Emadepäevaparaad.

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

ÜRO Peaassamblee võttis 2004. aasta novembris Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistamise kohta vastu resolutsiooni, milles kuulutati 8. ja 9. mai mälestamise ja leppimise päevadeks. Resolutsioonis kutsuti üles igal aastal üht või mõlemat päeva sobival viisil tähistama ja avaldama oma austust kõikidele Teises maailmasõjas elu kaotanutele.



Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpu 65. aastapäeva eel rõhutas Eesti president Toomas Hendrik Ilves korduvalt, et ta sõidab Moskvasse mälestama koos teiste Euroopa riikidega kõiki ilmasõja ohvreid, mitte pühitsema NSV Liidu Suures Isamaasõjas saavutatud võitu.

2005. aastal otsustas president Arnold Rüütel aga visiidist loobuda, tuues põhjuseks asjaolu, et riigipeana lasus tal kohustus ja vastutus toetada oma rahva usku sellel eestlaste jaoks ajalooliselt olulisel päeval. Ka lisas Rüütel toona, et Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud aastatel eestlastele osaks saanud kannatused pole veel rahva mälust kustunud. Just nende rahva hinges püsivate sügavate haavade pärast otsustaski ta sel päeval Eestisse jääda.

Arvestades Moskvas tähistatava sündmuse rahvusvahelist tähtsust ja riikidevahelise koostöö arengu vajadusi, on mitmed vaatlejad nii Eestis kui Venemaal näinud Ilvese visiidis žesti, et Eesti on valmis kahepoolseid suhteid parandama.

Suhted ei parane üleöö. Kiireid muutusi visiit kaasa ei too ja otseseid tulemusi oodata ei tasu. Küll aga saatis Ilvese visiit idanaabrile positiivse sõnumi ning näitas, et suhted Venemaaga pole päris lootusetu küsimus. Ka kinnitasid Ilvese tehtud avaldused taas tõde, et ajaloo selgitamisel on vaja empaatiavõimet. See on aga samm dialoogi ja usalduslike suhete rajamise poole.

Kuid dialoogi pidamiseks on vaja ühist baasi, olgu selleks siis kas või jagatud arusaamad demokraatlikest väärtustest. See, kas Venemaa saab demokraatiast aru nii, nagu seda Euroopas on harjutud tegema, seati läänes pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu küsimärgi alla.

On selge, et presidentide üks käepigistus Moskvas ei suuda teha imet, isegi kui see lisab kahe riigi suhetele hetkeks inimlikuma momendi. Kõik küsimused, mis olid päevakorral enne, on jätkuvalt üleval.
Ent kui Gruusias toimunu kahandas lootust, et suhted Venemaaga võiksid normaliseeruda, näitas Kremli reaktsioon Poola kurbadele sündmustele, et areng Venemaa ja endise idabloki riikide dialoogi poole on võimalik.