Enne Kaur Kenderitki on parteid inimesi ilma konkursita ametipostidele pannud, kirjutab magistrant Priit Roostalu Postimehe arvamusportaalis.
Priit Roostalu: Sirbiga Lanki lõikamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuli ära. Lang teatas rahvale oma tagasiastumisest. Sellest küll ei saa midagi kindlat öelda, saab ju teda umbusaldada ainult riigikogu, tagasi astuda ise (kirjalikku avaldust veel pole) või siis peaministri ettepanekul ametist vabastada, mõned võimalused on veel, aga need pole hetkel olulised. Pärast Kaur Kendri määramist Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks võib muidugi kõik esialgselt öeldu ka muutuda, vähemalt mõndade arvamusliidrite arvates.
Mis seal Sirbis siis kõrvaltvaataja arvates juhtus. Jah, kõrvaltvaataja, kuna olles ise Sirpi lugenud ainult paaril korral, sedagi enamasti seetõttu, et koos Diplomaatia ostuga on tulnud preemiana kaasa ka Sirp või vastupidi, pean ennast mittekorrapäraseks Sirbi lugejaks.
Tööd on võimalik Eesti Vabariigis saada/leida sajal võimalkul viisil. Kas siis, kui Kender oleks valitud peatoimetajaks konkursi võitjaks tulles, oleks olukord teine? Kahtlen. Ega siis ühe konkursi võitmine ei tähenda ju seda, et uude kohta tööle asudes ei tahetaks tuua oma meeskonda. Vastupidisel juhul töötaks uus juht vana meeskonnaga ehk vana peatoimetaja lõhn oleks asjal juures. Ei saa ju seda kellelegi ette heita!?
Kender ei kandideerinud peatoimetajaks ajal, kui konkurss käis, vaid siis, kui asi oli lõppenud. Hakkas suhtlema Sirbiga siis, kui konkurss kuulutati läbikukkunuks. On selles siis midagi halba? Ei ole, sai ju Sirbi eelmine peatoimetaja oma uue töö ka ilma konkursita, miks keegi sellest und ei näe? Samuti meenub Lauri Vahtre tööle asumine kaitseministeeriumisse – seal oli väidetavalt tegemist suunatud konkursiga. Kõiki neid lugusid seob aga kaks erakonda: IRL ja Reformierakond. Kas väikevend tahab suureks saada?
Sirbi peatoimetaja asendaja valimine oli ju isegi hästi korraldatud, kõik said kandideerida ja õnne korral ka vestlusele minna, et oma visioonist lähemalt rääkida. See, kes seda ei teinud, saab ainult iseennast süüdistada. Võib-olla ka mõned endised ajalehtede peatoimetajad oleks tahtnud, aga teades, et nad ei saa nii ehk naa, hakati hoopis unenägusid nägema.
Naljakas oli vaadata ka juhtivate kultuuritegelaste suuteibistatud pilte. Kas siis tõesti on meil puudus sõnavabadusest, pole väljundit, kohta, kus oma mõtteid avaldada? Oleme ju e-riik, tiiger, meil on paljudel oma blogi ja Twitter, Facebook – mõtteid ja ideid saab avaldada virtuaalmaailmas ja seda ilma riigipoolse kaasabita. Lugejaid peaks ka jätkuma, milles probleem?
Hommik on õhtust targem. Uue Sirbi ostan vaatamata sellele, kas seal on Diplomaatia või ei.