Online-väitlus: kas tõhusam on jõuline protest või rahumeelne koostöö?

Elver Loho Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Eestis on ühiskondliku muutuse loomiseks tõhusam jõuline protest kui rahumeelne koostöö, leiab tänases online-väitluses Eesti Interneti Kogukonna üks eestvedajaid Elver Loho. Rahvakogu protsessi eestvedaja Urmo Kübar on vastupidisel seisukohal.

Lugege mõlema poole avakõnet ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!

ELVER LOHO AVAKÕNE

Protest annab uusi võimalusi

Protest on talveunest ärkamise vorm. Vajadus protesti järgi tekib siis, kui mingis valdkonnas on pikalt asjad enam-vähem korras olnud. Piisavalt korras, et vajadust regulaarse koostöö järgi pole olnud ja huvigrupi sidemed võimuga on lootusetult närbunud. Tavakodanik ei peagi igapäevaselt riigijuhtimise abitööga tegelema, see on selge, aga valdkonna esindusorganisatsioon peab seda sidet hoidma. Peab silla hoidma korras ja toimivana. Kui ka selles on läbi kukutud, siis võib jõuline protest olla abiks, et organiseeruda ühtse eesmärgi nimel, ennast kehtestada võrdväärse partnerina ja alustada dialoogi.

Protest pälvib meedia tähelepanu, aitab leida liitlasi. Rahulik koostöö käib vaikselt kusagil kontoris, muutudes vahel osalusdemokraatiast hoopis osalusbürokraatiaks. Isegi inimesi, kelle huvisid sa seal esindad, tihti ei huvita, kuidas läks või millest räägiti. Kui aga laua ääres argumendid otsa saavad ja omi nõudmisi ei ole võimalik sõna jõuga saavutada, siis on abi, kui plakat püsti ajada ja nõuda meedia tähelepanu.

Kujundades oma sõnumi vastavalt levinud meediaformaatidele, on võimalik seda tähelepanu ka kergesti saada. Siis tulevad iga kivi alt välja ka kõik need, kellele protesti sihtmärgi nägu ei meeldi või on muud eelarvamused ja emotsioonid tema suhtes. Nõnda kogutakse liitlasi. Konkreetse asja mittemeeldimine laieneb protestiks kõige vastu.

Protest lööb kaardid sassi, avades kõigile uusi võimalusi. Protest on kontrollimatu kaos. Kõigile osapooltele emotsionaalne katsumus, eufooria või depressioon. Säärases olukorras teevad inimesed vigu mõlemal poolel. Vastase viga on aga endale võimalus. Seega on protest hea viis, kuidas stagneerunud vastasseis murda ja muuta aktiivseks konfliktiks.

Meetodid protesti läbiviimiseks on üldteada, rõhuvad emotsioonidele, mitte intellektile. Käiku saab lasta lihtsad loosungid («Millal langeb giljotiin?», «Rahvas nõuab!», «Back in the USSR») ning eriti mõtlema ei pea. Clausewitzi kirjutas, et sõda on diplomaatia jätkamine teiste vahenditega. Nii on ka protestiga. Kui diplomaatia enam ei tööta, tuleb võtta plakat. Samas on iga protesti puhul oht, et mõni su väejuht teeb avaldusi, mis hävitavad kogu ürituse. Samuti võib tulla keegi kolmas, protesti «fokusseerida» mingi hartaga, mille olemasolust polnud protestijatel päev varem aimugi, tõmmata niimoodi konfliktist elujõu välja ja asuda nõnda oma eraldiseisvat agendat teostama.

URMO KÜBARA AVASÕNA

Protest polariseerib konflikti

Võib suure kindlusega öelda, et iga vähegi olulisem ühiskondlik muutus – kuidas parandada rahvatervist, tõsta iivet või hariduse kvaliteeti, panna majandus kasvama, vähendada kuritegevust ja loodusreostust jne – nõuab toimumiseks erinevate teadmiste, oskuste ja võimalustega osapoolte koostööd, mitmeid üksteist täiendavaid samme ning seda kõike pikema aja jooksul, mitte üleöö.

Seega saab ka meie tänane küsimus lihtsamaks, kui mõelda, kumb lähenemine meid ennast pigem sellisele püsivale ja sisukale koostööle kutsub: kas see, kui teine pool sunnib meid jõuga või me leiame ühiste arutelude käigus, et nii on mõistlik? Jah, üks ei välista teist: «mõistlik» võib olla ka jõule alistuda, aga kummal juhul oleme rohkem motiveeritud, innukamad panustama?

