Marek Tamm FOTO: SCANPIX

Kui kultuurirahva peamised ootused ministeeriumile on seotud riiklike toetuste, sotsiaalsete tagatiste ja käibemaksu erisustega, siis on selge, et turuliberaalne kultuuriminister ei saagi olla nende ootuste kõrgusel, arvab ajaloolane Marek Tamm.

uigi aeg ei ole veel küps, et kirjutada põhjalikumalt lahti Sirbi ümber hargnenud afääri anatoomia, saab esimesi järeldusi toimunust juba teha. Pole kahtlustki, et tegemist on mitmes plaanis märgilise sündmusega, mis on avatud väga erinevatele tõlgendustele. Sest nagu teame, järgneb kultuuris plahvatuslikele sündmustele alati ulatuslik tõlgenduste laine, mis püüab toimunud muutused lõimida kultuuri enesekäsitusse. See, mis veel hetk tagasi oli ennustamatu, omandab tasapisi üha enam paratamatuse tunnusjooni.

Poliitiliste ideoloogiate põrkumine

Kui alustada kultuuriministri tagasiastumisest, siis kõigepealt ilmnebki Sirbi-afäär kui kiirendi pikalt vindunud konfliktile ministri ja kultuuriavalikkuse vahel. Seda, et loomeliitude umbusaldusavaldus ei olnud kantud üksnes Sirbi ümber toimunust, toonitasid asjaosalised korduvalt.

Selle konflikti lätteid tasub otsida ennekõike kahest kohast: ministri käitumislaadist ja poliitiliste ideoloogiate põrkumisest.

Kõrgkultuur on loomuldasa peenekoeline valdkond, kus jõuline ja ennustamatu käitumine päädib varem või hiljem lahkhelidega. Minister Langi reljeefne kõnemaneer ei ole kellelegi saladus, nagu ka tema komme teinekord enne öelda ja siis mõelda. Kui seni olid aga konfliktid hõõgunud ministri ja konkreetse valdkonna/loomeliidu vahel, siis Sirbi kui valdkonnaülese kultuurilehe kaaperdamine suutis panna loomerahva tegutsema ühtse rindena.

Kuid kaldun arvama, et koer on maetud sügavamale. Nimelt olen ikka imestanud, mis põhjustel on kultuuriministeerium olnud pea terve uue iseseisvusaja Reformierakonna valitseda. Kui vaadata nende programmi, siis kultuuri kohta (ühes pajas spordiga) on seal kirjas vaid mõni trafaretsevõitu lõik, mis ei viita sugugi sellele, et kultuuripoliitika oleks nende prioriteet.

Oluliselt loogilisem olnuks viimaste aegade võimukonstellatsioonis näha kultuuriministeeriumis tegutsemas IRLi, sest nende programmis on vaated kultuurile esitatud märksa põhjalikumalt ja seotud riikluse põhiküsimustega. Kui liberaalide jaoks on kultuuripoliitika allutatud turuloogikale ja ministeeriumi põhiülesanne «turutõrgete» leevendamine, siis konservatiivid näevad kultuuri edendamises ja toetamises ühiskonna arengu üht nurgakivi.

Võtan selle jutuks, sest minu kogemuse põhjal domineerivad loomeinimeste seas pigem konservatiivsed ja sotsiaaldemokraatlikud vaated. Kui kultuurirahva peamised ootused ministeeriumile on seotud riiklike toetuste, sotsiaalsete tagatiste ja käibemaksu erisustega, on selge, et turuliberaalne kultuuriminister ei ole ega saagi olla nende ootuste kõrgusel. Probleem on niisiis struktuurne ega lahenegi ilmselt enne, kui ministriportfellid jaotatakse teisiti või vahetub võimukoalitsioon.

SA Kultuurileht ei ole riiklik kirjastus

Sirbi-afäär sai ülepea võimalikuks lootusetu segaduse tõttu, mis valitseb kultuuriministeeriumi ja SA Kultuurilehe suhetes. Meenutame, et Kultuurileht on riigi asutatud eraõiguslik juriidiline isik, mis on oma otsustes sõltumatu.

Asutuse kõrgeim juhtorgan on nõukogu ja asutust juhib juhatus; ajakirjandusväljaannete sisuline juhtimine on aga peatoimetajate pädevuses.

Viimastel päevadel on küll nii minister kui kantsler kinnitanud, et ei sekku Kultuurilehe tegevusse, ent paraku kinnitavad nende endi suust kõlanud näited midagi muud. Nii rääkis kultuuriminister, kuidas ta panustas isiklikult Sirbi uue peatoimetaja otsingutesse. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks kultuuriminister osalema Sirbi või mõne teise kultuuriväljaande peatoimetaja otsingutel.

Kohtumisel loomeliitudega võttis minister jutuks septembri alguses toimunud õhtusöögi, kus ta oli arutanud koos Kultuurilehe juhataja ja mõne peatoimetajaga, kuidas reformida kultuuriajakirjade honoraripoliitikat. Ja restoranilaua taga oligi kokku lepitud, et uuest aastast tõusevad algupäraste kirjandustekstide honorarid 40 protsenti (ministri artiklis (PM 21.11) on see otsus esitatud ekslikult viie kultuuriväljaande kogu honorarifondi suurendamisena 40 protsendi võrra). Kuigi ministri kavatsus on kindlasti heatahtlik, ei ole see paraku absoluutselt tema asi otsustada, kuidas üks või teine väljaanne oma autoritele honorari maksab, seda enam veel üsna juhusliku seltskonnaga õhtusöögilauas.

