Triin Tammkõrv: AA Klubi – Anonüümsed Annetajad

Triin Tammkõrv Foto: Erakogu

Erakondade rahastamisega seotud probleemide võimalikud lahendusteed kipuvad jääma skandaalide aega - hiljem läheb elu oma rada pidi edasi. Kuidas haigust välja ravida, kirjutab TLÜ õigusteaduse magistrant  Triin Tammkõrv Postimehe arvamusportaalis.

Korruptsioonivastaste riikide ühendus GRECO avalikustas hiljuti aruande, kus tunnustati Eesti korruptsioonivastast võitlust, muuhulgas erakonnaseaduse parandusi - erakondade ja valimiskampaaniate rahastamine on saanud kindlama ja läbipaistvama raamistiku ning reeglite rikkumise eest on kehtestatud sanktsioonid.

Paberil oleme eeskujulikult täitnud pea kõik ühenduse soovitused, ometi ilmub raha erakondade kassasse mustas kilekotis ja küüneviha parteide organismis tekitab põletikulisi reaktsioone. Lausa nii põletikulisi, et enne kohalikke valimisi lahvatas vinduv haigus skandaaliks.

On seejuures tegemist poliitpropagandaga või mitte, pole oluline. Muret tekitav on see, et küllaltki noor ja uljas organism toibub kiiresti ja palavikulised ohumärgid ei too endaga kaasa pea mingeid tõsisemaid tagajärgi. Olematud tüsistused tekitavad ahvatluse ka järgmisel korral haarata teadmata päritoluga kilekoti järele.

Endised erakondlased on tänulikud, et neile pole keegi kilekotis raha pakkunud, kuid kinnitavad vastavate väidete tõelevastavust. Suur osa poliiteliidist tunnistab, et selliseid rahastamise skeeme on alati olnud ja, et need ei jää ka viimaseks.

Kas tõesti on tekkimas teatav sõltuvus? Sõltuvus rahast? Sõltuvus «mustast» rahast? Sõltuvus ebaaususest? Kuidas seda ravida? Keda ravida? Erakonda, kes vahendeid valimata püüab võita valijate poolehoidu või anonüümset annetajat, kelle ostukorv jääb samuti anonüümseks?

Ravi esimene etapp: probleemi tunnistamine

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, keda erakondade rahastamise teema külmaks jätab. Tavakodaniku tähelepanu ei köida ilmselt niivõrd rahastamise allikad, kuivõrd kuidas raha kulutatakse, ettevõtjad võitlevad ebaausa konkurentsi vastu, mida must rahastamine soodustab. Lõppkokkuvõttes tahaksime ju kõik elada demokraatlikus riigis, mis on majanduslikult jätkusuutlik ning raha jagamine toimub avalikkuse ja läbipaistvuse põhimõtet järgides.

Ma ei tea ka kedagi, kes eitaks probleemi olemasolu. Probleemi tunnistamine on oluline samm sõltuvusravis ja seega võib öelda, et Eesti ühiskond ilmutab esimesi paranemise märke. Tunnistamisel on aga ka teine väga oluline tahk – probleemi omaksvõtmine. See tähendab, et süü teiste kaela veeretamise asemel tuleb probleemi teadvustada ja see täpselt määratleda.

Tuleb lõpetada näpuga näitamine ja mineviku arutelu miks midagi tehti ning jõuda sisuka diskussioonini kuidas sellist olukorda tulevikus vältida. Just sellele õhutab ka käesolev kirjatöö. Agarad arvamised ei peaks jääma pelgalt skandaali olustikku, vaid jätkuma kuni probleemi põhjused on likvideeritud.

Ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse muutmise eelnõu seab eesmärgiks muuta erakondade rahastamist veelgi selgemaks, konkreetsemalt piiritleda erakondade tuluallikad, täpsustada annetuste sisu ja keelatud annetuste loetelu ning seejuures sätestada tõhusamad järelevalvemeetodid ja sanktsioonid.

Tänaseks on erakonnaseaduse muudatuse eelnõu läbinud riigikogus esimese lugemise ja saabunud on ka muudatusettepanekud. Põhjalikumalt tutvume raviplaaniga allpool.

