Naftaplatvormi uppumisest tekkinud reostuslaik Mehhiko lahel.

FOTO: SCANPIX

Globaliseerumise ülim sisu ei ole mitte maailma avardumine, vaid vastupidi, selle kokkutõmbumine. Odav fossiilkütus, miljoneid võrku ühendatud servereid toitev odav elektrienergia tagab inimeste, kaupade ja info minimaalse ajakuluga liigutamise planeedi ühest otsast teise. Minimaalne ajakulu on teine illusioon, mille külge üleilmastunud neoliberaalne tarbimisühiskond klammerdub.


Tõsi, igaüks meist, kel vähegi algkapitali, võib ihaldatud tarbimisobjekti soetamiseks laenu võtta ja omandada asja minimaalse ajakuluga. Aeg on raha. Tarbeobjekti soetamiseks kuluv aeg lükatakse edasi tulevikku. Kuid tegemist on laenuga ja seega peab tasuma intresse, tihti selliseid, mis laenusummat ennast mitmekordselt ületavad. Nõnda tuleb täna omandatud hüvede nimel tulevikus töötada kahe- või isegi mitmekordse ajakuluga.

Planeedi nutikam osa koosneb majandusteoreetikutest ja -praktikutest, kes on nimetatud paradoksile justkui lahenduse leidnud. Nad väidavad, et kui efektiivselt töötada, siis kulub soovitud tulemuse saavutamiseks, näiteks laenu tasumiseks, vähem aega. Efektiivne töö algab sellest, et uimerdav ja kapriisne inimene vahetatakse usina ning töökindla masina vastu. Masina, mis täidab kobisemata kõik ülesanded, nõudes vastu vaid üht – energiat.

Keeruline probleem on leidnud lihtsa lahenduse ning võimaldab majanduskasvu-tsivilisatsiooni ideoloogiat edasi jutlustada, sest vaikimisi järgitakse kokkulepet energia odavusest.
Kehtib illusioon, et energia saadakse sama hästi kui tasuta, piisab vaid pisku aja kulutamisest mõne toru maasse puurimiseks. See tuimalt taastoodetav ja täiesti aktsepteeritud pooltõde töötas suuremate äpardusteta kuni siiani.

Probleemi olemus seisneb energia võimetuses iseenesest materialiseeruda abivahendiks, ­mille abil inimene saaks lolli mängida. Odav ­laenuenergia ja selle abil toodetud odav laenuelu on butafooria, mis ootab eesriide langemist – siis lähenevad silmade põledes võlausaldajad intresse ­nõudma.

Täna mängitakse Planeedi näitelaval USA lõppmängu – tarbimisgeeniuse jaoks on püüne kokku tõmbunud, dekoratsioonidest õhk välja lastud. Eile nõuti intressid kliimasoojenemise eest: orkaan Katrina, kõigi aegade kulukaim looduskatastroof, kasseeris hinnanguliselt ligi 220 miljardit dollarit. Täna esitatakse arve Mehhiko lahes vähemalt kaheksale miljardile dollarile. Intressinõude lõplik suurus selgub aga aastate pärast, kui ilmneb mere ja ranniku ökosüsteemide kahjustuste mastaapsus.

Millal ja kuidas koputab Planeedi pankrotihaldur Eesti uksele? Kas üldse on mõtet end ärritada? Pigem tootkem püüdlikult majanduskasvu mantrate vaimus lootust, et ehk õnnestub arve järeltulevate põlvede kontole sokutada, ja ignoreerigem külma kõhuga fakti, et tänu «odavale» energiale on riikide tagahoovid kokku kasvanud.