Sirbi-afäär hakkas tuure võtma siis, kui selgus, et minister pidas vajalikuks isiklikult ära kuulata Sirbi uue peatoimetaja kt kohale kandideeriva isiku nägemuse ajalehe sisust ja kavandatavatest ümberkorraldustest. Kuid peaks olema ühemõtteliselt selge, et sääraseid küsimusi ei pea arutama kultuuriministeeriumis, tegelikult ei peaks ükski peatoimetaja ega peatoimetaja kandidaat käima ministeeriumis audientsil, et oma ideid ministriga kooskõlastada.

Jaan Kaplinski on selle situatsiooni kohatuse oma blogis õnnestunult resümeerinud: «On päris jahmatav kuulda kultuuriministrit ja teisi ametnikke arutamas selle üle, kas üks või teine väljaanne on stagneerunud jms. Riik annab väljaannetele raha, kuid võimukandjad [ei] tohi neile ette kirjutada, mida nad avaldavad, mida mitte.»

Viimane oluline sõlmpunkt suhete segapuntras on Kultuurilehe nõukogu. Kui nõukogu ülesanne peaks olema sihtasutuse üldsihtide planeerimine ja juhatuse järelevalve, siis paraku on sellest kujunenud pigem kultuuriministeeriumi käepikendus. Nõukogu viiest liikmest kolm on ministeeriumiametnikud, üks riigikogu liige (RE) ja üks kirjanike liidu liige. Arvestades nõukogu sõltuvust kultuuriministeeriumist ja asjatundjate alaesindatust, on sellelt raske oodata autonoomseid otsuseid, mis lähtuvad Kultuurilehe, mitte ministeeriumi eesmärkidest.

Eesmärk ei pühitse abinõu

Laiemas ühiskondlikus plaanis andis Sirbi-afäär tunnistust, et Eesti ühiskonna kõlbeline taluvuslävi on madalam, kui paljud tihanuks arvata. Seda läve on hööveldanud viimase paari aasta sündmused, kus ärksama avalikkuse ja võimukoalitsiooni vahel on maad võtnud selge usalduskriis. Sellest räägivad mitmed kollektiivsed väljaastumised, avalikud pöördumised, Rahva­kogu kokkukutsumine, vabakonna politiseerumine jne.

Kui valitsuspoliitikud näevad usalduskriisis vaid emotsioonide võitu ratsionaalsuse üle, siis see on parimal juhul tagajärg, mitte põhjus. Põhjuseid tuleb siiski otsida poliitilise eliidi kartellistumises, mõttevahetuste tõrjumises või simuleerimises, üleolevas ja valikulises kommunikatsioonis ning ametikohtade politiseerimises.

Võimalik, et Sirbi üleöö ülevõtmine oli tehtud parimate kavatsustega. Paraku osutus see õpikunäiteks selle kohta, et ükski õilis eesmärk ei pühitse inetuid abinõusid. Seega pole kuigi otstarbekas arutada, mis oli nende ülevate eesmärkide tegelik sisu või kuidas need on teostunud, vaid esmatähtis on heastada kõlvatud abinõud. Või nagu Aare Pilv kirjutas oma blogis: «Riigi rahastatava, st ühiskonna poolt ühiselt ülal peetava avaliku kultuurifoorumi muudatuste mehhanismide pilastamine ise on aktsepteerimatu.»

Võidud ja kaotused

Kultuuriajakirjanduse vaatenurgast võib puhkenud afääri hinnata kokkuvõttes päris kasulikuks, kui selline sõnakasutus on tehtud ülekohtu taustal sobiv. Esiteks ilmnes selgelt, et piiratud lugejaskonnale vaatamata on kultuuriajakirjandus ühiskonnale väga oluline ja selle omatahtsi ümberkorraldamisega ei lepita.

Teiseks muutus Sirbi-afääriga kultuuriajakirjandusega seonduv peavoolumeedia põhiuudiseks, mis lubab loota, et nii mõnigi väljaanne Sirbiga eesotsas võitis uusi lugejaid. Kolmandaks pakkus kujunenud olukord hea võimaluse diskussiooniks kultuuriajakirjanduse iseloomu ja missiooni üle Eestis, mis leiab loodetavasti veel ulatuslikku kasutamist.

Eemalt vaadates tundub, et Sirbi-afääri peaosalistest suutis lõpuni ehedalt käituda vaid Kaur Kender. Ta oli usutavasti ainus, kes ei läinud endaga kompromissidele, isegi kui ei pidanud üleliigseks seljataguse ennetavat poliitilist kindlustamist.

Tõsi, nii väikeses kultuuris nagu Eesti oma saab sedavõrd suurejoonelisi mänge mängida vaid korra, sest järgmine kord võib selguda, et mänguväljakule on jäädud üksi, pole ei kaaslasi ega isegi vastasmängijaid.

Liikumine ZA/UM on selles afääris kardetavasti üks suurimaid kaotajaid. Kenderi kingitus oma noortele liitlastele osutus kihvtiseks ja nüüd sõltub palju nende endi nutist, kuidas keerulisest olukorrast välja tulla. Mulle endale tundub, et kõige viljakam strateegia oleks toimunut esitada kirjandusliku aktsioonina.

«Sirbi visioonidokument» kuulub mu meelest üsna orgaaniliselt Eesti kirjandusmanifestide enam kui sajandipikkusesse traditsiooni, sellel on selgeid sarnasusi nii «Momentistide päevakäsu» (1914) kui ka Tarapita manifestiga (1921).

Kuid Sirbi-afäär ei ole veel lõppenud. Esmatähtis on valida ajalehele võimalikult kiiresti uus peatoimetaja, komplekteerida pädev toimetus ja ümber korraldada Kultuurilehe nõukogu.