Kätlin Konstabel: halb abielu poliitikas ja eraelus

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Psühholoog Kätlin Konstabel kirjeldab abielusuhete halvenemise kulgu ja viitab paralleelidele Eesti poliitikaga.

Kaja Kallas ilmutas kolmapäevases «Foorumi» saates muret, et poliitikute ja rahva suhe ei peaks olema halva abielu moodi, kus ühed karjuvad ja teised lahutuspabereid vormistavad. See on hea metafoor, eriti kui meelde tuletada, et abielud muutuvad reaalsuses halvaks ja õnnetuks juba tükk aega enne lahutuspaberitele mõtlemist.

Alguses on suhete halvenemine peaaegu märkamatu. Üks jätab välimuse lohakile või nõud pesemata, ütleb, et ei jõudnud, oli vaja palju tööd teha. Teine ütleb pahuras tujus paar reljeefsemat sõna kaasa või tema vanemate aadressil. Sellised lihtsad asjad. Kui nii kipub korduma, siis mõistlikud inimesed istuvad ühel hetkel maha ja peavad aru. Et armastus ikka nagu on alles, aga midagi tuleb muuta ja kuidas võiks muuta. Kes võiks rohkem sõnu valida ja kes võiks olla tragim ja mõistvam. Tähtis on, et inimesed saavad omavahel rääkida, mis neile ei sobi, mismoodi nad end tunnevad ja et rääkimise tulemusel midagi ka reaalselt muutuks.

Kui probleemid jätkuvad, siis kipub halvas abielus teatavasti tihti minema nii, et üks pool üritab meeleheitlikult kontakti otsida, probleemidele tähelepanu juhtida (nimetatud ka virisemiseks ja vingumiseks) ja teine pool tõmbub üha rohkem endasse, üritades sageli siiski vaikselt iseenda tarkusest oma rolli peres võimalusel ikka edasi täita.

Juubelitel ja esivanemate haudu korrastamas käiakse koos, aga selget usalduslikku suhtlemist enam ei ole. Ja et pole usaldust ja teise reaktsioone kardetakse, hakatakse kaasale usutavasti ebameeldivaid mõtteid ja mõningaid mitte kõige paremini välja kukkunud tegemisi varjama või lausa valetama – sest miks peaks andma teisele uue võimaluse näägutamiseks, kiitust ei kuule ju nagunii?

Kui sellised varjamised ja vassimised välja tulevad, siis näeb teine pool selle taga ülbust ja hoolimatust, ja et ollakse haavunud, siis unustatakse ära, et tegelikult on niimoodi toimiv inimene ju hädas. Talle tundub, et ei saa oma tahtmist teha ja elu elada muidu, kui peab tegutsema viisil, mis ei ole teisele aktsepteeritav, ja ta teab seda.

Tõerääkimist – isegi kui tõde on valus – ei pea õigustama, valetamist alati. Võib olla päris nadi enesetunne ning et edasi funktsioneerida, tuleb seda varjata, rõõmsat või enesekindlat nägu teha. Ajule langeb topeltkoormus, sest selekteerida – mida avaldada, mida mitte – tuleb peale faktide ka emotsioone. Kui tegemist ei ole lihtsalt varjamise, vaid lausa valedega, tuleb lisaks välja mõelda ka uus lugu, mis peab sobima teisele teadaolevate faktidega (mille kohta peab õnnetul valetajal siis samuti infot olema) ja lisaks kõlama loogiliselt ja usutavalt. See on keeruline ja pole ime, kui ühel hetkel jäädaksegi vahele.

Valed ja saladused perekonnas – aga loomulikult mitte ainult seal – on tegelikult ju seotud hirmuga. Hirmuga, et sellisena, nagu ma olen, teisele ei meeldita ja too ütleb siis jälle pahasti. Hirmuga, et ma mitte ei saa oma tahtmist, vaid mind mõistetakse lausa hukka – sest valetamise kahtlusegi tekkimine näitab, et suhtes on midagi tõsiselt viltu. Kardetakse, mis juhtub teisega ja eelkõige ikka endaga, kui ebameeldiv info välja tuleb ja peab valusatest asjadest rääkima – kas ma saan hakkama, kas ma jään siis ellu, mis saab minu reitingust, kes mind enam tahab?

