Mihkel Kaevats: debati värv ja maitse – segadus ülevõtmisel, polariseerumine ja paranoia

Mihkel Kaevats Foto: Erakogu

Luuletaja Mihkel Kaevats kirjutab vastuses kultuurirühmituse ZA/UM liikmele Jüri-Franciscus Lotmanile, et kompaktse ja teotahtelise väikese grupi vastandamine kujuteldavale suurele ja vanameelsele grupile on iidne, demagoogiline ja kas tahtlikult või tahtmatult asjatundmatu võte.

Tere Jüri,

me pole enam ammu niisama elust ja ilmast rääkinud ja nüüd räägiks kohe millestki konkreetsest. Lugesin su artiklit Postimehes ja see oli mitmes mõttes üllatus. Hüppan siis ka teemasse.

Iseenesest võib öelda, et Sirbi ülevõtmine on juba praegu ajalooline sündmus. Midagi sellist ei osanud suurem osa inimesi, kaasa arvatud mina, ette näha. Ja omamoodi on see ka põnev: sellist kihamist pole Eestis ammu näinud. Sirbile ja omamoodi ka kultuurile on tehtud tugev PR-kampaania, raputamisega on ilmselt paljudele ka selgeks saanud, mis on kultuuris väärtuslikku ja mis on selles olnud iseenesestmõistetavat. Usun, et just iseenesestmõistetavuse raputamine on selles loos kõige tervitatavam.

Iseenesestmõistetavusega on aga keerulised lood. Tuleb välja, et seda on päris raske defineerida. Eriti olukorras (nagu praegu), kus on toimunud tugev polariseerumine. Ühtede jaoks on leht «laokil», teiste ja kolmandate jaoks lehe ülevõtmine parteipoliitiliselt motiveeritud barbaarsus. Kusjuures lihtsalt retoorikat vaadates tundub, et olukord on emotsionaalne ja arvamusavaldused saavad kõik kraadi võrra tugevamad kui ehk inimesed endale muidu lubaksid.

Et arvamusi esitatakse tubli annuse demagoogiaga, on emotsionaalse avaliku debati pigem iseenesestmõistetav omadus kui midagi uut. Mina lihtsalt loen päevast päeva lehti ja mõtlen kaasa nagu spordivõistlust vaadates, kuidas keegi kirjutab paremini, keegi totakamalt.

Aga nüüd sinu artikli juurde. Sul on lihtne öelda «kultuuri-establishment». Seda mõistet (ka sõnastustes «kultuurieliit», «kultuuriringkonnad» jne) on kõikide tema negatiivsete varjunditega (et see on ringkaitsev, korruptiivne, etableerunud jms) kasutatud juba ammu – ausalt öelda oleks sellest vaja teha järjekindel uurimus, kuskohast sellised diskursiivsed hoiakud tulevad.

Olin ise ka mingi hetkeni (avaliku retoorika poolt tekitatud?) arvamusel, et on olemas laiapõhjaline «kultuuri-establishment», millele ma (vaikselt? agressiivselt?) vastandusin. Ajapikku olen tutvunud erinevate kirjanike, kunstnike, muusikute, näitlejate, kultuurikorraldajate ja kelle kõigiga veel, kes võiksid nagu sellesse ringkonda kuuluda. Ja kuigi olen kohati täheldanud mingisugust (avaliku diskursuse poolt mõjutatud?) ühist meelsust, võin küll üheselt (ja oma sõnade eest vastutust võttes) öelda, et see jumala loomaaed on kirju. Ei ole establishment’i rohkem kui mõned rohkem kokkuhoidvad kildkonnad (millest, nagu sa vist tead, olen ma ise alati vaistlikult eemale hoidnud), kultuuriloojad on erinevad ja erineva meelsusega inimesed – küllap nagu igas valdkonnas. Vahel määrani, et üks ei saa teisest aru. Mulle on igal juhul alati sümpaatsed olnud tugevad loojad, kes ei hõõru kellegagi selgi vastamisi.

Ma ise olen (väiklaselt? rumalalt?) igal juhul uhke, et olen iseseisev looja. Kuigi, eks ka luuletajale oleks hea, kui keegi teda igapäevaselt torgiks ja inspireeriks.

Nii et mida ma sinu artiklist ja ka ZA/UMi «visioonidokumendist» välja lugesin, oli kunstlike vastuolude loomine. Selleks luuakse esiteks entiteedid ning koos sellega ka neile epiteedid: «teotahteline» ja «uuenduslik» ZA/UM ning «ülbe», «kitsarinnaline», «õppimisvõimetu» ja «paranoiline» «kultuuri-establishment» (ülevõtmise vastased kasutavad muidugi hinnanguid vastupidi, aga praegu ma nendega ei vestle). Eelmise lõigu mõte oli, et sellist entiteeti ei ole vähemalt laiapõhjaliselt olemas.

Samuti olen ma kindel, et peale institutsioonide esindajate (loomeliitude esimehed, Sirbist lahkunud töötaja, Sirbi endine peatoimetaja) ei kuulu enamik arvamusavaldajaid kultuuri üle otsustajate ringi, rääkimata mingisse vandenõusse. Kuid nad võivad olla asjaosalised: kuuluda tellijate, kaasautorite ja arvustatavate ringi. See võte – vastandada kompaktset ja teotahtelist väikest gruppi kujuteldavale suurele ja vanameelsele grupile – on iidne, demagoogiline ja kas tahtlikult või tahtmatult asjatundmatu. See võte on demagoogiline.