Ravi teine etapp: võõrutus

Probleem omaksvõetud, tuleb asuda võõrutuse juurde. Võõrutusravi eesmärk on motiveerida sõltlast loobuma oma pahest, tekitades negatiivseid emotsioone sõltuvusobjekti suhtes ning püüdes seda millegagi asendada. Musta rahastamise juures tähendaks see piisavalt rangete sanktsioonide sätestamist ja legaalsete rahastamisvõimaluste optimeerimist.

Enne kui asume aga tulude analüüsi juurde, tuleks üle vaadata kulud, sest teatavasti pole tähtis sissetuleku suurus, vaid kuidas seda kulutatakse. Laias laastus võib jagada erakondade kulud kaheks: halduskulud (ruumid, personal, erinevate koosolekute, konverentside läbiviimise kulud, publikatsioonid, uuringud jne) ja kulutused valimiskampaaniale.

Valdav osa erakondade rahast kulub viimasele, nagu tõestavad ilmekalt ka seljataha jäänud kohalike omavalitsuste valimised. Palju on räägitud valimiskampaania kuludele ülempiiri seadmisest, mis kahtlemata sunniks kampaaniate karakteristikuid ümber mängima, kuid ma ei hakka siinkohal antud ettepanekut põhjalikult analüüsima, vaid pakun välja ühe väga lihtsa ehk isegi naiivse idee – viige oma valimislubadused ellu!

Jah, ka see nõuab raha, tööd ja keskmisest suuremat loomingulisust, kuid garanteerib püsivama tulemuse kui pastakate jagamine ning lubab tutvustada erakonna ideesid reklaamiagentuuride platvormide asemel. Nagu ütleb tuntud ettevõtja Brian Koslow: pole olemas võimsamat reklaami, kui hea maine, mis levib kiiresti. Ja see saadab Teid ka nelja aasta pärast.

Loomulikult ei arva ma, et poliitiline välireklaam tuleks täielikult keelata. Järjepidev promotsioon valimiste vahel aga aitab positsioneerida valijat, kujundada ökonoomsemat valimiskampaaniat ja seeläbi välistada ka tegurid, mis viivad ebaseaduslike rahahankimiste viisideni erakonnas. Kulud kontrolli all, liigume tulude juurde.

Erakonnaseadus sätestab ammendava loetelu tuluallikatest: liikmemaksud, eraldised riigieelarvest, tehingud erakonna varaga ja seaduses sätestatud alustel tehtud annetused.

Lisaks riigikogus esindatud erakondadele on õigus eraldistele riigieelarvest ka erakonnal, kes kogus riigikogu valimistel vähemalt ühe protsendi häältest. Uues eelnõus on märgatavalt tõstetud eraldise summasid erakondadele, kes ei ületa valimiskünnist, nt nelja protsendi puhul on summa tõusnud praegusest 15 978 eurolt aastas 100 000 eurole aastas.

Muudatus on olulise tähtsusega väikeparteide olelusvõitluses ja tagab võrdsemad võimalused valimisvõitluses, kuid tõenäoliselt ei toeta keelatud vahendite piiramist. Miskipärast on skandaalidesse sattunud just suurerakonnad, mitte väiksed, kel niigi raha napib.

Liikmemaksu näol on tegemist erakonna liikme põhikirjalise kohustusega. Toome näite ühe Eesti erakonna põhjal, millel on liikmeid ligi 9700. Põhikirja järgi kohustub iga töötav liige tasuma liikmemaksu 15, 34 eurot aastas (1.30 eurot kuus), üliõpilane või pensionär 6,39 eurot aastas (0,50 eurot kuus). Kui võtame keskmiseks liikmemaksuks aastas 10 eurot ja korrutame selle kahega teeniks erakond liikmemaksudelt aastas 194 000 eurot.

Indrek Tarandi idee ainult liikmemaksudest toituvatest erakondadest ei tundugi nii utoopiline. Lisades sellele riigi poolse panuse, mis näites toodud erakonna puhul on kuskil 1,2 miljonit eurot peab erakond ühes kuus hakkama saama umbes 116 000 euroga.

Ometi ei kogune enamus erakonna eelarvest mitte liikmemaksudest, vaid nagu juba öeldud riigieelarvest ja annetustest, paraku ka anonüümsetest allikatest. Annetus kehtiva regulatsiooni järgi on füüsilisest isikust annetaja poolt vabatahtlikult oma vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas teenus, kuid välja arvatud vabatahtlik töö.

