Rahvastikuminister Urve Palo.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eestis on pere esimese ja teise lapse toetus püsinud terve viimase kümnendi 19,18 euro peal. Vaatamata sellele, et riigieelarve on selle aja jooksul pea kolmekordistunud. Lohutust ei paku ka teadmine, et ühes kuus on lapse kohta võimalik juurde taotleda 9,59 eurot nn vajaduspõhist lapsetoetust, sest vajadust ehk elamist alla suhtelise vaesuse piiri peab käima kolme kuu tagant kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnas tõestamas.

Teisisõnu peab pere esmalt vaesusesse langema, et «teenida välja» väike riigi lisatähelepanu. Olen kategooriliselt sellise lähenemise vastu. Vajaduspõhist peretoetust maksab riik planeeritud 30 000 pere asemel vaid 3250-le majandusraskustes perekonnale. See näitab, et vanemad löövad pigem käega napile lisatoetusele, mille küsimine riivab nende väärikust.

Nii jätavadki paljud naised lapse sünnitamata, sest nad ei taha riskida vaesusesse kukkumisega. Euroopas läbi viidud uurin­gud kinnitavad, et laste vaesust on vähem neis riikides, kus on olemas nii universaalsed lapsetoetused kui vanemate tööturul osalemist toetavad teenused, sh lasteaiakohad. Universaalse skeemi korral on laste kasvatamise kulud jagatud teatud osas kogu ühiskonna vahel. Universaalsed lapsetoetused ei ole üksnes raha, vaid need näitavad ka riigi suhtumist.

Valitsusliidu nägemus on paraku kardinaalselt erinev. Lipukandjaks on siin peaminister, kes juba 2008. aastal teatas, et lapsetoetuse maksmine võrdub raha külvamisega lennukilt ja 80% meie lastest ei peaks üldse riigilt tuge saama. Mille põhjal otsustab peaminister, et enamik lapsi ei vääri riigi tuge? Praegu saavad 19,18 eurost suuremat toetust pere kolmandad ja enamad lapsed, keda on u 22 000, ning lapsed, kellele makstakse piskut vajaduspõhist toetust. Kokku moodustavad need kaks rühma vaid umbes kümme protsenti meie lastest. Eestis on aga kokku üle 256 000 kuni 19-aastase lapse.

Pädevad pole ka väited, et lapsetoetuste tõus ei ole riigile jõukohane. 2000. aastal moodustasid peredele suunatud toetused SKTst 1,4%, praegu aga kõigest 0,5%. Lapsetoetuste kolmekordistamise korral jõuaksime ühe protsendini. Kõrge sündimusega Põhjamaades suunatakse lastega perede toetamisse kolm ja enam protsenti rahvuslikust rikkusest. Samas on sündimus madal just neis Lõuna-Euroopa ja Ida-Euroopa riikides, kus peretoetused on kas väga väikesed või ainult vajaduspõhised. Kui valitsus otsustas mõni aasta tagasi tõsta kaitsekulud 2 protsendini SKTst, ei küsinud keegi, kust raha tuleb. Raha leiti, kuna seda peeti oluliseks.

Sotsiaaldemokraad tegid koalitsioonile eelarve teise lugemise ajal kompromissettepaneku jätta 2015. aastal üksikisiku tulumaks ühe protsendi võrra langetamata, mis tooks riigikassasse 75 miljonit lisaeurot. See summa lubaks tõsta esimese ja teise lapse toetuse 48 euroni kuus. Tulumaksu alandamisest võidab alamapalga saaja ühe, õpetaja u 6 ja peaminister 48 eurot kuus. Samal ajal tooks lapsetoetuse tõus kahe lapsega perre praegusega võrreldes üle 57 euro kuus lisaks. Kokku täieneks kahelapselise pere eelarve ligi 700 euro võrra aastas! Paraku ei sobinud meie ettepanek koalitsioonile, mis tõestas taas, et asi ei ole rahas, vaid hoiakus.

Praegu on sünnituseas rohkearvulised 1970. ja 1980. aastatel sündinud põlvkonnad, kuid ometi sünnib lapsi vähe. Riigil on olemas hoovad anda peredele kindlustunne, et lapsed suudetakse ka suureks kasvatada. Veel ei ole hilja. Iga praegu sündinud ja võimetekohase hariduse saanud laps loob tulevikus lisaväärtust, panustades nii majanduse arengusse kui eelarvekasvu. Nii lihtne see ongi. Kui praeguse valitsuse käitumismall jätkub, võib kindel olla, et tulevikus seisab ka riigieelarve tulude pool rikkis kellaseierina paigal. Vananeva ühiskonna tõttu kasvab aga üksnes eelarve kulude pool.