Elver Loho: leian end väiklasest olelusvõitlusest

Elver Loho Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Tahaks elada ühiskonnas, kus koostöö ja kompromissid on normaalsed, kahjuks aga leian end väiklasest olelusvõitlusest, kus ruulib demagoogia, tõdeb Elver Loho tänase online-väitluse lõppsõnas.

Ma tahan elada ühiskonnas, kus ma selle väitluse kaotan. Ühiskonnas, kus koostöö on normaalne, kus üksteisega rääkimine on normaalne, kus kompromissid on normaalsed. Kahjuks ma ei ela sellises ühiskonnas. Leian ennast pigem väiklasest olelusvõitlusest, kus ruulib demagoogia ja propaganda, sest need on tõhusad viisid oma eesmärkide saavutamiseks.

 

Võtted, millega proteste läbi viiakse, on tülgastavad, kuid kahtlemata, tõhusad. Ma siiralt loodan, et tõhususe kõrvale kerkib peatselt ka eetilisuse kriteerium, aga ma ei näe seda kusagil pead tõstmas. Eetilisuse kriteeriumi tekkimine eeldab arvamusliidritelt moraalse vastutuse tundmist selle eest, mida nende liitlased või kaasajooksikud liidri sõnade peale teevad. Ma ei näe sellist moraalset vastutustunnet. Seda ei ole.

 

Osalt on tekkinud olukorras kahtlemata süüdi võimuesindajad. Rahvakogu ettepanekute aeglane ja vastumeelne menetlemine annab koostöösse mitte-uskujatele argumente juurde. Teisalt ei ole ka ükski teine ühiskondlik võimukandja puhas poiss. Fundamentaalseid probleeme on meedia toimimismehhanismidega. Reaalse vastutuse puudumine on viinud süüdimatule käitumisele.

 

Rahumeelne koostöö eeldab teatud usaldust ühiskonnas rahva ja võimu vahel. Olukorras, kus see usaldus on jätkuvalt kadumas, on koostöö keeruline. Toimub polariseerumine. Kui otsid tõde lahinguvälja keskelt, siis on «omad» need, kes lükkavad su vastase kaevikusse ja jätkavad tulistamist. Nõnda lähevad normaalsed inimesed peitu ja ootavad paremaid aegu. Parteidesse ei astuta, sest kardetakse ühiskondlikku stigmat. Kõige turvalisem positsioon ongi kaugelt kõige mõnitamine ja usaldamatuse ning polariseerumise õhutamine.

 

Käesoleva väitluse teemaks on tõhusus. Jõuline protest, kõigi võimalike ja võimatute vahenditega, on kahtlemata tõhus. Seda on näidanud ka viimaste päevade sündmused. Rahumeelne koostöö on raske, keeruline, aeganõudev, ressursimahukas. Kohti, kus rahumeelne koostöö on veel üldse võimalik ilma et sisemised või välised jõud (või üldine usaldamatuse õhkkond) sunniks polariseeruma, jääb järjest vähemaks.

 

Niimoodi leiamegi endid ühiskonnas, kus jõuline protest kõigi vahenditega on tõhusam kui rahumeelne koostöö. Ja mul on kuradi kahju, et me oleme Eestis nii kaugele mandunud.

 

Järgmisena ootame oponendi lõppsõna ning debati lõpuks esitab oma hinnangu kohtunik.

 

Väitlus toimub Ühisnädala raames ning Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi koostöös.