta adub, miks Ühendriikide 1980. aastate president Ronald Reagan oli omal ajal B-kategooria filminäitleja.

«Imeline kaasaskantav telestuudio. Sellepärast ongi teie president näitleja – ta peab televisioonis hea välja nägema,» ütleb ta.

Kui nüüd kiiresti veerand sajandit edasi kerida, siis 2010. aastal on Eestis kõik poliitikud näitlejad – nad kõik peavad televisioonis head välja nägema. Te ei usu? Ma selgitan.

Olles töötanud ajakirjanduses, võin öelda, et peaaegu alati, isegi siis, kui poliitikud annavad näiliselt hetkeintervjuud, on see, mida nad ütlevad, tegelikult juba ette kirjutatud.

Tipp-poliitikul on terve armee abilisi, kelle töö ongi välja nuputada, milliseid küsimusi võivad intervjueerijad esitada, ning koostada neile vajalikud vastused. Sageli piisab poliitikule vaid sellest, et heita pilk vastavale lehekesele.

Sellepärast ei jäägi poliitikud kunagi tummaks ning neil on alati käepärast faktid ja arvud kõige kohta, mida nad ütlevad. Kas te tõesti arvasite, et nad ongi nii targad?

Mõned inimesed usuvad, et poliitika tähendab avalikku teenistust, umbes nagu käsutäitmine sõjaväes. Et kui keegi on saavutanud tunnustust mis tahes alal, võivad kaaskodanikud usaldada talle kas või riigi juhtimise. Kui sellised ajad on üldse kunagi olnud, on nad ammu ajalukku kadunud.

Tänapäeval tundub, et inimesed hakkavad poliitikuks, sest nad ei oska laulda, tantsida, näidelda, nalja teha ega pilli mängida, aga ometi tahavad oma ego turgutada. Mõned neist – jäägu nimed nimetamata – oskavad isegi laulda ja tantsida, aga nende karjäär on ummikusse jooksnud.

Kuid lõppude lõpuks jättis Ühtne Eesti endast maha terve hulga vastamata küsimusi. Etendus oli tõepoolest suurepärane. Ma olen veendunud, et inimesed lahkusid saalist parema enesetundega ning parema tundega oma maa tuleviku suhtes. Aga siiski oli tegemist vaid õukonnanarriga. Etendus on kõigest etendus. Ühtne Eesti võis elu elavdada ja kahtlemata aitas ta kaasa sellele, et paljudel noortel tekkis huvi poliitika vastu. Aga mida ta ei teinud ega saanudki teha, oli vastata peamisele maa ees seisvale dilemmale: «Kui keegi ei usalda valitsust ja keegi ei usalda ka opositsiooni, kes siis ometi hakkab 2011. aastal riiki juhtima?»

Autori ajaveebi saavad huvilised jälgida aadressil estoniatoday.blogspot.com.