/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/05/06/362532t1h9d63.jpg)
Suurbritanniat võivad oodata uued valimised
Juhtkiri: ooteseisundis britid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadmatus ja ebaselgus ei ole sõnad, millega tavaliselt Briti üldvalimiste järgset hommikut iseloomustada saaks. Peaaegu alati on selleks ajaks valimiste võitja ning uue (või ametis jätkava) peaministri nimi selge. Valimised on lõppenud – ühed valavad pisaraid, teised rüüpavad šampanjat.
Sel korral pole aga selge miski peale tõiga, et oodatult kogusid enim hääli konservatiivid. Paraku mitte piisavalt. Alamkojas enamuse saamiseks oli tooride liider David Cameron eile sunnitud pöörduma kolmanda koha saanud liberaaldemokraatide poole. Kas nad võtavad koostööpakkumise vastu, oli eile võimatu öelda.
Ühelt poolt ei jää Cameronil muud üle, sest omapäi vähemuses efektiivselt valitseda on ülimalt keeruline ja ei teeni võimule saamise eesmärki – mis mõte on riiki juhtida, kui oma programmi läbisurumiseks oled pidevalt opositsiooni meelevallas. Paraku ei pruugi ka koostöö liberaaldemokraatidega olla parem variant. Erakondade programmid erinevad põhimõttelistes küsimustes üksteisest nagu öö ja päev.
Näiteks kuidas saavad riiki koos valitseda parteid, millest üks sõdis Lissaboni leppe vastu ja teine räägib pooldavalt euro kasutuselevõtust? Kuidas saavad riiki koos valitseda parteid, millest üks tahab vastuvõetavate immigrantide arvu piirata ja teine ebaseaduslikele sisserändajatele üldist amnestiat?
Kuidas saavad riiki koos valitseda erakonnad, millest üks ei ole nõus kärpima kaitsekulutusi ja teine tahab kokkuhoiu pärast loobuda Tridenti raketikaitsesüsteemist – Suurbritannia peamisest tuumaheidutusest?
Cameron mainis eile ainult moka otsast liberaaldemokraatide üht peamist programmilist nõudmist – valimissüsteemi reformi. Nagu valimised taas tõestasid, on parteil Suurbritannias võimalik saada üleriigiliselt 23 protsenti häältest, kuid vaid vähem kui üheksa protsenti parlamendikohtadest. Mõistagi ei teeni valimissüsteemi muutmine tooride huve, kuna nad just selle abil valimised võitsidki.
Peaminister Gordon Brown käitus eile mõistlikult, loobudes oma esmaõigusest üritada uue valitsuse moodustamist. Seda märkimisväärsem tundub Browni valmidus toetada valimissüsteemi reformi ja teisi liider Nick Cleggi võtmelubadusi. Paraku on raske näha põhjusi, miks liberaaldemokraadid koos šoti ja uelsi parteidega peaksid astuma koalitsiooni valimiste suurima kaotajaga.
Keerulised vahekorrad muudavad tõenäolisimaks variandi, et esmalt saab liberaaldemokraatide passiivse toetusega võimule Cameroni juhitav vähemusvalitsus, mis mõne aja pärast uued valimised välja kuulutab. Lootuses, et selleks ajaks on rahvas oma eelistusi muutnud.