Rein Lang

FOTO: A.Peegel

Üleeilne päev  oleks võinud olla üks kultuuriminister  Langi triumf, aga lõppes hoopis televisiooni otse-eetris teatega, et ta astub ametist tagasi. Nimelt tunnistas valitsus neljapäeva hommikul küpseks kultuuripoliitika põhialused aastani 2020. Mingi paberipakk?

Lang ütleb, et see võttis tema tööajast ministeeriumis neljandiku ja tegu on vundamendi ladumisega nüüdse ja järgnevate valitsuste kultuuripoliitikale. Saavutada «selles hullumajas» paljude osapooltega kokkulepe, millega kõik on (Langi sõnade järgi) konsensuslikult nõus, ongi küllap raske ja vajab sihikindlat pingutamist.

Kujutlegem siis «seda hullumaja», kus igaühel on oma huvid (ja eelarvamused), mis vaatamata sellele, et «lihtsa  inimese» peas on kultuur õilishingede asi, tähendavad raha jagamist, kellegi töökohta jne. Selles paljusid erialasid ja  asutusi, maksumaksja raha ja «piletitulu» põimivas valdkonnas pole kerge luua midagi, mida oleks võimalik nimetada selgeks poliitikaks. Nüüd on riigikogu hinnata, kas Langi tööle koputatakse haamriga kiitvalt või laitvalt.

Kultuuriasutused on muudetud eraõiguslikeks organisatsioonideks, kus juhtidel on vastutus nagu äriühingus (kuni vigade lappimiseks isikliku vara kallale minemiseni), ­ERMi ehitus algas vaatamata vastuseisule ja jamale – nii loetleb Lang oma ametiaja «vähemaid» saavutusi.

Kolmapäeval kuulutasid loomeliitude esindajad Langiga kohtumise ajal ja selle järel, et nemad enam ministrit ei usalda. Arstide liit teatas, et nemad ka ei usalda – niisuguseid toetusavaldusi võib muidugi teha, aga pisut veider ikkagi. Oma loomulikus lugupidamises mõne ameti pidajate suhtes kipume unustama, et nende ühendused on tänapäeva Eestis sisult eelkõige ametiühingud – oma ametikaaslaste pragmaatilised esindajad, mitte ilmtingimata imelised isiklike huvideta eetika helihargid.

Rein Langi poliitika ei pruukinud paljudele (huvigruppidele) kõigis üksikasjades meeldida, aga vähemalt tal oli ja on poliitika ning julgus seda ajada. Lihtne on kujutleda seda kohta täitmas inimest, kes kohkub tagasi iga kord, kui tuppa astub lugupeetud kultuuriheeros – aupaklik suhtlemine on kohane, aga hirm on kurjast. Selles valemis on lisaks tegijatele – st huvigruppidele, riigilt oma tegevuse eest raha tahtjatele – ka eesti kultuuri arendamise eesmärgid, vajadus maksumaksja (st Eesti inimeste) panusesse lugupidavalt suhtuda, sellega säästlikult ja õiglaselt ümber käia.  

Ma ei tunne Langi ses mõttes isiklikult, et alustaksin temaga mistahes kohas semulikku vestlust. Olen temaga lihtsalt mõned korrad ajakirjanikuna telefonitsi rääkinud. Iga telefonikõne on alanud sissejuhatusega, mida võiks käsitleda nipsakusena («Postimehest?

No palju õnne!» või «Postimees on jälle (!!!) kõigest valesti aru saanud»), aga iga kord (!) olen ma saanud küsimustele sisulised, asjalikud vastused. Kumba osa, algust või jutu sisu, peaks olulisemaks pidama? Esiteks ei tasuks nii väga uskuda jutte, et Eesti poliitikud kohe üldse ei vasta, kui neilt küsitakse (millises riigis veel saab ajakirjanik rulluisutavale peaministrile otse mobiiltelefonile helistada?). Teiseks olen vähemalt mina valmis taluma pigem mõõdukat nipsakust (ega ma isegi alati kõige kannatlikum pole) kui suhtlemist igavate inimestega.

Sirbist ka. Vaatame, mis sellest lehest saab – esimene number pole hinnangute andmiseks piisav. Paljud on skeptilised, kas ilma lehetegemise kogemuseta ja suurelt jaolt kuuldavasti igasuguse töökogemuseta inimesed selle asja välja veavad. Minu meelest on sihtide seadmisel oluline, et kärtsu ja mürtsu tehes ei kaotataks ära seda, milles erakanalid majanduslikel põhjustel Sirbiga ei konkureeri.

Rein Lang ütles, et ta oleks võinud Kenderi peatoimetajaks määramise ära keelata. Kas ta oleks seda teinud, kui oleks teadnud, et Kenderi peatoimetajaks saamisest sünnib niisugune skandaal, mis viib Langi enda ametist? Lang ütles mulle eile, et ta oleks käitunud täpselt nii, nagu ta käitus, ka siis, kui oleks täpselt ette teadnud, milline jama sellest tuleb.

P.S. Langi nüüdset meediakriitikat kuulates meenub eriti reljeefselt, et 90ndate poliitikud ja ametnikud hüüdsid tema Kuku saadet vihkamise tunniks («Keskpäevatund»).