Eiki Berg.

FOTO: Sille Annuk

Tartu Ülikool rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg kirjutab, et ELi naabrid lähevad kaotsi, sest puudub kooskõla survestavate, atraktiivsete ja usaldust tekitavate meetmete vahel.

Jagan suurel määral nende arvamust, kes näevad eesseisvas Vilniuse kohtumises midagi enamat kui päevapiltnike välgusähvatusi, käepigistusi, tooste ja massidele mõeldud tühjalt kõmisevat poliitretoorikat. Siin pannakse paika Ida-Euroopa ja Kaukaasia riikide trajektoorid järgnevateks aastakümneteks. Ennekõike see, kas dirigendipuldist juhatatakse sisse tuttavlik «Ood rõõmule» või mattub see «Murdmatu liidu» marsitakti.

Brüsseli praegused partnerid ja Moskva endised alamad on ennekõike naabrid nii ida- kui läänekaarest vaadatuna. Needsamad naabrid, kes ühele tagavad turvalise naabrivalve ja teisele pakuvad suurriikliku taassünni võimalust. Kõiki võimalusi ühitada üksteise huvisid riivamata ilmselt ei saa. Ainuüksi majandusliku integratsiooni loogika välistab ühe ja sama riigi kuulumise korraga erinevatesse majandusühendustesse.

Mis jääb naabrile, on tema geopoliitiline valik. Kas joonduda ELi käsulaudade järgi, mis võimekamatele paotavad ust 500 miljoni tarbijaga turule? Või peaks alluma Venemaa heidutusele lootuses, et ka luuserite lojaalsust märgatakse ning premeeritakse avatud piiride, odava gaasi ja julgeolekutagatistega, mis sest et «jaga ja valitse»-põhimõttest looritatuna?

Naaber tekitab alati emotsioone. Partnerlus viitab positiivsele kuvandile naabrist, kellega saab diili teha. Näiteks puhverdada illegaalset immigratsiooni, organiseeritud kuritegevust, haiguste ja vaesuse levikut. Naabrist saab ELi partner siis, kui ta võtab omaks euroopalikud väärtused – usu õigusriiki ja demokraatlikku valitsemisse –, hakkab austama inimõigusi ja sarnaneb ka muudes aspektides «meiega». Eriti hea partner on see naaber, kes kiirelt kohaneb, ja mis peamine, on oma nõudmistes tagasihoidlik.

EL sõlmis partnerlus- ja koostöölepped oma idapoolsete naabritega (välja arvatud Valgevene) aastatel 1998–1999, koostas nende täitmiseks Euroopa naabruskonnapoliitika tegevusplaanid 2004–2006, kaasas nad idapartnerluse koostöövõrgustikku ning pidas läbirääkimisi assotsiatsioonilepingute üle 2009–2013. See on küll samm edasi Euroopa Liiduga lõimumises, kuid jätab edasised liitumisperspektiivid lahtiseks.

ELi tsiviliseeriv missioon idaperifeerias saab olla edukas vaid siis, kui ise oma väärtustesse usutakse ning kui tööriistakastis leidub vahendeid, mis on ühtaegu nii survestavad, atraktiivsed kui ka usaldust tekitavad.

Tegelikkuses on aga lood üsnagi äraspidised. Idariigid tulevad tõsisemalt jutuks vaid siis, kui kriisid ähvardavad eskaleeruda või kui energiatarned satuvad ohtu. Pole seda vajalikku ühtset seisukohta idapoolsete riikide integratsiooni saavutamise määra ja vahendite suhtes ega ole ka alust arvata, et patroneeriv suhtumine ja lohutusauhinnad parimatele tagaksid idariikide vajaliku pühendumuse reformikavade elluviimisel. Miks peakski? Ukraina «selektiivne õigusemõistmine» ei kaalu tähtsuselt üles Aserbaidžaani režiimi ärapanemisi oma poliitilistele oponentidele, ega ju?

