/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2010/05/09/364320t1h9409.jpg)
Mihhail Šiškin, Šveitsis elav vene kirjanik, kes on mitmete auhindade seas saanud ka Vene Bookeri preemia, andis laupäeva õhtul oma päevale hinnangu: «Mul oli halb päev, mis lõppes hästi.»
Heili Sibrits: lugev rahvas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päev enne esinemist Tallinna kirjandusfestivalil Head Read piilus Mihhail Šiškin kirjanike maja ees olevasse telki, kus temale tundmatut esinejat kuulas täpselt viis inimest! Sellest hetkest oli hinnatud kirjanik mures, sest esineda alla kümnele inimesele on piinlik. Vene kirjanduses Nabokovi traditsioonide jätkajaks peetavat Šiškinit kogunes laupäeva pärastlõunal kuulama siiski õnneks üle kolmekümne inimese.
Möödunud nädalal, mil Tartus toimus kirjandusfestival Prima Vista, Tallinnas Balti raamatumess ja kirjandusfestival Head Read, oli huvilistel erakordne võimalus kohtuda nii meie endi kirjanikega kui ka väliskülalistega.
Ma ei tea, kui suur oli huvi Tartu festivali ürituste vastu, kuid kahjuks kasutati Tallinnas võimalust kirjanikega kohtuda tagasihoidlikult.
Ma ei arvagi, et mass on oluline. Kuid olgem ausad, 30 kirjandushuvilist on Tallinna kohta ikkagi vähe. Lausa neetult vähe.
Krista Kaera eestvedamisel, Kirjanike Liidu ja Eesti Kultuurkapitali toel ja British Councili jpt abil külastasid Tallinna tänapäeva hinnatud kirjanikud, teiste seas raamatute «Stalin. Punase tsaari õukond» ja «Noor Stalin» autor Simon Sebag Montefiore.
Kusjuures ka Montefiore võis pühapäeval kirjandustelki sisenedes ehmuda – lava ees istus vaid kolm inimest! Viis minutit pärast kirjaniku saabumist täitus ka telk, Mart Laari ja Montefiore vestlust kuulas pea kuuskümmend kuulajat.
Eestlastele meeldib uskuda, et oleme lugev rahvas. Mäletame ju kõik, et alles hiljuti haarati lettidelt paarikümnetuhandelises tiraažis ilmunud raamatuid. See «hiljuti» oli pea 20 aastat tagasi. Nüüd rõõmustavad kirjastajad ka siis, kui 800 eksemplari läbi müüakse.
Eestlasi on vähe, raamatuid ostvaid eestlasi veel vähem ning lugejaid, kes tahavad kirjanikuga näost näkku kohtuda, veelgi vähem. Seega on kaks kirjandusfestivali samal ajal korraldada lausrumalus ja raharaiskamine. Külaliste laenamine teineteisele on tervitatav, aga selleks, et kirjanik saaks esineda kahes linnas, ei pea korraldama kahte festivali.
Kuulda on, et Tallinna festival toimub järgmisel aastal mai lõpus. Ma soovitaks sel teemal veel aru pidada. Sest kui Prima Vista toimub endiselt mai alguses, siis võib Tallinna festival veelgi oma külastajaid kaotada.
Tänavu oli kirjarahvas festivali kolmandaks päevaks üsna räsitud, kolmenädalasele pidutsemisele ei pea ka kirjanikud vastu. Miks ei võiks Tallinna festival kolida sügisesse?