Külle Kais

FOTO: Erakogu

Sirbi ümber toimuv näitab, et demokraatiaga on meil asjad korrast ära - ning millal siis veel protestida, kui mitte praegu, küsib murelik kodanik, Räpina aianduskooli õpilane Külle Kais.

Olen Eestit armastav ja kultuuri vastu huvi tundev lihtkodanik, seetõttu olen nii huvi kui murega jälginud viimastel päevadel päris pingsalt Sirbi ümber toimuvat. Jälgisin ka netist  kutuuriministri kohtumist loomeliitudega.

Probleem on kõigile teada ja asjaosalised seda ka õnneks tunnistanud (kuigi seda alles surve all), kohtumistel kuulsin vastuseid mõnedele oma küsimustele, kuid südamele  mõned detailid on jäänud.

Hr Lang ütles, et asjad liiguvad vahel nii kiiresti, et kelgule hüpata ei jõua, otsuseid  tuleb vahel teha mõne minutiga. Eks see ongi probleemi üks tuum ja seda on nende  päevade jooksul aina ja aina küsitud: kuidas need asjad nii kiiresti sellisesse punkti  jõudsid. Ministri selline vastus pole aga tegelikult vastus. Vastust, kuidas pea kogu toimetuse koondamine nii kiireks läks, ei tulnud mitte üheltki kolmest mehest, kes aru andsid. Hr Väljataga ei sekku peatoimetaja otsusesse, hr Klaas ei sekku Väljataga otsusesse ja hr minister ei sekku hr Klaasi otsusesse.

Jäeti sekkumata siiski mitte peatoimetaja ega kt otsustesse, vaid sel hetkel veel toimetusevälise inimese ideedesse. Lihtsa inimesena küsin ma seepeale, kas Kenderi telefonikõne on tõesti nagu taifuun filipiinlastele, mis paratamatult tuleb, pühib teelt inimesed ja ametikohad ning toob kuskilt kaugelt midagi kaasa?

Hr minister ütles, et jah, ta ei tõmmanud pidurit, ei vilistanud mängu, ei sekkunud jõuliselt (et ei tehtaks nii suuri muudatusi). Tahaksin hr ministrilt küsid - kui mul oleks võimalus - kui jõuline sekkumine tundus ebamõistlik (täiesti arusaadav!!!), miks ta ei võtnud natuke aega, et pidada Kenderiga lihtsalt PEHMEID läbirääkimisi? Kt ametipost oli täidetud, minutite mäng see siiski polnud. Nii palju rõhutati, et tehti igasugu  ettepanekuid ja arutati, miks Kenderiga ilusti, pehmelt läbirääkimisi ei peetud? Miks ikkagi oli Kender nagu taifuun, «paratamatu», nagu väljendus hr Väljataga?

Tahaksin väga rõhutada, et asi ei ole ju Kaur Kenderi isikus, vaid poliitikas ja poliitkultuuris! Just nimelt, Sirp on 100 protsenti riigi rahastatud, nii ei saa me poliitikast üle ega ümber. Kender on muutunud selle juures kuidagi väga kummaliselt tähtsaks.

Veel tahaksin rõhutada, et vandenõusse ei usu, nagu kuulen teisigi ütlevat (sh Ain Lutsepp ja Peeter Ernits.) Vägisi hakkab tunduma, et poliitikud ise tahavad seda vandenõuteooriat õhus hoida, mitte veel ühe vandenõu pärast, vaid selleks, et mitte seista nii pingsalt silmitsi selle murega, mille pärast tegelikult nende poole pöördutakse.

Siit jõuabki jutt usalduskrediinini, mida on palju rõhutatud. Nagu väga austatud näitleja Lutsepp aina kordas ja kordas, see krediit on läbi ja kaugeltki mitte ainult Sirbi pärast. Tegelikult kirjutan ju minagi Postimehele praegu kirja, sest liiga tihti on meie riigis erivaldkondade asjaajamised selle sarnaselt mädad ja kui me kodanikena sellel aina edasi kesta lubame, ei ole meie heast ja suhteliselt edukast riigist varsti palju järel. Ma kirjutan kogu riigis toimuva pärast, kasutades hetke, kus on väga konkreetselt, millest rääkida, sest jah, niisama virisemine ei vii kuhugi. Ma kirjutan nii pikka kirja, sest ei tea, kuidas kodaniku ja valijana teisiti oma võimu teostada (ükski väljund, mida senini on ette võetud, pole ju pea kunagi kuhugi välja viinud).

Olen kodanik, kes armastab nii Eestimaad, kultuuri kui Eesti Vabariiki!!! Olen kodanik, kes ei taha mitte mingil juhul minna välismaale (kuigi mu majanduslik seis pole kiita). Ma olen kodanik, kes mõtleb nii mõnigi kord rõõmuga, kui hästi on meie riigis see või teine asi. Ma olen aga ka kodanik, kes on ammu mures poliitiliste protsesside pärast riigis. Mitte ainult Sirbi pärast, aga ka Sirbi pärast.