Mul ei ole mõtet tervet debatti analüüsida – see võetakse kindlasti varsti akadeemilisel tasandil ette, sest nagu ütlesin, on sündmus ise juba ajalooline. Aga võtaks ette «paranoia». Olen nõus, et paranoiline õhkkond ja paranoilised arvamusavaldused on viimase nädala jooksul plahvatuslikult tihenenud.

Paranoia on asi, millega olen kõige rohkem kokku puutunud kahes riigis, kus olen elanud: Venemaal ja Ungaris. Seal on poliitilise debati väli niivõrd polariseerunud ja suuresti tasalülitatud, et otsuste ja avalduste tagamaid arutatakse alati kõige hullemat silmas pidades. Samuti on (julgete) võimuvastaliste meelsus väga võitluslik, räägitakse vajadusest kukutada «establishment», nad kõik vangi panna ja «rahvale» võim tagasi anda. Praegusel juhul on vastastikused nõudmised küll väiksemad, aga retoorilises plaanis kasutatakse küll metafoore, mis võimaldab luua paralleele.

Ennekõike võimaldab neid metafoore polariseerumine – ja kui retooriliselt on vastanduvate gruppide loomine peaaegu alati väiksemale grupile kasulik, siis strateegilises plaanis tähendab see väsitavat positsioonihoidmist. Mingi aja pärast avastad, et oled oma tegude pantvang, ja pead juba ammu tüütavaks muutunud liini hoidma. Tugevat polariseerumist tekitanud liikumine saab alguses meeletu energialaksu, kuid ka stagneerumisepinge on sellele suurem.

Paranoia-küsimuse valguses ei ole ma nõus sinu lõiguga, kus ütled, et pole oluline, kes kellele helistas jne. Paranoia on tekkinud sellest, et isegi asjassepuutuvad inimesed teavad sellest «päevade ja isegi tundide» jooksul arenenud protsessist liiga vähe. Mina ja kindlasti ka paljud teised asjasse mittepuutuvad inimesed peavad leppima aga spekulatsioonidega meedias.

Miks see nii on? Eelkõige seetõttu, et isegi kui asi kahtlane ei ole, paistab ta selline välja. Mingit ülevaatlikku pilti ei ole ZA/UM ülevõtmisest andnud. See on kahtlemata kaval: ägestunud kriitikud lasevad lendu igasugu kuulujutte, levitavad paranoiat ja süvendavad opositsiooni, legaliseerides lugeja silmis loodud mudelit «tegija» ZA/UM versus «virisev» kultuuri-establishment ning võimalik, et teevad oma margi täis.

Minu arust peaks ZA/UM pühendama paar numbrit – vastavalt oma programmis toodud võimalusele – sellele, kuidas see ikkagi toimus. Sest kahtlemata on teema oluline, kirjutada võiksid (samuti vastavalt teie programmile) kõik asjast huvitatud osapooled – ka need, kes kuuluvad sellesse n-ö kultuuri-establishment’i. Võib ju erinevates žanrites: lisaks juhtkirjale ja sotsiaalia osale võidaks sellest huumorirubriik.

Minus tekitavad päris paljud asjad kogu selles loos huvi, kuid on mõni, mis tekitab reaktsiooni. Mul on veider lugeda «poliitikute dehumaniseerimisest». Ma saan aru, et peate silmas seda, et poliitikud saavad palju kriitikat ja neid stereotüpiseeritakse ning ei anta neile ruumi kui inimestele otsustajarollis. See on tõsi, et kui tegeled millegi nii kompleksse ja paljusid huvisid puudutavaga nagu poliitika, annab keegi sulle ikka õigustamatult peksa. Ja võib-olla annavad kõik: mitte keegi ei mõista sind kui inimest.

See on väga halb olukord, kuid ei pruugi olla ebaõiglane. Poliitikutel on alati võimalus ennast ise «humaniseerida»: on võimalus anda seletusi, kuulata ära erinevaid osapooli, tunnistada oma vigu, kirjutada Kaarel Tarandi Sirbis jne. Käituda out of the box, nagu seda tänapäeval seletatakse. Miks minus teie programmi see osa sügavaid kahtlusi tekitab, tuleneb sellest, et ma ei arva, et nad seda üritanud oleks. Ka mina oota­n riigimeest parteilaste seas: mis sa arvad, kas praeguse loosungliku poliitilise debati juures aitab sellest, kui ühes «visioonidokumendis» (õige­m oleks siiski öelda «manifestis») välja tuua, et armsad poliitikud, teile on nüüd platvorm olemas, et teha endast lugejate jaoks inimesed?

Olen ise samuti olnud sellises olukorras, kus päevade ja tundide jooksul peab palju korraldama ja kõik muutub, asjad hakkavad oma elu elama – eredaim mälestus on ikka esimene (minu jaoks oli see Iraagi sõja vastane meeleavaldus 2003. aasta varakevadel). Sel korral sekkus asjasse palju osapooli, kelle asi oleks olnud osalusdemokraatiat toetada, kuid nende eesmärk oli vastupidine.

Pärast seda olen pigem tegelenud poliitiliste protsesside uurimisega. Ja need teemad, mida üldistatult võiks sellest debatist välja tuua – segadus institutsiooni ülevõtmisel, polariseerumine, paranoia, ka nõue poliitiliselt aktiivse intellektuaali järele –, iseloomustavad pigem fašistlikku Itaaliat (mida olen akadeemiliselt uurinud) või proletkultlikku Venemaad (mis on lihtsalt nii põnev, et ei saa selle kohta lugemata jätta). Ja kuigi sellised võrdlused on samuti demagoogia, iseloomustavad need minu meelest hästi selle debati värvi ja maitset.

Ole terve!

Mihkel