Saadakse teada, et ma olen laiduväärsel viisil käitunud, ja siis võetakse uuesti jutuks ka kõik vanad patud, olgu need siis kui väikesed tahes. Ja alati on hirm, et kui selgub, kuidas asjad tegelikult on, on vaja teha tõeliselt suuri muudatusi, ja see tähendab riski.

Kui alguses ei pruugi varjamisel ja valetamisel suurt muud mõtet ollagi peale soovi paar pisiasja kiiresti korda ajada ja teist mitte häirida, siis sellise olukorra jätkudes tundub vaikselt, omaette toimetamine mingit pidi üha meeldivam – mis siis, et tuleb kombineerida. Kuskil sisemuses kripeldab, et kunagi oli nagu teisiti, oli parem ja mõnusam elada, sai kaaslasega avatult ja selgelt suhelda, aga kuna sellise suhtlemise oskus on ajaga rooste läinud, usalduse on asendanud hirm ja valvelolek, siis ei hakata ka katsetama.

Nagu vahel ikka sellistel puhkudel juhtub, tekivad halvas abielus ühele või mõlemale poolele uued lemmikud. Värskus, põnevus, säravad silmad saavad voorusteks iseeneses, mis pimestavad teinekord nii, et lemmikul puudusi kas ei nähtagi või arvatakse need ebaoluliseks. Loodetakse, et aja jooksul harjutakse üksteisega, lemmik saab arukamaks, särav silm ja kepsakas kõnnak jäävad aga ikka alles. Kohati ehmatavgi kirglik jutt võib meelde tuua noorpõlve, kus sai ka ise end vabamalt väljendada, ja seda pigem imetleti kui mõisteti hukka. Suurte tunnete ja usalduse märgiks jagatakse ka kingitusi, milleks võib teinekord olla ka natuke moest väljas perekonnaehe, mis kaasalt – sõltuvalt kinkija kuraasist – kas salakesi või krahmates ära võetakse. Mõni lemmik on ise kuulnud kombest, et tundeid tuleb kingitustega toetada, ja võtab asja ise jutuks.

Kui vassijast ja lemmikupidajast abielupoolel on sõbrad, siis need võivad end muidugi ebamugavalt tunda ega tea sageli, mida teha. Kas tuleks õrnalt lugeda moraali, rääkida oma kogemustest ja kuidas ise toimitaks, elada innukalt kaasa uuele suhtele? Mõni murelikum meenutab vanasõnu ja kardab, et sõbra kahtlasi kombeid poogitakse järsku ka talle endale külge, teine teeb ükskõikset nägu ja ütleb, et pole üldse minu asi, sest sõprus on üle kõige, kolmas siunab sõpra tagaselja.

See kõik on ju inimlik ja mõistetavgi. Ikka juhtub, abieludes nagu ka poliitikas. Üksteisest väsitakse, ajad muutuvad, inimesed ja vajadused muutuvad. Olgugi et vanad käitumismustrid kipuvad uutes suhetes paraku korduma, võib uuesti alustamine teinekord ollagi tore ja mõistlik mõte.

Tõsiselt tuleb sellistesse suhtedraamadesse suhtuda aga seetõttu, et halbades abieludes on tihti kannatajaks lapsed, ja laste heaolu eest peavad vanemad seaduse järgi vastutama, seda ka siis, kui omavaheline läbisaamine väga kehvaks on muutunud.

Laste heaolu argumendiks tuues kokku jäämisega peale käia, kui usaldust ja hoolimist enam kohe kuskilt võtta ei ole, uued lemmikud koos kingiks saadud kulinatega platsis ja teine pool lahutuspabereid juba sisse viib – see ei ole hea mõte. Enamasti ei mõelda sel puhul ju üldse mitte laste heaolule, vaid kardetakse ikka enda pärast – kardetakse ebaõnnestumise tunnet, muutuse lõplikkust ja peeglisse vaatamise vajadust.

Aga ka lahku minnes on laste vaimsele tervisele igal juhul parem, kui lahutus toimub üksteisest lugupidaval moel. Nii nagu Eesti riigi ja kultuuri vaimsele tervisele ja edenemisele oleks parem, kui usalduse kadudes osataks viisakal moel aeg maha võtta või kui lahku minnes taotaks odad sirpideks, mõõgad atradeks, ja granaadid jääksid üldse muuseumi.