Venemaa jaoks aga ei olegi «lähivälismaa» see tõeline välismaa, vaid ikkagi midagi kodusooja ja lähedast, mida aitavad «omaks teha» majandus- ja kultuurisidemed ning ajalugu. Katse naabreid päris-omastada viitab territooriumi kui eraomandi puutumatusele. Naaber lähivälismaalt võib olla tülikas üleaedne või truualamlik vasall, sõltuvalt sellest, kuidas ja kuhupoole lojaalsussuhted arenevad. Partner ilmselt mitte kunagi, sest see eeldaks naabruskonna tunnustamist eraldiseisva subjektina.

Lähivälismaa jäi Venemaa välispoliitika sihikule kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Selle tähtsus on integratsiooniprojektide kontekstis kasvanud president Putini võimul olemise ajal, eriti alates 2012. aastast, mil hakati valjul häälel rääkima Euraasia Liidu loomise vajadusest.

Venemaa imperiaalse taassünni missiooni lähivälismaal toidab algne konfliktide lõkkele puhumine ja hilisem kaasatus samadele konfliktidele lahenduste otsimisel. Kus vaja, seal mahitatakse oma poliitilisi liitlasi ja aidatakse maha suruda värvilisi revolutsioone. Teisalt kombineeritakse sõjaline kohalolek majandushoobadega ning hoolitsetakse selle eest, et vene keele ja õigeusu kiriku positsioonid suunaksid suurriiklikku meelsust vajalikul määral. Ühtne meediaruum, viisavaba reisimine, tööjõu liikumine lääne- ja lõuna perifeeriast Venemaa metropolidesse liidavad naabrid pigem ida valitseja kui lääne normatiivse jõuga.

Õigelt teelt eksinuid on Venemaa sageli karistanud. Gruusia lääne-orientatsioon päädis sõjalise konflikti ja vaidlusaluste territooriumide tunnustamisega. Venemaa on eri aegadel kehtestanud impordipiirangud Gruusia ja Moldova veinidele, katkestanud gaasitarned Ukrainale ning peatanud ajutiselt kogu kaubavahetuse Ukrainaga, et mõjutada viimast ELiga sõlmitavast vabakaubandusleppest loobuma.

Ja näib, et tulemuslikult. Veel Armeenia lääne-kursist kõrvalekaldumise puhul mõisteti Brüsselis selle riigi julgeolekusituatsiooni eripära ja seda, et neil ei ole Venemaale alternatiivi, juhul kui Mägi-Karabahhi konflikt võiks eskaleeruda. Ent Ukraina kõrvalekalle valitud teelt on märgilise tähendusega ning seega vaid aja küsimus, mil Moldova doominoefektist mõjutatuna samuti ära eksib ja Venemaa embusesse viskub.

ELi viisavabaduse lubadus ei pruugi enam päästa, sest tänu Rumeenia topeltkodakondsusele on niigi suur osa moldaavlastest privilegeeritud ELi kodaniku seisuses. Küll aga aitaks see teemapüstitus Gruusia puhul, mis paraku jääb Brüsseli radaritelt välja.

Miks lähevad asjad viltu ja naabrid ära eksivad, võiks küsida ELilt. Eks ikka kooskõla puudumine survestavate, atraktiivsete ja usaldust tekitavate meetmete vahel. Kuidas suhtuda tõsiselt ELi kaubamärki Ukrainas, kui liitumisperspektiivi ei mainita isegi mitte mokaotsast? Mis maine on ELil väärtuste kandjana Armeenias, kui avalikkusele eksponeeritakse inimõigusi üksnes vikerkaarevärvides? Mida peaks arvama Gruusia külamees ELi võimekusest, kui ELi vaatlusmissiooni (EUMM) silme all tungitakse sügavamale päris-Gruusia territooriumile ja ehitatakse piirirajatisi?

Näib, et naabritel on lihtsam kaevuda omaenese mugavustsooni, leppida Venemaa piitsa ja prääniku vaheldumisega, kui et jääda oota­ma euroopalikke integratsioonivilju, mis mitte kunagi ei pruugigi saabuda. Sest adressaat on vale...