Väga mures! Äkki ei juhtu kunagi midagi, kunagi ei ilmu äkki kedagi, kes ebademokraatlikult iseenda võimule upitab ja teised enda ümbert maha tapab, ühiskondlikud protsessid käivad aeglaselt nii heas kui halvas suunas, aga jõutakse, kuhu liigutakse. Küsimus on, millist riiki just meie, eestlased, tahame ja veel tähtsam, millist riiki me lubame. Seetõttu ma kirjutan.  

Nüüd kõige tähtsam - see, mis peale otseülekannet kohtumisest loomeliitudega hinge kraapima jäi. Loomeliidud tulid kolme ettepanekuga, st ei tulnud niisama virisema ega läbimõtlematult, ilma omapoolsete lahendusteta probleemile. Kogu õhkkond oli tegelikult ju igalt osapoolelt tõsine, viisakas, kirglik (südamega asja kallal) ja konstruktiivne. Ühel hetkel, täiesti lõpus sai aga koostöö järsult läbi, nagu noaga lõigatult. Nuga oli kultuuriministri käes. Jah, taluma pidi ta enne seda tõesti nii mõndagi ja hoop oligi ju ränk (mis oli talle siiski vist ette teada), aga see - ministri  tagasiastumine - ongi ju see kurikuulus poliitiline vastutus.

Kui loomeliitude esindajad tulevad ühtse arvamusega, et ministri usalduskrediit on ammu läbi, nüüd oli viimane piisk (st kaugeltki mitte hetke emotsioon) ja minister Lang  peaks tagasi astuma, peaks minister seda väga tõsiselt võtma. Selgus aga hoopis, et  kõik oli olnud tema poolt vaid üks tsirkus ja teatrimäng. Tema ilme ja hääl muutusid, jätkuvatest ilusatest lausetest hoolimata oli selge, et sõnum on teine.

Kõlas päris hoiatavalt (ka väga ülbelt), kui Rein Lang ütles tagasiastumispalve peale, et ega loomeliidud ei esinda kogu kultuuri (hetk hiljem ta aga väitis, et ei vastanda rühmitusi ja loomeliite...). See fakt on küll õige, aga minister kasutas seda demagoogiliselt, ründavalt ja suurt hulka profesionaale paika panevalt. Millal siis tohib eesti rahval mõõt täis saada, mis ametis ja missuguse protsendi juures?

Meeleolu halvenes aga veelgi, ministri viimased sõnad ehmatasid: «Ettepanekud on teretulnud, aga kas neid arvestatakse, on iseasi.» Üleolev naeratus näol kõrvuni. See oli tegelikult päris võigas! Inimene, kes tahab midagi tõesti ära teha ja kes saab maksumaksjalt palka, oleks pidanud vastama millegi sarnasega, et püüame ettepanekutele leida konstruktiivset lahendust. Praegused ministri sõnad olid küll rohkem ähvardus, et ta ettepanekuid täitma ei kavatse hakatagi. 

Tegelikult polnud kultuuritegelaste eesmärk ju mitte Langist lahtisaamine, vaid usalduse taastamine, nagu selgelt välja öeldi, lihtsalt usku sellesse enam polnud. Nagu selgus, täie põhjusega.

Tahaksin loota, et see polnud teatrietenduse viimane vaatus. Küsimus ei ole ju selles, et hr Lang isiklikult peab n-ö peksa saama või muud selle sarnast. Tagasiastumine on üks korrektse, demokraatliku poliitkultuuri osa!!! Nii on see seatud kindlatel põhjustel, mitte selleks, et kedagi üles puua ja häbiposti naelutada. See on üks demokraatia püsimiseks vajalik võte, see ei tapa, surma ega haava kedagi (muidugi, kui võim juba pähe pole hakanud), see pole tagasiastujale kerge, aga on lihtsalt üks demokraatia hädavajalik osa. Kui asjad on läinud (korduvalt) nihu, siis vastutab kõige kõrgem ülemus (isegi kui ta ehk südames tõesti head tahtis).

Eestis seda ammu naljalt enam ei toimu. Demokraatiaga järelikult on asjad natuke korrast ära (sellele viitavaid asju on teisigi). Millal veel protestida, kui mitte praegu? Kas siis, kui avastame, et meie peaminister on kuningas või siis, kui meie naabrid hakkavad salapärasel kombel jäädavalt kaduma peale valitsuskriitilist väljaütlemist (kriitikategijad on praegu juba üsna rahvavaenlase seisusesse tõstetud)? Või siis, kui EL-st hakatakse noomima, et me demokraatia lonkab? Millal? Ma arvan, et siin, nüüd ja praegu peame protestima. Kultuuriinimesed ja loomeliitude esindajad on olnud väga tublid! Kiitus neile!