Protestil (piiritlegem see siin lihtsuse huvides aktsioonidega nagu meeleavaldused, streigid, ultimaatumid, nõudlikud petitsioonid) on selgelt oma koht kodanikuühiskonna «arsenalis» ning olles ise mullu osalenud nii ACTA kui ka «Aitab valelikust poliitikast!» meeleavaldustel, pole ma kindlasti nende vastu. Protesti puudused toob oma avasõnas aga suuresti välja ka oponent ise.

Protest on olemuselt lihtsakoeline, «meelt» on seal tavaliselt rohkem kui «avaldust» ehk sisu («Millal langeb giljotiin?» võib küsimusena olla atraktiivne, kuid ei too kaasa sisulist süsteemi muutust). Protest polariseerib konflikti ning sunnib teise poole kaitse- või rünnakupositsioonile, kus vastutulemine teise soovidele – koostöö täiesti normaalne osa – mõjub juba allandmisena.

Ka oponent ütleb, et protest ei nõua osalejalt eriti mõtlemist, see tähendab, ei arenda osalejat eriti. Protestiaktsioonide eesmärk on pigem kinnistada idee pooldajate arvamusi. Samas rahvakogu mudeli üheks inspiratsiooniallikaks olnud politoloog James Fishkini uurimused näitavad, et tavaoludes ei ole inimestel kuigi palju infot arutlusel olevate ühiskondlike küsimuste kohta. Rahvakogu arutelupäeval osalenutest leidis 87 protsenti, et nad said päeva jooksul arutatud teemadest ja Eesti poliitikast uusi teadmisi ning 70 protsenti ütles, et muutis saadud uue info põhjal vähemalt mõnd oma varasemat seisukohta.

Väide, et rahumeelsemad koostöövormid ei ole inimeste jaoks huvipakkuvad, ei pea paika. Arvamusfestivalil osales paar tuhat, rahvakogul vahetult ideede esitaja, analüüsija, arutleja või korraldajana umbes kolm tuhat inimest, Teeme ära talgupäevadel igal aastal kümneid tuhandeid inimesi – ühtegi nii suurt protestiaktsiooni pole Eestis laulvast revolutsioonist peale olnud. Endale huvipakkuvate teemadega on inimesed tihti valmis tegelema regulaarselt läbi elu ning kui selliseks huvipakkuvaks küsimuseks võib olla jalgpall või rahvatants, siis miks mitte ka oma kodukoha võ ühiskonna korralduse küsimused, mida oponent nimetab «riigijuhimise abitööks».

Lõpetuseks – «protest on kontrollimatu kaos [---], säärases olukorras teevad inimesed vigu,» ütleb oponent ning siin tuleb temaga nõustuda. Kriisisituatsioonis kiirustades on oht ülereageerimiseks ja vigadeks suurem (näiteks elamislubade skandaali järel kiiresti karmistades lubade väljaandmist, mille tõttu kannatavad ka süütud inimesed), ühiskonda puudutavate otsuste puhul peaks aga püüdlema vigade vältimisele.

ELVER LOHO VASTUREPLIIK (lisatud kell 10.30)

Käesoleval hetkel väitleme me selle üle kumb on tõhusam muutuste saavutamiseks: kas protest või koostöö. See arsenal, mis on võimalik käiku lasta protesti eesmärgi saavutamiseks, on kahtlemata võimsam ja mitmekesisem kui lihtsalt laua ääres jutu puhumine. Snitti saab võtta maailma propagandaklassikast, saab valetada, rõhuda enda autoriteedile.

Kui poliitik piisavalt kiiresti protestile ei allu, keevad meeleolud nii üle, et ta on sunnitud tagasi astuma. Ajalugu kirjutavad aga võitjad. Kui näiteks protestiv ajakirjanik juhtkirjas valetab, minister seepeale tagasi astub, ja seejärel ajaleht avaldab pisikeses kirjas ja joone all vabanduse, siis see ei koti enam kedagi. Miks peaks? Ega ajakirjanik või toimetaja või protestiv kodanik pea kusagilt tagasi astuma. Protest on asümmeetriline sõda: tuhat mesilast nõelamas ühte kaotajat.

Väitlus toimub Ühisnädala raames ning Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi koostöös.