Peaks olema selge, millist ohtu selline tendents tähendab kodanikele, kui maakonnaleht peaks minema pankrotti ning jääksidki alles vaid needsamad vallalehed.
Mõne maakonnalehe pankrotistumine pole aga pelgalt hüpoteetiline stsenaarium. Kõigil Eesti maakonnalehtedel pole loota kontserni tuge ning kõigil kontserni ühinemata maakonnalehtedel ei ole jõukat omanikku või kirjastuslikke kõrvaltegevusi, millest kahjumit kandvat maakonnalehte finantseerida. Lisaks munitsipaallehtede tasuta levile mõjutab maakonnalehtede olukorda asjaolu, et munitsipaallehed on tulnud ka otsepostituse- ja reklaamiturule.
Ainult üks näide: eespool nimetatud Urvaste vallalehes võib avaldada A4 formaadis reklaami 64 euro eest. Kui see pole ebaõiglane konkurents, siis mis see on?
Jah, kuulen juba hääli, mis ütlevad, et leidis kah, keda rünnata, ning millist naeruväärset summat mainida. Võimalik, et mõnele on 64 eurot naeruväärne raha. Mulle mitte ning tegemist on näitega, mille varal saame illustreerida asjaolu, et munitsipaallehtede mudel ei toimi üksnes Ida-Virumaal ja Tallinnas, vaid ajab kenasti juuri ka Liivimaal.
Lõpetuseks kaks põhiteesi:
1) Kui ajaleht saab enamiku sissetulekust omavalitsuse/riigi eelarvest, on ta maksumaksja ees aruandekohuslane ning peab pakkuma arvamuste paljusust, mitte võimulolijate mõõdutundetut (või kavalalt doseeritud) kiitmist.
2) Kui ajaleht saab enamiku sissetulekust omavalitsuse/riigi eelarvest, ei peaks ta konkureerima reklaamiturul võrdsetel alustel kommertsväljaannetega, mis teenivad oma raha ise. Mõelgem hetkeks reklaamimüügi korraldusele rahvusringhäälingus.
Mis puutub aga Ess-soosse, siis tänu keskkonnaaktivistide võitlusele ning (nagu olen kuulnud) vaatamata keskkonnaameti passiivsusele on soo jäänud tulevastele põlvedele alles.
Ajalehtede liit tegi sel nädalal riigikogu juhatusele ettepaneku alustada Eesti demokraatliku infovälja tuleviku üle parlamentaarset debatti munitsipaalmeediaga seotud probleemidest.