Uus eelnõu täieneb annetaja kohustusega teavitada erakonda oma andmetega. Nimi ja isikukood või sünniaeg võimaldab lihtsustatud korras veenduda annetuse päritolus. Vastavat paragrahvi täiendatakse ka lõikega, mis näeb erakonnale ette annetuste vastuvõtmise korra, kuidas annetuse päritolu erakonnasiseselt kontrollitakse. Uus seaduse eelnõu seab piirangud ka sularahaannetustele.

Majandusaasta jooksul on erakonnal lubatud isikult vastu võtta kuni 1200 eurot. Ometi ei pea seadusandja vajalikuks sularahaannetuste keelustamist, põhjendades seda sellega, et seadusandlusesse jääb lihtsustatud võimalus annetuste tegemiseks näiteks erakonna üritustel või kontoris. Kas neid kolme muudatust ei saaks siiski kokku võtta ühte ja keelustada sularahaannetused?

Isiklikult kontolt ülekande tegemine ei tohiks põhjustada tänapäeva maailmas küll kellelegi mingeid raskusi, seda võib teha mobiilimakse korras kasvõi erakonna üritusel. Ülekandega on täidetud annetaja kohustus teavitada erakonda oma andmetest, raha päritolu on lihtsasti jälgitav. Samuti jääb ära protseduurilise korra väljatöötamise kohustus – annetust ei ole vaja kuhugi edasi suunata ega arvele võtta.

Võõrutusravi näeb ette ka enesedistsipliini ja kõrgema moraalitunnetuse kasvatamist. Uus eelnõu annab annetajale võimaluse juhul kui annetuse tegija saab aru, et tema poolt tehtud annetus on või võib olla keelatud, vastutusest vabaneda teavitades sellest erakondade rahastamise järelevalve komisjoni. Sätte eesmärk on tagada, et annetaja ei pea annetust tehes jooksvalt seaduseteksti järgima, vaid isikul on võimalus annetus ära teha ja siis kontrollida kas tegemist on keelatud annetusega või mitte.

Kui me üritame luua seadust, mis oleks kõigile üheselt mõistetav, muudaks erakondade rahastamise selgemaks ja läbipaistvamaks, ei saa olla ühegi sätte eesmärk seaduseteksti mitte järgimine. Vastupidi. Kui isik soovib oma vara arvelt erakonnale annetada, peaks ta eelnevalt tutvuma, millised on seaduslikud võimalused selleks ja millised annetused on keelatud. Kõnealune säte julgustab vaid keelatud annetuse tegijaid järjekordse skandaali sütitamiseks, kuid ei väldi kilekottide käest kätte tassimist ega soodusta kõlbelise eneseteadvuse kasvatamist.

Ravi kolmas etapp: taastusravi

Eeldusel, et patsient nõustub raviplaaniga, asendusravi annab oodatud tulemusi ja sõltuvus taandub ei saa lugeda ravi lõpetatuks. Põhjalikult „puhastumiseks“ vajab poliitorganism nii valijate toetust kui ka tõhusat järelevalve institutsiooni.

Lisaks kohustuslikule aruandlusele, kontrollib raviplaanist kinnipidamist erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Uus eelnõu lisab komisjonile täiendava pädevuse abistamaks rahastamise küsimustes ja taotluse alusel esitamaks ettepanekuid erakonna likviidsuse taastamiseks. Võib tunduda tühise muudatusena, kuid olukorras, kus erakond tajub, et ilma välise abita pole võimalik jätkusuutlikult edasi tegutseda, piiravad teda läbipaistmatus kotis ahvatlused. Seega asub komisjon tugiisiku rolli ja kompetentsi laiendamist ei saa alahinnata.

Kui aga tugiiskust ei piisa, siis mis toimib nö jalavõruna? Erakondadega seotud keeldude rikkumise korral lähtutakse väärteomenetluse regulatsioonist, tegude kriminaliseerimine nõuab põhjalikku debatti. Kui aga patsient suudab eelpool kirjeldatud ravi etapid edukalt läbida, piisab rehabilitatsiooniks kotitäiest aususest.